Eile oli mul eriseminar inimõigustest Sri Lankal, mis algas õpilaste presenteeritud tutvustava ülevaatega ajaloost ning lõppes paneelaruteluga ÜRO eriraportööri ja sarnaste kõrgemate tegelinskite vahel.
Minu teadmised Sri Lankast piirdusid sellega, et see on imeilus saar India ookeanis, mis on majanduslikult väga heal järjel (hea asukoha tõttu) ja mida peetakse Aasia riikidest kõige demokraatlikumaks. Mingitest inimõiguste rikkumisest ei osanud ma kahtlustadagi, sest niivõrd rikka riigi puhul ei oleks see pähegi tulnud. Aga siiski.
SL oli alates 1505 aastast kolme koloniaalvõimu all – Portugali, UK ja Hollandi ning kui Inglismaa terve ala enda kätte sai, pandi valitsevatele ametikohtadele tamiilid e vähemusrahvuse esndajad, kes sinna Indiast kunagi rändasid. Sinhalese’dele (vabandan, aga ma ei tea, kuidas neid eesti k nimetatakse ja