On the way home

Kas te olete kuulnud, et mõni rahvusvaheline lennujaam ööseks suletud on? Mina seda varem nt kuulnud ei ole. Hea on, et Merja enne kontrollis, sest muidu oleksimegi Ryanairi lennujaama uste taga keksinud, et sooja saada, sest see idiootne privatiseeritud lennujaam on vahemikus 12-3.30 justnimelt SULETUD. Kui oleksime hommikuse rongiga läinud, siis poleks me oma lennuki peale jõudnud ja seega hakkasimegi Maastrichtist kell 12 viimase rongiga Saksamaa poole vurama. Jõudsime Venlosse kell 1 ja kella 3ks olime vastu tellinud lennujaama takso. Lootsime, et Venlos on meil vähemalt mõne hotelli baaris soojas hea olla. Rongijaam pandi ka muidugi kinni, sest me ju tulime viimase rongiga. Leidsime siis ühe iiri pubi, kus need kaks tundi mööda saatsime ja kaasavõetud kommikotti tühjendasime. Lõpuks jõudsime lennujaama. Täiesti mõttetu pisike lennujaam!

Kartsin, et mu käsipagasi kohver on liialt suur, aga läks kenasti läbi. Turvakontrollis tõmmati mind siiski kõrvale. Lasti mu kohvrikene 3 korda valgustist läbi ja paluti seejärel avada. Sel hetkel meenus mulle, et ma idioot olin ju maniküürikarbi kotti pannud. Tore küll. Tädi hakkas hoopis teiselt poolt surkima ja ütlesin, et arvan, et see, mida otsite on teisel pool. Vabandasin ette-taha ja ütlesin, et tõesti unustasin. Tädi ütles, et eiei, pange see tagasi, kõik on korras. Lastigi mind kääridega kenasti pardale. Normaalne. Seejärel võeti mu läpakas kaasa ja eskorditi mind tahatuppa. Hakati mingeid proove võtma. Mõtlesin, et ehk võtavad narkoproovi teades, et Hollandist tuleme. Küsisin, et mida nad otsivad. Onu ütles, et lõhkeaineid. Soovisin sellega edu. Uksest nägin, et kohe pärast mind ootas sama protseduur ees ka Roosit, ju me näeme mõlemad siis terroristlikud välja.

Lennukis sain ma oma selja taha mingi hüperaktiivse tüütuse nimega laps, vana hea Murphy seadused. Tagus mulle oma pülve alaselga ja muutis selle reisi lõpu kohe eriti nauditavaks.

Kui Eestis maandusime, ei suutnud isegi kehva ilm meil tuju alla viia – teadsime, et oleme kodus. Ja ees ootab kahemeetrine voodi. Roosi emps oli meil kenasti vastas ja viis koju ära, kus ees ootas minu mammu ja vanaema.

Aga ega me siis papist tüdrukud pole, magama me ei läinud. Asjatasin õhtuni, kuni oli aeg minna Kairi juurde jõulupeole. Selleks hetkeks olin viimati maganud kolmapäeval ja siis ka oma 3 tundi, sest õppisin eksamiks. Ilmselt oli tegu juba üleväsimusega, sest isegi und ei olnud enam. Nautisime rikkaliku jõululauda, muljetasime ja mängisime seltskonnamänge. Ideaalne õhtu!

Laupäeval pidasime perega jõule ja nüüd ootan kannatamatult juba kõigi armsate sõpradega kohtumist! Kui suurepärane on kodus tagasi olla!

Long way home for Christmas

Pärast seda, kui meil viimased külalised ära läksid ja me ise Brüsselist tagasi jõudsime, on meil megakiired ajad olnud. Oleme usinalt nina õpikus tarkusi kogunud ja üritanud tähtaegadest kinni pidama.

Minul oli täna, so neljapäeval viimane eksam. Terve nädal oleme iga hommik kell 7 tõusnud, sest kui minul polnud eksamit, siis majast kellelgi ikka oli ja nii jäigi unetunde kesiseks. Täna käisingi eksamil ära ja pärast seda hakkasime oma varandust kolima. Ma tulin siia 2 kohvriga ja mina ei tea kust need asjad kõik tulnud on. Me kolisime ikka oma 5 tundi julgelt ja hea on, et Thomas autoga abiks oli. Thomas on mu megatore kursavend. Vurasime muudkui edasi-tagasi ja tassisime kotte trepist alla ja üles. Lõbus. Tegime aasta trenni ette ära.

Siis tuli lõbus osa. Minu voodi. Kui Roosil on sõjaväevoodi, mis käib sama pisikeseks, kui tikutops, siis minu omaga oli meil vähe rohkem raskusi. Laisad nagu me oleme, otsustasime, et Eesti naised on tugevad ja üritasime raami ja ülejäänud tükid, mis autosse ei mahtunud seljas ära viia. Ma pole elusees midagi nii rasket vist teinud. See oli täiesti jabur. Jõudsime oma koduuksest 10 m kaugusele ja nägime kaubikut. Roosi oli vapper ja läks koputas ukse peale küsides, kas see on selle maja auto. Ei olnud. Võtsime aga voodi uuesti selga ja astusime edasi.

Jõudsin sillani, Roosit enam ei näinud. Oli kuskil kaugel juba. Silla peal tuli üks vanamees vastu ja hakkas mu üle naerma. Küsis: „What the fuck are you doing?“ Vastasin „I’m trying to move“. Naeris edasi ja ütles, et ta südametunnistus ei lase tal minema minna ja mind sinna jätta. Küsis kuhu ma minema pean ja võtsime koorma kahevahele. Jutu käigus uurisin, et millega ta siis tegeleb. Vastas, et I’m in lifting business. Tähendab, professionaal ju! Selle peale sain vastuseks, et „Me siin Hollandis kasutame selleks MASINAID.“ Pandi paika mind ühesõnaga. Lisas veel, et tal olid kunagi ärikliendid ka eestlased ja juba siis oli vaadanud, et mingid vähe metsapoole, aga nüüd sai tõestuse, et ikka puhta hullud valmis. Tee peal tulid meile vastu veel mingid noored tüübid, kes hüüdsid juba kaugelt, et „oh, that’s where the rest of the bed is!“ ehk siis nad olid tee peal Roosit juba näinud. Läksime läbi kesklinna ja kõigil kohvikulistel ja turistidel oli meid nähes lõbu laialt.

Oeh, kui me kohale jõudsime, olime täiesti surnud. Roosile oli mingi kontsakingadega tädi vastu tulnud ja aidanud tänava lõpuni kanda – oli öelnud, et mäletab väga hästi, kuidas ta ka „kunagi“ kolis. Kohale me jõudsime ja me oleme nüüd megatugevad!

Siis käisime paarist poest läbi ja nüüd pakime Eesti kohvri kokku, et tunni pärast rongile tõtata. Poest ostsime veel ühe veini kaasa. Kassas makstes küsis kassapidaja, kas ma olen ikka piisavalt vana, et seda osta. Ütlesin, et jap, 21 olen. Siis tuli meelde, et ei ole, 22 hoopis ju. Küsisin, kui vana siin üldse olema peab, et alkoholi osta. 16. Reaalselt arvaski, et ma olen alaealine. Ma pole nii vahvat komplimenti pikka aega kuulnud. Mu kõrval oli mingi tore pensionäritädi, kes küsis, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist ja et läheme täna koju, lisas, et kui me nii kaugelt põhjast tuleme, on meil küll kangemat, kui vein vaja – seal on ju külm.

Brüsseli jätkulugu

Tegelikult pidime Brüsselisse vaid üheks õhtuks jääma ja juba neljapäeval tagasi koju tulema, aga läks teisiti. Nii nagu ikka. Karl teatas meile, et tema on arvestanud, et meie jääme veel sellekski õhtuks ja tal juba homsed tööülesanded sellepärast ette tehtud. Meil muidugi süda kripeldas, sest kooliasju on nii palju teha ning pakkisime ikkagi oma kodinad kokku ja asusime teele. Metroos vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime, et nii me küll minema ei saa minna. Viskasime veel igaks juhuks kulli ja kirja ka ning karta on, et vedasime oma kohvrikese sama targalt Karli juurde tagasi. Oli õige otsus!

Tegime kõigepealt väikese beauty sleepi ja seadsime sammud linna, sest meie päevatoit oli olnud üks vahvlike. Olime näljased nagu hundid. Jalutasime peaväljakul lootuses, et näeme ka populaarset valgus- ja helishow’d, aga nii hästi meil ei läinud ja lõpetasime ühes pisikeses restoranikeses. Pisikesel kitsal restorani tänaval üritasid kõik meid enda ärisse sisse meelitada ja rääkisid meiega vene keeles. Koht, kuhu me läksime, erineski sellepoolest, et meid ei üritatud vene keelega ära osta ja võitis meie poolehoiu. Nautisime kolmekäigulist õhtusööki ja Roosi naeris, et polnud nii ammu korralikult valmistatud liha söönud, et ei mäletanudki enam selle õiget maitset.

Omaette peatükki vajaks meid teenindav kelner, aga nii kaua mul aega ei ole. Kui olime istet võtnud, tuli ta Karli juurde ja ütles, et tal on seltskonnaga väga vedanud. Kompliment meie kapsaaeda, hehee. Kui aeg kätte jõudis, et oleks võinud väikese kohvi tellida, tuli ta ja ütles, et siit küll ärge kohvi võtke, mõttetult kallis. Ütles meile, et järgmise tänavanurga peal on kena kohvik, kust vaid poolt hinda maksaksime. Oli see siis soov suuremat tippi saada või siiras poolehoid, meeldiv oli ta igal juhul. Kui arvet maksma hakkasime, oli vennike jälle platsis ja ütles alguses, et jootraha ei ole üldse vaja jätta. Sellega me nõus ei olnud ja lõpuks ütles ta, et okei andke siis sularahas ja omanikule ärge öelge midagi, muidu läheb omanik veel armukadedaks. Olime sattunud restorani sisese võimuvõitluse tunnistajateks. Ühesõnaga õhtusöök oli igati meelelahutuslik ja nauditav.

Hommikul olime nagu kaks zombie-tüdrukut, aga ajasime end kell 9 üles ja lohistasime rongijaama. Karl oli supervahva host, parlamendis oli samuti väga äge ja seega jäi meil Brüsselist väga hea mulje.

Nüüd pakib Roosi asju, sest peame oma elamise siit varsti ära kolima ja eksamite ajal läheb jube kiireks….

Tervitused Brüsselist!

Mõne aja eest tekkis võimalus külastada Euroopa Parlamenti ja Hr Tarandit ja kuidas me oleks sellest pakkumisest keelduda saanud. Eile pakkisimegi oma seitse asja ja sõitsime Brüsselisse. Sõit võttis aega vaid poolteist tundi ja kohale jõudes olime nagu kaks blondi, kes iga tänavanurga peal küsis, et “kuidas Euroopa Parlamenti saada?!” Pidime Karliga kokku saama, et võtmed võtta ja asjad ära viia.

Parlamenti me esimesel õhtul ei jõudnudki, sest Karl helistas, et on juba kodus ning ei jõudnud äri mestada, kus me nii kaua oleme. Käskis meil metroosse minna ja lubas vastu tulla. Pidime pileti ostma. Münte meil ei olnud ja Hollandi kaardiga maksta ei saanud. Eesti pangakaardiga oleks pidanud saama, aga millegi pärast masin protesteeris (kohalikud ka hakkama ei saanud) ja kaalusime juba, et kas sõita jänest riskides veeta öö Belgia arestimajas või kõmpida jala kohale. Ei kuskilt ilmus välja keskealine meesterahvas, kes ütles, et tal on kaks piletit, mida ta ei kasuta, surus need meile kätte ja tormas minema. Enne, kui ta nurga taha kadus, jõudsime veel tänusõnad järgi hüüda. See oli tõeliselt veider. Lõpuks jõudsime õigesse peatusesse ja selgus, et olime varem jalgsi hiiglasliku ringi teinud. Belgia metro on muideks ka imelik – pooltes jaamades ei olegi uksi ees, mis tähendab, et pileti ostmine on igaühe südametunnistusel. Ühtegi kontrolöri me ei näinud ja nii jäigi meile arusaamatuks, miks keegi siis üldse pileti ostma peaks.

Hommikul ootas esimese asjana ees kohtumine ja seadsimegi sammud taas Parlamendi poole. Eestlaste delegatsioon tegi meile majatuuri, ajasime Tarandiga kohvitassi taga juttu ja lõpuks käisime ära ka Parlamentaariumis – ehk siis muuseumis, mis kogu Parlamendi arenguloo ja tegevuse puust ja punaseks teeb.

Pärast seda läksime linna peale ekslema. Nautisime kuulsaid Belgia vahvleid ja linnamelu. Kui tore on Maastrichtist välja saada! Kohalikud on veits imelikud ja tänavapilt on sisserännanute ja eurokraatide rägastikus väga kirju. Nt siis, kui vahvleid söömas käisime, jõllitas kõrvallauas seisev tüüp 20 minutit Rosalini ja tekitas väga ebameeldiva tunde. Kõik lihtsalt jõllitavad. Veider ma ütlen! Aga muidu on siin äge – nii palju rahvast ja melu!

külalised

Samal päeval, kui Mariliis ära läks, tulid Harry, Janno ja Roosi sõbrants Age ning pärast seda on nii tohe programm olnud, et ei tule kohe meeldegi, mis teinud oleme. Elasime nagu silgud karbis - kuigi meil on pööningul terve üks tühi tuba, ei sobinud Mattile idee, et me külalised sinna tuttu paneks ja nii juhtuski, et magasime viiekesi meie toas. Kõige mugavam just ei olnud, aga elasime üle. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui vahva oli sõpru näha! Nii väga tundsin puudust.

Laupäeval sõitsime Valkenburgi, mis asub 12 min rongisõidu kaugusel ja kuhu mu ülemus oli soovitanud minna. Kiitis taevani ja rääkis, et seal on maailma ilusam loss, kust näeb tervet Limburgi piirkonda ja Maastrichti. Päris nägigi. Loss oli varemeis ja sissepääs maksis 8 euri. Me olime nii kitsid, et ei raatsinud varemete eest seda välja käia ja otsustasime, et ega see Viljandi lossivaremetest ikka ägedam olla ei saa. Kohalikud soovitasid ära käia jõuluturul, mille muudab eriliseks see, et see asetseb koobastes - samasugustes kaevanduses, nagu see, kus Mariliisiga käinud olime, selle erinevusega, et kõik on uhkelt ära ehitud. Nonii, uurime siis, et kuidas sinna saab. Muidugi tuleb jälle pilet osta - 4,50 euri selle eest, et ma nende nõmedat pahna müüvale turule üldse sisse saaks. Lahe. Aga siiski otsustasime ära käia ja käisime raha välja. Lähed koopasse sisse ja pead terve labürindi läbi käima, et välja saada. Kavalad turundusinimesed. Käid seal hullunud turistide järel tempoga 2 sammu/tunnis ja tunned, kuidas sul kitsastes koobastes jõulutulede vilkumise saatel klaustrofoobia tekib. Siis tuleb jõuluvana ja üürgab sulle kõrva "ho-ho-ho" ja sul ei ole mitte kuhugi minna! Tahaks talle vasta kõrvu anda ja öelda, et anna mu raha tagasi, sa ahnepäits! Loomulikult ei müüdud seal mitte ühtegi asjalikku asja ja kui me lõpuks 40 min pärast sealt õuduste koopast välja jõudsime, läksime võtsime kiiremas korras hõõgveinid. Täiesti totter nõme turistilõks oli see Valkenburg, aga vein oli vähemalt hea.

Esmaspäeval läksid poisid minema ja sellest peale olen nina õpikutes istunud, et kooliasjadega järgi jõuda.

Oma maja poistele ütlesime ka, et välja kolime. Nad võtsid seda väga rahulikult ja mulle tundub, et see on tingitud asjaolust, et ka neil on selle üle hea meel. Meie suhted on pärast seda isegi paranenud, välja arvatud sommiga, kes on jube imelikult käituma hakanud, teeb koguaeg mingeid nõmedaid kommentaare või kiusab niisama - a'la teatab, et plaanib meie kiusuks terve öö kitarri mängida. No mingi viieaastane oled või?! Ma ütlen, kui see jama ei lõpe, siis võib oma pilliga hüvasti ka jätta. Nüüd üritame uusi üürilisi leida, sest meil oleks vaja selle uue inimese käest oma deposiit tagasi saada.

Muidu on kõik hästi, vähem, kui kolme nädala pärast on eksamid, 22. ilmselt kolime ja 23ndal jõuame koju Eestisse.

Järgmisel nädalal käime Brüsselis ära, aga sellest jube järgmises sissekandes :)

Mõnusat advendiaega!

Liege

Kuigi Mariliis ütles, et Maastricht on üks armsamaid linnu, ammendas see pisike küla end kiiresti ära ja teisipäeval võtsime ette päevase retke Belgias asuvasse Liege linna, mis asub pooletunnise rongisõidu kaugusel.

Kohale jõudes avastasime end niivõrd futuristlikust rongijaamast, et mõtlesime, et oleme mõnda ulmefilmi sattunud. Küsisime infopunktist, kuidas kesklinna pääseda ning hakkasime rongi peale liikuma, kui meist paar aastat vanem neiu meid kinni püüdis ja ütles, et sõidab niikuiinii kesklinna tööle ja võib meid ära viia. Mina oma suures skeptilisuses hakkasin kohe ümberringi vaatama, kas kuskil ka mingid tsurkad ees ei oota, et meid maha parseldada, aga ei olnud ning jäime nõusse. Roxanne tegi meile korraliku linnatuuri ja näitas ära kõik kohad, kuhu minema peaks ja läks seejärel tööle. Me olime sellisest külalislahkusest täiesti hämmingus – Ameerikas oleks see täiesti tavaline, aga siin tundus küll väga kummaline. Tatsasime vanalinnas ringi, käisime paaris kirikus ja potsatasime kohvikusse maha. Liege on Belgia suuruselt kolmas linn ja Maastrichtist hoopis erinev – esiteks suurem ja teiseks tööstuslikuma välimusega. Tänavapildis oli palju narkareid ja vaesemate elanikkonna esindajaid – Maastrichtis on õpilased ja rikkad pensionärid. Liege oli oluliselt räpasem. Alguses tundus linnake päris vahva olevat, aga ega seal suurt midagi teha ei olnud ja kuue ajal hakkasime koju tagasi rändama. Maastrichtist oli vahelduseks väga tore välja saada ja seda vaid paari euro eest. Eriti vahva oli hollandi keele asemel hoopis prantsuse keelt kuulda ja keskkoolis saadud kesine õpe võimaldas eneseväljendusega samuti hakkama saada.

Korstnapühkijad

Kõigil piparkoogipakkidel, martsipanikommidel, poodide ja kodude akendel on kujutatud jõuluvana ja tema pisikesed abilised, kelleks on pisikesed kirevates kostüümides neegripoisid. Kui küsisin, millest selline huvitav komme, öeldi, et vanasti olid pisikesed neegripoisid jõuluvanal orjadena abiks, aga kui võrdõiguslikkus kanda võttis, siis muudeti muinasjutud ära ja nüüd räägitakse, et pisikesed abilised tulid läbi korstna ja on seetõttu tahmast mustad. Kui keegi Pipi Pikksukka “ümber kirjutama” hakkab, siis mina hakkan küll protestima!

väike puhkus

Reedel jõudis Mariliis lõpuks Maastrichti. Nühkisin päev otsa töö juures nõusid ja pärast tööd panin kodu poole punuma, kus preili Sepp mind juba rõõmsalt ees ootas. Seadsime näljastena sammud kohe hiinaka poole ja nautisime wokirooga. Pärast jalutasime jõuluehteis linnas ringi ning nautisime melu. Laupäeva hommikul lasin Mariliisil mõnusalt kella üheni välja puhata, õppisin nii kaua ja lõpuks äratasin ta pannkookidega üles. Ilus päeva algus ju!

Olin planeerinud terve linnatuuri ning esimene siht oli St. Pietersi koopad. Netist ma avamisaegade kohta infi ei leidnud ja kohale jõudes selgus muidugi, et viimane tuur oli alanud pool tundi tagasi. Nii palju siis koobastest. Tegime tervele linnale ringi peale, käisime imeilusates kirikutes ja nautisime niisama linnaarhitektuuri. Tundsin ka ise end, kui turist, sest sain hetkeks kooliasjad peast välja ja sõbrannaga kvaliteetaega veeta.

Käisime ka St Servaas basiilikas, mille pildid leiate kõrvalt. Alguses mõtlesime, et ei hakka 2,50 kiriku peale välja käima, aga siis otsustasime, et peame end siiski natuke harima ka ja käisime muuseum-kirikus ära. Need eurod olid end väärt ja basiilika tõeliselt uhke. Sisehoovis haaras tähelepanu 6650 kg kell, mis oli ikka tõeliselt pirakas. 384. a suri pühak St. Pieter ning tema haua kohale hakatigi seda majahiiglast ehitama. Iga järgnev sajand erinevate valitsejatega panustas kiriku ehitusse oma osa.

Laupäeva õhtul ühinesid meiega ka Merje ja Mervet ning pidasime korraliku peo maha – pidin ju Mariliisile ööelu ka ikka ära näitama. Koju jõudsime kella 5 ajal ning kell 11 helistas ülemus, et kas saan tunni aja pärast tööle minna – keegi oli haigeks jäänud. Hakkasin unesegaselt riideid otsima, aga õnneks helistas ta peagi tagasi, et teadis, et mul on külaline ja et ta leidis kellegi teise. Mis oli suurepärane, sest mis muidu kostitaja ma muidu olnud oleksin. Seadsime sammud uuesti kaevanduse poole ja seekord läks õnneks. Kõigepealt nautisime mäeküljel hommikust kohvi, vaatega päikeselisele linnale ning seejärel suundusime maa alla. Tegemist on kaevandusega, sest naturaalsel kujul siin koopaid ei esine ja loomulikult jäi nähtu Poola või Slovakkia meeletult võimsatele koobastele alla, kuid oli siiski päris huvitav käik.

Koopa-labürindi 20 000 käiku katavad kokku u 200 km ja on rajatud St Pietersberg kindluse lähedusse. Kaevandus rajati lubjakivi plokkide saamiseks, mida kasutati enamuste siinsete hoonete ehitamiseks, kuid on kasutusel olnud ka nt sõjapõgenikele veriste kokkupõrgete ajal. Kord 1974. a üritasid prantslased kindlust altpoolt õhku lasta ja õhkasid koobastes mitu tonni lõhkeainet. Nad panid aga matemaatikaga korralikult puusse ning plahvatus toimus kindlusest 150 m kaugusel. Tegelikult ei jõudnud plahvatus isegi maapinnale, vaid peegeldus rauamaagi kihtidest tagasi ja tappis käikudes plahvatust oodanud prantsuse sõdurid.

Praegu elutsevad käikudes arvukad nahkhiired, kellele stabiilse temperatuuriga (aasta ringselt 10 kraadi) koopad ideaalset keskkonda pakuvad. Nahkhiirte tõttu tehakse päevas vaid kaks tuuri – et need tegelased ikka korralikult talveund magada saaks.

Kaevanduse laest leiab fossiile ja teokarpe – tõend sellest, et sajandeid tagasi oli see ala merepõhjaks.

Pärast kaevanduses käimist jalutasime taas vanalinnas ringi ning seejärel kokkasime kodus peekoni-šampinjoni-sinihallitusjuustu pasta. Oi kui maitsev see välja kukkus! Magustoiduks tegime rummirosina šokolaadikoogi ja olime eludega rahul. Õhtul läksime jälle linna jalutama ja Mariliis teeb juba nalja, et siin võib ju selle suure käimisega saledaks ära minna.

Inimõiguste rikkumine Sri Lankal

Eile oli mul eriseminar inimõigustest Sri Lankal, mis algas õpilaste presenteeritud tutvustava ülevaatega ajaloost ning lõppes paneelaruteluga ÜRO eriraportööri ja sarnaste kõrgemate tegelinskite vahel.

Minu teadmised Sri Lankast piirdusid sellega, et see on imeilus saar India ookeanis, mis on majanduslikult väga heal järjel (hea asukoha tõttu) ja mida peetakse Aasia riikidest kõige demokraatlikumaks. Mingitest inimõiguste rikkumisest ei osanud ma kahtlustadagi, sest niivõrd rikka riigi puhul ei oleks see pähegi tulnud. Aga siiski.

SL oli alates 1505 aastast kolme koloniaalvõimu all – Portugali, UK ja Hollandi ning kui Inglismaa terve ala enda kätte sai, pandi valitsevatele ametikohtadele tamiilid e vähemusrahvuse esndajad, kes sinna Indiast kunagi rändasid. Sinhalese’dele (vabandan, aga ma ei tea, kuidas neid eesti k nimetatakse ja ei leidnud selle kohta eestikeelset kirjandust) ei istunud aga üldse, et mingi vähemusrahvas paremad ametid ja palgad noppis ja algaski verine kodusõda, mis kestis 2009 aastani, ehk siis kokku 26 aastat.

Sõda sai alguse sellest, et Sinhalesed hõivasid riigi tugipunktid ning lõid tamiilid ametipostidelt minema. Sellele järgnes karm represseerimine, mille käigus tamiilidest ametnikke piinati, tapeti ning kupatati nii kaugele, kui võimalik. SL valitsus põletas tamiilide raamatukogud maha ja algas veelgi ulatuslikum anti-tamiilide vastane liikumine. Hakkasid moodustuma relvastatud vastupanu rühmitused, kes ühinesid ja keda kutsutakse Tamiili tiigriteks, nad moodustasid oma sõjaväelise riigi ning neil oli isegi oma pank. Kokkupõrked tamiili tiigrite ja SL valitsuse vahel viisid rohkete tsiviilohvriteni, sest mõlemad pooled kasutasid tsiviilisikuid inimpuhvrina, rääkimata lapssõdurite värbamisest ja enesetaputerroristidest. Kumbki pool polnud süüst puhas.

SL valitsus teatas ÜRO kohalikule harule, et olukord on kontrolli alt väljunud, nad ei suuda enam ÜRO ametnike turvalisust tagada ning soovitasid kiiremas korras lahkuda. Tegelik soov oli vabaneda rahvusvahelistest sõltumatutest tunnistajatest ja seda tõendas järgnev samm. Valitsus kuulutas ühe piirkonna saare idaosas “No War Zone”-ks ja lubas tuhandetele inimpõgenikele, et seal võivad nad end turvaliselt tunda. Rahvas hakkaski “rahulaagrisse” kogunema, kus enamus hooneid muudeti haiglateks ja tähistati punase risti embleemiga. Juhtivaid sõjapidamise printsiipe on see, et tsiviilisikuid ei rünnata. Kui ei olda kindel, kas tegemist on tsiviilisiku või võitlejaga, tuleb eeldada, et ta on tsiviilisik, ning rünne on välistatud. Teine printsiip, on et haiglaid ei rünnata mitte mingil tingimusel, kui ei ole just kindlaid tõendeid, et hoonet kasutatakse sõjalistel eesmärkidel. SL valitsus saatis rahutsooni peale aga hävituslennukid ja tulemuseks oli täielik massimõrv. Peamiseks sihtmärgiks muutusidki rahutsoon (mille asukohta muudeti mitu korda) ja seal asuvad niigi olematutes tingimustes loodud haiglad. Lihtne sihtmärk - ajad rahva kokku piiratud alale, lubad rahu ja rohkem polegi tarvis. Milline valitsus tapab omaenda rahva maha - keda sa valitsema hakkad siis?

Kõigist sõjajubedustest koostas ÜRO raporti, kus mõistis mõlema poole tegevuse hukka ning ilmselt hakatakse lähiajal arutama kas ja keda vastutusele võtta. Rahvusvaheline asjaajamine takerdub tihti bürokraatiasse ja nii peamegi veel täna tõdema, et inimõigusi rikutakse seal veel praegugi ning inimesed elavad igapäevases hirmus, rahvusvaheline üldsus on aga võimetu.

Keda asi lähemalt huvitab, siis Channel 4 on teinud väga huvitava dokumentaalfilmi, mida ma nõrgema närvikavaga inimstele kindlasti ei soovita: http://www.channel4.com/programmes/sri-lankas-killing-fields/4od

Karnevali soojendus

Veebruaris toimub Maastrichtis karneval, kus terve linn ennast põhimõtteliselt täis joob ja nädal aega muud ei tee, kui pidutseb. Selga aetakse kõige nõmedamad kostüümid ja terves linnas mängitakse muusikat, mis kõlab nagu hollandikeelne "Õllepruulija". Kõik kohad peale baaride pidavat nädal aega suletud olema - isegi raamatukogu vist!

Praegu on siin aga tolle ürituse eelsoojendus - ehk siis inimestel on ilmselt pidutsemiseks ettekäänet vaja, terve linn on igas vanuses koledates kostüümides tegelasi täis, kes üürgavad mingeid jubedaid laule laulda! raske on tänavatel liikuda, see on ilmselgelt megapopulaarne üritus.

Meie kavatseme aga eestlastega täna ühte Iiri baari koguneda ja jalkamängu tunnistajaks olla. Loodetavasti, siis sinise silmaga koju ei lähe.

Jõusaal

Jõusaal on siin odavam, kui nt Myfitness eestis. Mina tegin pooleaastase lepingu, sain 40% soodustuse ja maksan seega umbes 20 euri kuus. Hoone on muidu väga heas korras, aga ruumi on väga vähe ja mind isiklikult häirib see väga - isegi venitamiseks pole ruumi. Grupitrennid jäävad Myfitnessile oluliselt alla - treenerid on Eestis palju energilisemad ja professionaalsemad, juhendavad koguaeg ja parandavad, kui vaja. Nt eile oli Bodypumpis olukord, kus mingi noormees tuli esimest korda trenni ja tema kangil oli üks kinniti kadunud. Ilma selleta veerevad aga raskused maha ja ei saa kohe kuidagi trenni teha. Selle asemel, et enda kang trennihuvilisele anda, saatis treener ta lihtsalt minema - et ega tema ei saa midagi teha... No misasja?! Ma mõtlesin alguses, et ta tegi nalja, kui ta seda ütles...hea tropp

Ja riietusruumis tuleb kapi eest iga kord 20 või 50 eurosenti maksta! Kujutate ette, kui tobe! Nüüd jätangi väärtuslikud asjad nii kauaks Roosi juurde raamatukokku, kui trennis ära käin ja jätan tühja koti lihtsalt garderoobi ootama.

Naljakas on ka see, kuidas peauksest sisenedes jääb kõigepealt ette garderoob ja administraator, kes pääset kontrollib, istub teisel korrusel, otse jõusaalis. Mis tähendab seda, et garderoobi võib igaüks sisse jalutada (eeldusel, et sa sellist korraldust muidugi tead). Garderoobis on isegi saun ja seega oleme me nende napakat korraldust ära kasutanud ja kuigi Roosi veel spordiklubi liige ei ole, oleme seal mitu korda juba saunaspa endale teinud! Saun on muidu korralik, aga seal ei ole kerist! Väga veider ühele korralikule eestlasele, aga ajab asja ära. Tahaks Eesti sauna juba!

onkel

Tulin õhtul raamatukogust koju ja vastu tuli mulle üks eakas (umbes jõuluvana-vanuses) meesterahvas. Väljenägemine oli tal viimase peal tip-top – maitsekas hall mantel rõhutamas head rühti, habe täpselt piiritletud, peas tulipunane kübar ja käes jalutuskepp. Härrasmees tervitas mind juba eemalt ning kohakuti jõudes lisas midagi hollandi keeles. Vabandasin ja ütlesin, et ei saa kahjuks hollandi keelest aru. Onkel lisas naerusuiselt “nice hat” ja osutas mu fuksiaroosa bareti peale. Arvestades ta enda ülimalt maitsekat peakatet kolas see meeldiva komplimendina ja terve kodutee oli naratus suul. Nii vahva onu!

töökaaslased

Ma ju täitsa unustasin rääkida teile oma ühest töökaaslasest! Ta on meil ikka väga omamoodi. Kui talt küsida, mis rahvusest ta on, siis tuleb vastuseks maastrichtlane. Mitte hollandlane! See on talle tohutult solvav! Kusjuures kohalik dialekt on hoopis teistsugune ja tihti ei saa teise otsa hollandlased arugi, mis nad siin seletavad. Mina Võru murrakust ka aru ei saa, niiet loogiline.

Hakkas iga natukese aja pärast kõva häälega laulda üürgama. Iga kord ma ehmatasin ära, sest ma ei saanud kohe aru, kas ta karjub mu peale hollandi keeles või mis toimub. Ei, ta laulis. Mingeid a'la kohalikke šlaagreid. Ja siis 4 tundi jutti kuulsin seda pöialpoiste töö laulu (ma nime ei tea, aga iga inimene teab seda meloodiat) kas vastavalt vilistatuna, ümisetuna, plaksutatuna või laulduna. Mul ei olnud talle südant öelda, et kuule sa ei oska laulda, palun jää vakka. Aga issand kui õudne see oli. Ja siis küsib mu käest, et miks ma kaasa ei laula. Ma ütlesin, et ma ei oska ju hollandikeelseid sõnu. Mitte, et ma seda mingis muus keeles laulnud oleks. Küsis siis seepeale, et aga kas ma ikka neid liigutusi oskan kaasa teha, mis sinna lastelaulu juurde käivad. Ei no jaa muidugi mina tean mingi lastelaulu liigutusi HALLOOOO! Ja siis hakkas mulle juba seal köögis liigutusi õpetama. Oli väga pettunud, kui ma üldse vedu ei võtnud. Ja ümises oma viisijupikest edasi.

Aga muidu on nad kõik väga toredad ja abivalmid ja räägivad enamus ajast minu pärast inglise keeles, et ma ka midagi aru saaks.

Kes see tark oli, kes otsustas iga pühapäeva terve Maastrichti kellamänguga üles äratada? Ma ei ole küll väga pika unega (eriti arvestades nt Roosiga, kelle jaoks pole kella neljani unelemine ka eriline probleem), aga miks peab pühapäeval kell üheksa klimberdama hakkama? Eriti kui magaminek ka hilja peale jääb, nagu ta laupäeviti tavaliselt jääb. Võiks ju arvata, et me siia perifeeriasse midagi ei kuule, aga kuna Hollandile on ju tavapärane madalate majadega linnapilt, siis karta on, et see meloodia üle tühja maa ka meieni kostub. Ja mis hea pärast seda poolteist tundi mängida tuleb? Õõõõõ! Magada tahan!

Käisime eile koos Roosi ja Merjega linna peal ka tiiru ära, siin ka mõned pildid eilsest õhtust.

Näide kohalike meeste konkreetsusest – mingi tüüp Rotterdamist tuli minu juurde ja küsis ilma pikema jututa otse, et mis ta tegema peab, et ma temaga kohe Rotterdami sõidaks ja abielluks. Ma ütlesin talle, et sorry siin ei ole küll midagi teha. Ilmselt ta sai sellest siiski kiiresti üle, sest kohe, kui ta Roosit nägi, asus ta teda piirama.

Tänane kriminaalõiguse loeng

Täna toimus mul esimene rahvusvahelise kriminaalõiguse loeng, mida andis Nick Koumjian, kes oli muuseas nt Sierra Leone Erikohtu vanemadvokaat, peaprokurör Ida-Timori Tribunalis ja advokaat ICTY (Endise Jugoslaavia Tribunal) istungitel.

Ta näitas videolõike tribunalide kohtuistungitest ja lõike tunnistajate kõnedest.

Nt Sierra Leone jubedustes osalev sõdur, kes tunnistas, kuidas ta sai käsu luua kontrollpunktid, mis oleksid "mõjuvad". Nad torkasid ohvrite pead orade otsa ja tegid soolikatest köie, mis moodustaski kontrollpunkti. Sama tegelane uhkustas, et vanglat tal vaja pole, sest ta sööb oma vaenlased ära - tegemist oli kannibali ja pesueht psühhopaadiga.

Meie auditooriumist kostus nii mõnigi kord "Jumal hoia", ühel kursavennal hakkas nii paha, et ta lahkus poole loengu pealt.

Väga külma närvi nõudev loeng oli.

Kopeerimine

Mida teie eile õhtul tegite? Mina kopeerisin 4 tundi ja 15 minutit raamatuid. Teate, mitu lehekülge see teeb? Täpselt 744 lehekülge. 4 tundi ja 15 minutit lehtede keeramist ja nuppude vajutamist. 744 lehekülge. Roosi kopeeris tuhande leheküljelist õpikut.

Kopeerisin kaks peamist raamatut, mis mul vaja on. Õhtul sain õppejõult kirja, et eksam toimub avatud materjalidega ja loodan, et see ei tähenda, et pean ühe raamatu siiski ostma ega saa kopeeritud osa kasutada. See oleks küll täishuumor.

Jõhker, mis diilid ülikoolil kirjastustega on ja palju nad teenivad. Mingi tegelinski kopeerib seadused uude kogumikku ja meie peame kõik eraldi ostma.

Igal juhul, kui teil mõni õhtu igav on, siis soovitan kopeerimist :D

Ma ei tahtnud sel õhtul ühte paberilehte ka näha. Aga kui mõelda, et need raamatud maksid kumbki umbes 70 euri ja mina kopeerisin mõlemad umbes 10-15 euri eest kokku, siis läheb küll tuju heaks!

jõulud!

Muideks meil kaunistatakse tervet linna juba jõuluehetega!

Ahjaa, unustasin kirjutada, et sellest siilipoisi soenguga ahistajast saime ka lahti Roosiga - võite ise ette kujutada, kui kohmetunud ta oli, kui mõistis, et me omavahel üksteist tunneme ja ilmselt tema haledat ühesugust lähenemistaktikat arutanud oleme. Iga kord, kui teda pärast seda näinud olen, on ta kas 180 kraadise kannapöörde teinud ja vastassuunda jalutanud või käega nägu varjanud. Hehehehhee

Õppematerjalid

Ma mäletan, et kui ma Kaarli pst õigusteaduskonnas veel koolis käisin, siis oli iga semestri alguses jube jama uute materjalide saamisega - teabekeskus on imepisike ja mitte kunagi ei olnud eksemplare KÕIGILE tudengitele.

Nüüd olen ma Maastrichtis ja siinne probleem materjalidega on lausa kordades hullem! Ja see ajab mind tohutult kurjaks.

Esiteks on vaja välja printida coursebook, mis on põhimõtteliselt nagu ainekava ja kust sa näed, MIS materjale sul vaja on. Seejärel pead need endale ise muretsema. Selleks on kaks varianti - sa kas ostad need spetsiaalsest õpperaamatid müüvast poest või kopeerid terve õpiku.

Siit tuleb kaks omaette probleemi:

1) Pood ei telli kunagi piisavalt materjale väites, et tudengid ei ostaks kõiki ära ja nemad miinusesse jääda ei taha - seega valitseb pidev defitsiit, kus 60% on ilma peamise õppevahendita

2) Raamatukogus ei ole vajalikke raamatuid olemas. Kuidas on see võimalik?! Olen ühte raamatut taga ajanud 5 päeva. Käin aegajalt õige riiuli juures kiikamas, kas raamat on oma kohale tagasi jalutanud. Loomulikult on terves raamatukogus vaid üks eksemplar ja kui küsisin raamatukogutädi käest, siis tõdes ta, et ilmselt on mõni õpilane selle valesse riiulisse pannud. Tore, mis ma teen nüüd siis, vaatan terve raamatukogu riiulid läbi või? Milleks sina siin siis oled? Küsin siis teise põhiraamatu kohta - et näete ainuke eksemplar on välja laenutatud ja alates 2007 aastast pole seda rohkem nähtud. Uus pidavat olema tellitud, aga kui küsisin, et ei tea, kuna see võiks kohale jõude, sain taas õlakehituse osaliseks.

Lisaks loen ainekavast, et pean muretsema endale mingi readeri. Mis imeloom see veel on ja kust ma selle saan?!

Ei mingit infi mitte kuskil.

Nii juhtuski, et läksin esmaspäevasesse seminari ilma igasuguse ettevalmistuseta. Õnneks ei olnud ma teps mitte ainus - 70% oli sama mure. Sain targemaks, et reader tuleb tellida printimispoest, kus tuleb luua eraldi konto ja teha rahvusvaheline ülekanne ja siis on lootust nädala pärast materjalide kogum kätte saada. Miks ei panda neid readereid õppematerjalide alla, et ma ise selle välja prindiks? Sest kool teenib sellega. Miks ma varem asjaga tegelema ei hakanud ja materjale ei otsinud? Sest üks aine muutus kättesaadavaks reedel, kuid poed juba kinni olid ja teine nädalavahetusel, mis tähendab, et mul on puhtfüüsiliselt võimatu need asjad õigeks ajaks kätte saada.

Mul tekkis tõsine tahtmine kaevata - et kuidas saab asi nii üldse korraldatud olla? Aga taaskord jõuame education deski juurde, mis on suurema osa ajast kinni (avatud ülepäeviti 4 h päevas) ja kui meili saadad, siis on lootust poole aasta pärast vastus saada. Kuradi heaoluühiskond, keegi tööd ei viitsi teha.

Ma ei taha mõeldagi, palju Maastrichti ülikooli aasta eelarve on ja ometi ei suuda nad tagada õpilastele õppematerjale. Oi ma olen tige!

Tellisin need readerid ära, aga raamatutega on ainuke lahendus see, et kopeerin nende õnnelike omasid, kes need osta jõudsid. Ongi parem - peaks vähemalt odavam tulema - ühe õpiku keskmine hind on 70 euri ja sealt ei ole tervet õpikut vaja.

Muidu on meil siin praegu väga tore - meie maja poisid sõitsid juba neljapäeval minema - Tšehhi poisid koju ja somm mingi austraalia sõbraga Taani nädalaks pidutsema ja sellest ajast pole me neid näinud. Lausa lust koju minna.

Käisin eelmine reede spets kõhulihaste trennis, kus pool tundi jutti on intensiivne kõhulihaste tuunimine - püha jumal, ma ei saa siiamaani voodist normaalselt üles, keeran külje peale ja siis kuidagi tõusen. Varsti on mul Arnols Scwarzeneggeri kõhulihased! :D

Research Test

Umbes kolm nädalat tagasi ilmus mu EleUM (umbes nagu ÕIS või e-kool) kontole automaatselt uus aine, millele ma ise ei registreerunud. Käisin uurimas, et mis värk on ja ei osatud midagi öelda. Tädi lubas järgi uurida ja lisas, et väga paljud õpilased on sama küsimusega nende poole pöördunud ja et ta saadab kõigile ühise e-kirja vastavasisulise informatsiooniga kohe samaks õhtuks. Tore. Aga kirja ei tulnud ka nädala pärast ja eile õhtul kontrollisin, et ega see aine ära pole ehk kadunud. Ei. Esimene ja ainuke "sessioon" pidi toimuma täna hommikul algusega kell 9 ja kestusega 4 tundi. Mis seal siis ikka, tuleb kohale minna.

Vaatan siis ruuminumbrit ja mõtlen, et ei õigusteaduskonnas see küll olla ei saa - sealne maja jaguneb sektoriteks, mis tähistatud tähtedega A-D, minu ruum kandis aga prefiksit GL. Jalutasin siis veel õhtuhämaruses tagasi kooli ja uurisin turvamehe käest, et ei tea, kus selline ruum asuda võiks? kas peaksin ehk hommikul hoopis mõnda teise teaduskonda ruttama? Onu raputas pead ja ütles, et tema ei tea mitte millestki mitte midagi. Majas enam ühtegi teadjat ka ei pidavat olema ja hommikul ei tulevat keegi enne kümmet. Mul hakkas test kell 9 niiet soovisin siiski väga teada saada, kuhu ma siis minema peaksin. Ei MINGIT täiendavat informatsiooni ei EleUMis ega kuskil mujal UMis.... helistasin ühele soome sõbrannale Merjele, kes sama asja õpib ja küsisin, et kas tal on ka see aine. Ütles, et tema arust peaks see ruum raamatukogus asuma. Jalutasin siis tagasi raamatukokku, et asi kindlaks teha ja turvamees juhatas õige ruumi lahkelt kätte.

Nii lahenes ruumimure. Küsimus, mis testiga üleüldse tegemist on, jäi teadupärast ilma vastuseta.

Täna hommikul kell 9 tulin siis rõõmsalt raamatukokku testi tegema. Meid juhatati arvutiklassi, kus pidime tegema GRE ja PPI testid, mis on koostatud sama ettevõtte poolt, kes TOEFLiga jändab. Tegemist on võimekuse testidega. Virtuaalne osa koosnes viiest osast. Esimeseks ülesandeks oli ette nähtud tund aega ja oli vaja kirjutada kaks esseed etteantud teemadel. Teine ülesanne koosnes 20 küsimusest (pool tundi), kus olid erinevad tekstid ja sellekohased küsimused, et näha sinu arusaamisvõimet. Need tekstid olid jumala rasked ja mingite nõmedate raskete sõnadega, mida ma evernever kuulnudki ei ole. Halloooo inglise keel on mu teine keel ju! Pärast seda tuli mu lemmikosa - matemaatilised ülesanded. IROONIA. Mata on tore küll, aga mis imekombel ma peaksin mäletama risttahuka pindala valemit pärast 3 aastat juriidilise kantseliidi lugemist, kui minu arvutamine on piirdunud üüri arvestamise või poes käimisega?! Igasugu protsentülesanded ja geomeetriliste kujundite vahvad valemid jne jne jne. ÕÕÕÕÕ! Seejärel oli kümneminutiline paus ja ootasin, et kas nüüd tulevad kuulamisülesanded või? Ei tulnud. Tuli hoopis veel üks sett sama nõmedaid raskeid sõnu täis tekstiharjutusi ja veel üks lollakas matemaatika geomeetriajura.

Tegin ära ja hakkasin ära minema, kui tädi tuli võttis varrukast kinni ja ütles, et üks kirjalik osa paberkandjal on veel. No see oli kohe eriti vahva. 10 A4 väiteid, mille kohta pead andma hinanngu, kuivõrd see sinu kohta käib. Mu lemmik oli see: " I am feeling that life is worth nothing and I want to commit a suicide". No hinda siis viiepalli skaalal, kui suitsiidne sa oled. Huumorinurk. No tegin nelja tunniga ära selle kamarajura ja tulin tulema. Vastutasuks sain 25 eurose kinkekaardi (ma veel ei saanud aru, KUS see kehtib) ja võimaluse võita iPad. Tulemused võib panna oma CV-le, aga rohkem ei pidavat see lugema. No ma loodan ka - see risttahukas ei peaks määrama mu võimekust, arvan ma siiralt. Lisaks pidin testi lõpus andma 3 inimese e-mailid, kes on eelnevalt olnud minu juhendajad koolis või praktikal vms ja kes pidid mind omakorda hindama. Ja loomulikult ei saanud ma jätta neid lahtreid tühjaks. Tore. Mõtlesin, et kes mind siis piisavalt hästi tunneb, et midagi mu kohta öelda. Kohalikud õppejõud on ju alles uued kõik... Andsin ühe seminarijuhendaja kontakti ja kahe toreda kolleegi kontaktid ajast, mil praktikat tegin (TÄNUD TEILE! :)). Nii palju siis testist.

One down, one to go!

Täna oli mul esimene eksam!

Eelmine nädal oli tohutult kiire, sest olin nii reedel kui laupäeval pika päeva tööl ja katsusin nii palju õppida, kui vähegi jaksasin. Pärast tööpäeva oli päris keeruline raamatukogus pikalt keskenduda, sest pisike haigus puges ka ligi ja väsimus võttis võimust. Tööl on samuti kiired ajad, lastel on siin koolivaheaeg praegu ja pered reisivad kõik Maastrichti, sest hollandlaste jaoks on see eksootiline kuurortlinn, segu Hollandist, Prantsusmaast ja Belgiast. Tulevad peredega siia ja seega on restoranis ainult üks jooksmine. Köögis eriti. Aga tundub, et ülemused on rahul, sest iga kord olen kiita saanud.

Kartsin kõige rohkem, et tänasel eksamil köhin nagu 100 a tuberkuloosihaige ega lase teistel ka rahulikult keskenduda. Õnneks sattusin mõne päeva eest Meriliniga kokku, kes andis hea idee küüslauku süüa ja nüüd sööngi iga hommik ja õhtu paljalt küüslauku. Lihtsalt näringi küüslauguküünt ja oh imet - täna oli juba täitsa inimesetunne sees!

Eksaminärvi sees ei olnud, pigem olin mures sellepärast, et õiget hoonet üles ei leia - eksamid toimuvad hoopis teises kohas, kus loengud ja seminarid. Õnneks on eksamihoone minu majale väga lähedal - 10 min jalutuskäigu kaugusel - kõik teised muidugi vingusid, et miks me nii kaugele peame minema, aga mina ju elangi perifeerias, niiet mulle väga sobis :D

Kohale jõudes oli see majalahmakas nagu lennujaam! Päriselt ka! Eskalaatorid sadade õpilastega, üks viib siia, teine sinna majatiiba... Lõpuks leidsin õige koha üles ja ootasime sadade õpilastega pikas pikas koridoris. Lõpuks tehti uksed lahti ja sõitsime veel paari eskalaatoriga alla, kus lõpuks ootas ees hiiiiiglaslik ruum, mis meenutas lennukiangaari. Ilmselt oligi. Sinna mahtus vist umbes tuhat õpilast korraga... Ruum on jaotatud sektoriteks ja korraga toimus eksam kuues erinevas aines. Iga sektori juures on oma eksamineerijad, kes eksami kätte jagavad ja valvavad. Telefonid tuleb kotis hoida - kui telefon nt taskust avastatakse, siis saad eksmati. Spikerdamisest rääkimata. Kasutada võis ühte seadustekogu ja eksam koosnes viiest küsimusest. Teemaks Advanced International Law ehk Rahvusvaheline õigus edasijõudnutele vms. Esimese küsimusega panin puusse - alguses kirjutasin õige asja, siis hakkasin kahtlema, tõmbasin maha ja kirjutasin teise printsiibi sinna.... aga no ühest küsimusest ei tohiks suurt muutuda, sest kõik teised olid seminaritest juba tuttavad ja eksam raske ei tundunud, tundsin end kindlalt. Lõpetasin esimesena ja jalutasin kena päikesepaistelise ilmaga koju :) Võtsin kodust asjad ja tulin nüüd raamatukokku neljapäevaseks eksamiks õppima.

Pärast seda olen jälle kaks pikka päeva tööl ja siis algabki juba teine periood, uute põnevate ainetega. Vaheaega meil enne jõule ei tule.

Eksamite tulemused peaksime saama kuni nelja nädala jooksul, mis on mõistetav, sest meid on ju tohutult palju ja kes meie töid ikka paar päevaga läbi jõuab vaadata. Siin on kümnepallisüsteem - ehk siis maksimaalne hinne, mis saada võid, on 10. Läbi saab 5,5-ga ja keskmine hinne meie koolis pidi olema 6,5. Kümne pidid saama vaid need, kes lisaks nõutud materjalidele veel kõrgeid erialaseid teadmisi omavad ja nii palju lisamaterjali läbi võtavad - ehk siis kümmet väljastatakse väga harva. Eks ma jään siis oma tulemusi ootama...

Aga okei ma lähen nüüd õppima.

Olge tublid!

Feil

Olen raamatukogus ja hakkasin just sõbra saadetud linki vaatama, kui kõrvaklappidest hakkas kostuma "Jooo, sõber, joo! Joo ennast täis kui sigaa!" noh taustamuusika filmile või nii. vaatan siis omaette, kui Rosalini ehmunud nägu kõrvalkabiinist mind piidlema hakkab. See oli sama hetk, kui ma sain aru, et midagi on valesti. Arvuti ei tunnistanud enam kõrvaklappe ja mängis sama muusikat ka kõlarist. Päris piinlik oli. Jumal tänatud, et ülejäänud raamatukogu seda laulu ei teadnud. Noh, nüüd teavad.

Külm on!

Meil on ka lõpuks külm, vaatasin ilmateadet ja umbes sama, mis Eestiski, paar kraadi ehk on soojem. Mõlemad Roosiga iga õhtu peaaegu jookseme koju, sest õues on nii vastik.

Täna toppisin lausa talvesaapad jalga, väljas hakkas isegi sutsu palav, aga hingata on ikkagi freeeeeezing!

Mina püüdsin juba mingid batsatikad ka kinni, reedel tundsin end nii kehvasti - kaelasooned ja pea valutasid, silmad jooksid vett, kurk oli valus ja ma olin rohkem, kui kindel, et palavik oli mul ka. Läksime koju ja Roosi hakkas mind kohe oma arstimitega ravima, käskis sellest pulbrist kuuma jooki teha ja seda ja seda tabletti süüa. Hommikul tundsingi end juba oluliselt paremini ja nüüd on enamvähem juba okei olla, aga trenni pole veel julgenud minna. Arvan, et külmetasingi, kui pärast trenni juuksed ära pesin ja märja peaga läbi linna koju tuterdasin. Müts oli peas küll, aga ju sellest jäi siis väheks. Meil ei ole trennis fööne, mis on minu arust megaimelik ja nii ma siis märja peaga teele asusingi, järgmise pakiga tellin kodust fööni ka! Õnneks oli mul Dr Rosalin Süld käepärast võtta, sest peale valuvaigistite ja nohurohu mina muud kaasa ei võtnud, sest mina ju ometi haige ei ole.... Eile läksin ja ostsin endale kohe vitamiine ja sain päris hea diili - poole aasta varu kahe euroga!

Muidu oleme õppinud nagu vanad nohikud kunagi, eile olime ka kümneni raamatukogus ja alles pärast sulgemist saime korra sõpradega üheks kokteiliks kokku. Kõik on õppimislainel, sest eksamid on juba nädala pärast!

Ma armastan Eesti asjaajamist!

Mulle tuli veidi aega tagasi koju kiri, et mu ravikindlustus on lõppenud, ehk siis et mul ei ole kehtivat haigekassast. Veits paanika oli, aga kui ei ole, siis ei ole. Ma pole varem pidanud haigekassale ise mingeid dokumente esitama ja arvasin, et kui nüüd välismaale läksin - ju siis siin enam ei olegi kindlustust.

Tegelikult pidin lihtsalt akadeemilise õiendi koolist küsima ja neile saatma.

Ja mis te arvate kas poole tunni pärast tuli juba kiri, et "tänan, kõik on korras" või jaaaaal?!

Mul oleks siin Hollandis nende asjadega 2 kuud aega läinud!

Interneti saamine võtab siin ilma naljata minimaalselt kuu. Kõigepealt pead pangakonto tegema, selleks pead olema koolis registreeritud, mis alguses võttis kaks nädalat aega (nüüd ma jah olen), seejärel võtab pangakonto kaks nädalat aega+internetipank veel 2 nädalat ja siis internetijama 4 nädalat. Muideks koju me nüüd netti ei võtagi, sest see poiss, kes sellega tegelema pidi, võttis endale USB-internetipulga ja ilmselgelt tal nüüd wifi vastu huvi puudub ning mina ei kavatse end ühegi lepinguga selle majaga siduda niiet ma lihtsalt teen vajalikud asjad raamatukogus ära ja kodus loen materjale vms, polegi mul vaja netis koguaeg istuda.

Eile sain lõpuks oma BSN numbri ka kätte, mis on sotsiaalkindlustusnumber, umbes nagu isikukood, aga läbi selle käivad kõik tööandmed, maksud jms, nagu USA SSN. Ma taotlesin seda 1. septembril! Pidid postiga saatma. Eile läksin kohale, küsisin, et kus mu number on, kaua võib!? Tädi ütles, et jah, teie nime taga on apostroof. Ma küsisin, et mis see apostroof seal teeb siis. Tädi ütles, et jah, selle teie avalduse peab ikka veel üks inimene üle kontrollima. Aga pakkus välja, et võib mulle numbri paberile kirjutada ja siis saan selle tööandjale juba anda. No see oli temast tõesti kena, aga sellele ma ei saanudki vastust, miks mu avalduse pidi üle vaatama 7 tädi. Pärast mind oli üks teine Eesti neiu täpselt sama murega - tema oli taotluse esitanud 8. septembril ja tema saadeti lihtsalt pikalt. Öeldi, et sorry numbrit pole, võid homme uuesti proovima tulla.

Kõik need arenenud riigid pole üldse mitte arenenud, mingu vaadaku, kuidas Eestis asjad käivad! Hurraaa Eestile!

Igavesed loodrid, paneme 7 inimest ühe inimese tööd tegema ja üleüldse miks on vaja poed kell 5 kinni panna? heaoluühiskond, ma ütlen.... keegi tööd ei tee, kõik ainult "naudks elu"...

Aga ilmselgelt ma olen nüüd happy puppy, sest mul on olemas nii haigekassa kui ka BSN, jei, progress!

Lugu veidrikust

Ma lihtsalt pean teile rääkima meie kohalikust ahistajast, kes meile palju nalja valmistab.

Umbes kolm nädalat tagasi istusin raamatukogus üksikkabiinis – selline üleni klaaskabiin, kus vähe vaiksem ja rahulikum õppida on. Ühel hetkel kais seljatagant koputus uksele ja mingi noormees astus sisse. Lühikesed juuksed olid geeliga nii ära möksitud, et ta nägi välja nagu siilipoiss. Laua peal oli mul õpik, mille kohta ta küsis, et kas ma olen sellega juba lõpetanud ja kas ta võib seda ehk kasutada.

Ütlesin, et tõepoolest olen sellega juba lõpetanud ega jõudnud seda veel tagasi viia ja ta võib selle vabalt võtta. Noormees aga ei kiirustanudki minema. Küsis, kas ma olen Eestist. Olin tema küsimusest siiralt üllatunud ja küsisin, et kust ta seda võtab. Ütles, et eestlased on kaugelt äratuntavad ning et ta on õppinud Ida-Euroopa ja Balti riikide ajalugu ja mitmeid kordi Eestis käinud. Ründas mind kohe järgmise küsimusega, et kas ma õppisin siis Tartus või Tallinnas. Mul oli jälle,et wtf, kust ta teab selliseid asju. Seejärel uuris edasi, et kus ma siis Tallinnas elasin jne jne mul oli mingi, et okei appi stalker! Rosalin oli mu kõrvalkabiinis ja tegi nägusid, mis mind kohutavalt naerma ajas. Võitlesin seal naeruturtsatustega, kui see tüüp ütles, et “aga meil on ju kindlasti siis ühiseid tuttavaid”, loomulikult oli ta enne märganud, et mul on facebook lahti ja seejärel lisas ta end kohe ise sõbraks – et ikka sidet hoida. Raamatut ta otseloomulikult ei võtnudki, see oli vaid ettekääne.

Pärast kuulsin ühe teise Eesti neiu käest, et ta ongi mingi täisveidrik ja sain soovituse eemale hoida. Kustutasin ta facebookist ära ja lootsin, et enam ma teda ei näe.

Eile tuli aga Rosalin koju ja hüüdis isegi enne “tsau”’d et “arva ära, kellega ma täna kohtusin?!” See lontrus oli täpselt sama nipiga tema kabiini tunginud ja küsinud markerit laenuks. Roosil oli roheline marker laual ja tüüp küsis kollast. How smooth is that?! Ja siis läks jälle jutt sujuvalt Eesti ja ühiste tuttavate peale. Tüüp tahtis ka tema facebookis end lisada, aga Roosi oli juba ettevalmistatud ja ütles, et tal on seal väga privaatne vestlus pooleli ja üleüldse peaks ta nüüd edasi õppima. Uskumatu!

Kes see gaasipliidi välja mõtles?

Siin on igal pool ainult gaasipliidid, teate seda?! Ma polnud mitte kunagi enne siiatulekut pidanud gaasipliiti süütama, päris palju nalja on sellega saanud.

Nt esimeses peatumismaigas, Signe juures, oli uhke pliit, kus kõigepealt vajutasid gaasi jooksma ja siis andsid teisest nupust süüdet. See oli tore, sest ei pidanud oma näppe põlema panema.

Siis me kolisime ära ja nüüd on meil tore pliit, kus saab iga hommik näppe kõrvetada. Nüüd ma olen osav sellega juba ja aitan meie maja poisse, sest nemad ei oska pliiti põlema panna. Nt meie Soome poiss tegi üleeile esimest korda kodus süüa, sest ta ei julgenud varem pliiti kasutada. Esimene kord pani 5 min seda põlema, lõpuks läksin aitasin teda. Järgmisel päeval oli ostetud see vidin, millega kaminaid tavaliselt põlema pannakse, kus vajutad nuppu ja vidina kaugemast otsast ohutult süütad leegi. Ma ei tea, mis selle nimi on, sorry.

Mina korraldasin ükskord juba peaaegu suure plahvatuse. See oli esimene kord, kui ma seal süüa hakkasin tegema. Tahtsin hakkliha praadida. Panin gaasi jooksma ja üritasin süütemasinaga leegi saada. Oma arust sain, aga see suslik ei läinudki tegelikult põlema. Kümme minutit ootasin ja kui hakkliha veel kuskilt otsast ei pruunistunud palusin Egelynil allkorrusele tulla ja kontrollida, kas midagi on valesti või peabki see nii aeglaselt minema. Egelyn tuli poole trepi pealt jooksuga, et kas ma tahan enesetappu teha või maja õhku lasta. Terve tuba oli paksult gaasi täis ja tegime kiiruga kõik aknad-uksed lahti. Ma ei julgenudki seal rohkem selle süütemasinaga proovida, karstin, et lähebki põlema, nagu filmis. Ei tahtnud mingit Die Hard'i plahvatust teha seal eriti... Läksin tegin poole tunni pärast süüa edasi, kui lootsin, et õhk piisavalt puhas.

Nüüd olen ma gaasipliidi-äss, aga ikkagi on see nii ohtlik ja ma üldse ei salli seda gaasimajandust!

Eile saime jälle Eestist paki, nii vahva on, alati on tunne nagu pisikesel lapsel, kes kuuse all pakke avab. Ühest pakist tulid välja kaks suurt pakki suitse ja alkoholi ja mõtlesime Roosiga, et no mis nali see on. Mingi leivaküpsetusjuuretis võimisiganes oli seal ka ja juurdlesimegi, et kes see nüüd head nalja omast arust tegi. Tuli välja, et tegelikult pidi see üks pakk hoopis Brüsselisse mingile poisile minema ja oli kogemata meie juures maha pandud. Meil oli muidugi nalja nabani, kui mõtlesime, et kes see naljahammas meile suitsu saatis.

Mu armas vanaema saatis mulle mingi suitsusingi, mis on suurem, kui mu pea! Ausalt ka! Panin suurema osa ruttu sügavkülma, aga seda söön küll vist jõuludeni välja!

Eilse päeva tippsaavutus oli pesupesemine. Kõlab humoorikalt? Kaugel sellest! Meie pesumasin on mingi totaalne pirtsperse - vahel töötab, vahel mitte. Minuga ta koostööd ei tee ja kuna eile ei olnud kodus ka kedagi, kellelt masina paitamisel ja meelitamisel abi paluda, siis võtsin oma 15 kg voodipesu ja kõik muu tavaari näpu otsa ja kõndisin 4 km teise linna otsa marju juurde pesu pesema. Ma mõtlesin tee peal kaks korda, et ma saan ataki. Lõpuks jõudsin kohale ja panime pesu vurama. Kõik programmid olid hollandikeelsed ja valisime suvalise. Loomulikult pesi see pesu 2, 5 tundi. Siis 35 minutit kuivatit ja siis teine masinatäis 45 minutit ja siis jälle kuivati, mis seekord otsustas sama programmiga täpselt poole võrrra kauem vuristada, niiet lõpuks jõudsin koju pärast südaööd. Ma tean, et pesupesemisest ei ole kindlasti väga huvitav lugeda, aga see oli eile ainuke asjalik asi, mida ma tegin ja pakkus kohe nii suure elamuse. Pärast oli nii hea mõnus puhtasse voodisse pugeda ja hommikuni põõnata.

Marju juures vaatasime Animal Planetit, mis näitas mingit eriti napakat saadet veidratest inimestest - täiskasvanud, aga mängivad beebisid. Maksavad naistele, et neid luipudelist toidetaks ja elavad suures hällis ja kannavad pamperseid ja mängivad päevotsa legodega. Ei midagi perversset, lihtsalt kujutavdki ette, et on beebid. Neil on lausa oma kogukond umbes 15 000 liikmega. No mida kuradit?

Novot sellised harivad programmid animal planetist....

Ma lähen nüüd õppima, tsaupakaa!

Esimene palk

Aga mina sain eile oma esimese Hollandi palga! Nänäännäännäänäänänäää!

Kokku lausa 88 eurot ja 35 senti ja see oli kahe tööpäeva eest, millest esimene pidi olema üldse proovipäev :) Jei, nii hea tunne oli!

Istun raamatukogus ja tegin ära koduse töö, mis tuleb alles esmaspäeva ööseks esitada, nii tubli olengi :) õhtul on meil siin väike istumine plaanis niiet saab südamerahuga kooliasjadest korra mõtted eemale.

Nüüd suundungi trenni, mõnusat nädalavahetust teile!

Vastik ilm!

No sõnusingi meie suveilma ära, kelkisin siin sõpradele, et meil on 25 kraadi ja mõnus päike ning täna hommikul ootas mind ees vana sõber tormituul ning tema abikaasa paduvihm. See lollakas tuul murdis mu vihmavarju raudvarre ära. Kujutate ette? Enne sain ma sellega mõnusalt vastu pead muidugi, niiet homme on kindlasti kena muhk mul otsaees. Koolis ütlen, et mul on koduvägivald. Äkki siis kool paigutab mu nt lähemale elama?! Aga no kui reaalne on ikkagi, et raudvars ära murdub? Ma ei tea ma esitaks kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule Hollandi riigi vastu seoses nende ilmaga. Sest see on ikka tugev inimõiguste rikkumine mu arvates.

Olen praegu iga päev trennis käinud, hoiab meele erksana ja tuleb siin maiustuste maailmas kasuks ka.

Kahe nädala pärast on eksamid! Ma tegelikult juba väga ootan seda. Sest siis on oktoobrikuu ka läbi ja käes on november ja novembri alguses tuleb mu sõbranna Haagi ja seejärel novembri keskel näen oma teist sõbrantsi ja siis on juba detsember. Ja detsember läheb ruttu, sest siis on kohe kohe teine laar eksameid ning siis on juba jõuluvaheaeg! Jei!

Ei ole mul siin mingeid põhjapanevaid uusi uudiseid, istun nina õpikus, käin trennis ja tööl ja aeg muudkui lendab.

väike update

Nii kiire on olnud, et pole olnud aega siia midagi kribida.

Meil läheb kõik kenasti, eile käisime peol ja tänane päev oli selline mõnus iseendale keskendumise päev. Käisime mitmes klubis-baaris, kus sissepääsaupiletit kuskil ei ole ja üks andis isegi klubi mõõdu välja. Klubi sisemus on muidugi täiesti kohutav lihaturg, mingi 70% rahvast on mingid tšurkamehed ja püha jumal, kui hull seal tegelt vallalisena olla oli. Aga nalja sai palju ja tegelikult oli väga tore. Koju saime mingi 7-8 ajal.

Kodus on paras draama. Egelyn oli eile viimast õhtut meie pool ja õhtul küsis meie soomlane talt, et sa oled ikka veel siin? kauaks sa jääd siis? me peame järgmise kuu üüri maksma hakkama, kas tead ?! Egelyn ütles, et kui sa aitad mul asjad uude kohta viia, siis ma läheks kohe, mille peale soomlane ütles, et ta aitab teda hea meelega....asjad ukse taha kanda.... Meil Rosaliniga oli nalja nabani, aga tegelik olukord on päris hull ja pinged nende vahel on laes. Aga nüüd sai Egelyn oma armsasse koju ja soomlane rahunes ka maha. Win-win.

Koristasime täna terve maja ära ja nüüd on kõik nii kena puhas. No poisid on meil muidugi siuksed põrsad, et homme ilmselt pole meie koristusest jälgegi järel :D

Sain teada, et minu kursusel õpib Globalization and Law'd umbes 150 inimest, kellest umbes 90 on valinud Human Rights tracki. Meid on isegi vähem, kui ma arvasin.

Novot, nüüd lähme Roosiga kokkama ja homme tuleb täispäev raamatukogus.

Leading in Learning

ma olen tahtnud pikemat aega mõne pildi koolimajast siia riputada, aga kuna siin on nii kitsad tänavad, siis ma ei ole veel ühtegi ägedat pilti saanud, kus terve kool peal oleks.... aga siit teile hoopis lühike videoklipike :)

http://www.youtube.com/watch?v=LGGiz1lj2rk&feature=youtu.be

Maja ise on suursugune ja kõrge ajaloolise väärtusega, kuid seest täiesti modernne.

Kõik loengusaalid on varustatud viimase tehnikaga, on väga avarad ja mugavad.

Enne, kui õigusteaduskond siia kolis, asus siin linnavalitsus.

õppimislainel

Täna oli mul kaks loengut, millest esimene oli riigi vastutusest ja mis oli nii põnev, et ma kirjutasin terve aja KÕIK üles ja kokku tuli vist oma 15 A4 või rohkemgi ja teine oli nii igav, et ma tahtsin seda külalis-tropp-lektorit millegagi visata, et ta kuss jääks. Fuhh, mul pole siin veel nii halba loengut olnudki! See hiina onu luges kogu teksti oma halva diktsiooniga maha ja mingeid märkmeid teha oli täiesti võimatu.

Muidu läheb meil siin Roosiga väga kenasti. Roosi tegeleb usinasti oma moot court koduse ülesandega ja mina ajan oma asju :) ja ei jõua ära oodata, et jaanuar kätte jõuaks! Vähem, kui kuu pärast on meil ees esimene sess, täpseid kuupäevi ei tea me ikka veel. Niiet kõik, kes te vähegi mõtlete külla tulla, vahemikus 19-27 ei ole kõige parem aeg, aga muul ajal ootan teid rohkem, kui hea meelega!

Pühapäevast aktiveerub mu treeningkaart, mis tähendab, et saan minna ja kõik pinged trenni jätta, jeee!

Taaskord kasutan võimalust kiruda kogu seda hollandikeelset bürokraatiat. Pidin kohaliku pangakonto tegema, sest palka makstakse ju ülekandega ja rahvusvahelisi ülekandeid nad ei tee. Avasin siis ülikooli poolt promotod ja rahvusvaheliselt tunnustatud pangas konto. Neil ei ole inglisekeelset online-süsteemi ja isegi raha väljavõtumasinad on hollandikeelsed! Peaaegu iga päev saan neilt paberkandjal kirju, eelmine oli 10 lk pikk, oi mis lõbu seda google translate's tõlkida oli! Pooled neist on täiesti mõttetud, aga seda ma ju ilma vaeva nägemata teada ei saa. Oleks Inglismaale õppima läinud, oleks nii kerge olnud! Ma reedel saan uurida, kas mul oleks võimalik tasuta keelekursuseid ka võtta, sest ma ei tahaks selle eest raha maksta, kui ma siin alla aasta olen ja mul otseselt seda keelt hiljem enam vaja pole...Ja enamus kodulehekülgi internetis on ka ilma inglisekeelse menüüta! Kamoon, Eesti on ka pisike riik ja meil on KÕIK inglisekeelsena saadaval! Nõme nõme!

mm mis veel.... suvi kestab ikka veel! Käin kõige õhema triiksärgiga ringi ja päike paitab põski, nii mõnus!

Üleeile ühtul käisime Rosalini sõbranna kohaliku silmarõõmu juures, kes meile igasugu kasulikku informatsiooni jagas - alustades sellest, et kui me tööl käime, siis peaksime saama ka tasuta transpordikaardi ja kõik rongiliiklus jms oleks täitsa tasuta ja lõpetades muude igapäevaste soovitustega! Aga keegi seda transpordikaarti sulle niisama kätte ei ulata, niiet reedel kavatsen uurida, kuhu selleks avalduse peab esitama. Reedel on mul kohtumine stdent advisoriga, keda ma kõigi oma tuhande küsimusega pommitada kavatsen.

Novot, aitab kah tänaseks, olge siis muhedad!

Suvi!

Aga meil oli täna umbes 25 kraadi sooja ja päike paistis terve päeva!

Ärkasin hommikul üles, tegin vähe kooliasju ja ootasin kuni Rosalin üles ärkas. Läksime 12 ajal jooksma ja tagasi jõudes vaaritasime korraliku hommikusöögi. Imeilus ilm oli. Nagu oleks Hispaaniasse sattunud :D

Jalutasime enne raamatukogu linna peal ka ringi ja nautisime melu. Siin on praegu Hispaania-Portugali muusika festival ja terve linn on kostüümides esinejaid ja arvukat kuulajaskonda täis :)

Esimene tööpäev

Jõudsin just esimeselt proovipäevalt raamatukokku. Töötan peaväljakul ühes restoranis ja täna tegelesin lihtsate asjadega nagu nõude pesemine, salatite hakkimine jms.

Hah, nõudepesuks on muidugi heaoluühiskonnale kohaselt hiiglaslik nõudepesumasin, kus ma nõud sisse-välja pean lükkama ja nuppu vajutama :D Konti just ei murra :D Kreeklasest peakokk on vähemalt nõudlik ja laseb mul ikka nõud enne üle ka nühkida :D Kõik olid väga toredad ja sõbralikud ja väga meeldiv õhkkond oli. Kui mõni välismaal lihttööd otsiv eestlane peaks seda blogi lugema, siis siit väike nõuanne - otsige töökoht toitlustusettevõttes - teil söödetakse kõht täis ja lisaks saate tutvusi igasugustelt erialadelt.

Sain enne äratulekut rohke juustuga prantsuse sibulasupist mõnusalt kõhu täis pugida.

Edaspidi hakkangi reedeti töötama, jooksen pärast kooli sinna ja olen umbes kella 16ni. Mis tähendab seda, et kuus tuleb mul umbes 24 tundi kokku, aga oleks vaja 32. Kostas, ehk peakokk uuris, kas vajan neid tunde toetuse taotlemiseks ja kinnitava vastuse korral ütles, et "it's no problem" ja lubas mulle kord kuus paar päeva juurde panna kas asenduste vms näol, et tunnid täis saaksin :) eriti tore ja vastutulelik temast.

Alguses olin väga ettevaatlik tema familiaarsete naljadega, aga siis tuli välja, et tal on kodus õnnelik naine ja kaks last, mis lubas mul endal ka vähe vabamalt seal end tunda :D seega olen praegu väga rahul ja nüüd hakkangi õppima :)

Oioi!

uudiste lainel

Mammu saatis mulle postipakiga Ekspressid ka ja oi kui tore oli eesti ajalehte lugeda :D

Kas te teadsite, et meil on praegu Eestis ligikaudu 400 000 pensionäri? 2010 a seisuga oli meie rahvaarv 1 340 194. Väga hirmuäratav tendents, peaksin ma mainima.

Teine põnevust pakkuv lugu, millest ma tegelikult kahjuks oluliselt kaugemale veel ei jõudnudki, oli artikkel, mis algas petlikult vana hea Keskerakonna nahutamisega - et nad sõlmivad oma liikmetega notariaalselt kinnitatud lepingud ja kui nt liige hääletab Riigi(või voli-)kogus partei seisukohtadest erinevalt, piisab juhatuse otsusest liikme partei ridadest välja heitmiseks. Ja siis jõuti hoopis selleni, et taoline uuendus on kasutusele võetud liikmete saboteerimise vältimiseks. Nimelt on välja tulnud omaette "laenu"lepingud, kus "laenuandja" annab poliitikule vanas rahas 200 000 krooni ja saab vastu täielikult sõltuva hüpiknuku. Leping sätestab konkreetselt ja ühetimõistetavalt, et laenusaaja on kohustatud jälgima laenuandja ettekirjutusi ja kui ta seda teeb siis ei pea ta "laenatud" summat tagasi maksma. Ehk siis kõige lihtlabasem leping korruptsioonist. Kurb, ma peaksin mainima, kurb.

burkad

11. aprillil 2011 jõustus Prantsusmaal vastuolusid tekitanud seadus, mis keelustas näokatete kandmise. Kõnealune seadus tekitab vastuolusid just lünkade tõttu - nagu mu sõbranna Kärt väga tabavalt ütles, siis põhimõtteliselt võin ma padjapüüri pähe tõmmata ja keegi ei saa mulle trahvi teha, aga burkaga keeratakse trahv ära. No tõsi, sõnastus pole just kõige paremini õnnestunud.

Prantsuse kohus mõistis täna esimest korda selle seaduse baasil 120 eurose rahatrahvi burkat kandnud naisterahvale, kes lubas asja Euroopa Inimõiguste Kohtusse viia, sest "asi on põhimõttes" ja lisas, et "I'm fighting to be able to walk freely in the street." Küll ikka tehti diskrimineeriv seadus ja vaesed moslemid, keda me kõik taga kiusame. No väga tore tõesti. Nõuame võrdsust ja vabadust. Aga miks mina islamimaades nende tavasid järgmina pean? Miks ma ei tohi ringi käia miniseeliku või lahtiste juustega või oma varbaid seeliku alt välja näidata? Või avalikus rannas päevitusriideid kanda? No võin küll, aga mind ootaks selle eest surmanuhtlus. Surmanuhtlus, mitte 120-eurone rahatrahv.

Rühmituse Don't Touch My Constitution (nimi ütleb minu arust juba kõik) esindaja lubas, et nad maksavad kinni kõigi nende vaeste naiste trahvid, mis väljastatakse.

Eks reaalsuses oligi seal protseduurilisi vigu tehtud ja alus edasikaebamiseks on täiesti olemas, rääkimata taaskord seaduse lünkadest, aga kui me põhimõtte juurde jääme, siis - Kui ei meeldi, siis palun mine koju tagasi.

Keda asi lähemalt huvitab, siis: http://religion.blogs.cnn.com/2011/09/22/france-hands-down-first-burqa-ban-sentences/

Leading in learning

Et see asi siin liiga reisipäevikuks ära ei läheks, siis räägin teile natuke ka nendest, kes meile siin kulbiga tarkust pähe tõstavad. Noh tegelikult öeldi meile kohe esimesel päeval ära, et ärge oodakegi, et meie teid õpetama hakkame - teie peate õppima hakkama! Ja nii ta olnud ongi - õppejõud vaid suunavad meid ja ülejäänud töö teeme ise ära.

Kahe tuumikaine loenguid annab Prof. dr. Menno Kamminga, kes nagu te nime järgi arvategi võite, on tõesti soomlane. Härra kamminga on meil muuhulgas nt Maastrichti Inimõiguste keskuse direktor, Maastrichti Ülikooli õigusteaduskonna ase-dekaan ja lisaks sellele loeb loenguid erinevates tunnustatud ülikoolides. Varem oli ta nt ÜRO esindaja New Yorkis Amnesty International asjades jne jne jne.

Seminari juhendaja Dr. Fabian Raimondo on eriti muheda huumorimeelega argentiinlane. Loenguid on ta andnud arvukates ülikoolides Pekingist Euroopa ja Ladina-Ameerikani. Lisaks sellele on ta tegev ICC (International Criminal Court) liige. Muuhulgas tegutses ta endises Jugoslaavias sõjakuritegusid toime pannud Radovan Karadzic'i kaasuse kallal juhendades International Criminal Tribunal'i õigusalaselt. Hiljem töötas ta sama tribunali all prokurörina ja puutus kokku nt Rwanda Tribunali genotsiidi kaasuse apellatsioonidega.

Argentiinas töötas ta kriminaalasjades kaitsjana ja oli Amnesty International Argentina peasekretär. Tema erialased saavutused on minu arvates kõige põnevamad ja asjaolu, et ta on töötanud nii era- kui ka avalikus sektoris, nii kaitsja, kui prokurörina, kinnitavad mulle tema autoriteetsust.

Dotsent Remy Jorritsma on minust vist aasta vanem, 2010. aastal sama eriala Cum Laudega lõpetanud geenius, kelle ülikool kohe ära napsas ja õpetama pani. Ta tuleb diskussioonide juhtimise ja haldamisega suurepäraselt toime ja pole kahtlustki, et teda ootab ees hiilgav karjäär.

Jõulud!

Eile sain kodustelt paki ja ausalt tunne oli selline nagu oleks jõulud mitu kuud varem kohale jõudnud! :D Ma tellisin soojemad riided ja mingeid muid vajalikke asju, aga ema ja vanaema olid kaasa pannud igasugu nänni alustades mu lemmik kondenspiimaga kihilistest küpsistest ja lõpetades Tallinna peenleivaga. Ma tegelt söön leiba üliharva. Supi kõrvale vahel võtan. Aga kui ma selle kotist välja võtsin, siis see leivalõhn oli niiiiiiiii uskumatult hea niiet nüüd ma olen leiva peal :D Aitäh teile!

Rosalini ema saatis meile stanged ka, kuhu oma riided panna saime niiet nüüd annab meie tuba juba toa mõõdu välja ka lõpuks.

Kaks viimast õhtut oleme korralikult kokanud ka - esimesel õhtul tegime kartuli-hakkliha-sibula-šampinjoni ahjuvormi ja teisel õhtul uhke kartulipudru umbes samade koostisosadega. Imehead kukkusid välja!

Hakkasin eile eksamikonspekti koondama, sest kardan, et pärast on juba hilja - praegu olen mõlemas aines kolme erinevat konspekti pidanud, aga kardan, et eksamite ajal on raamatukogust võimatu vajalikke raamatuid saada ja seega otsustasin juba praegu kõik ühte konspekti koondada, koos põhjalikke kokkuvõtetega raamatute peatükkidest. Noh ma ei kujuta ettegi, palju see aega võiks võtta, aga tundub vähemalt hea idee ja eks näeb, kaugele sellega jõuab :D

Tervitused teile siis!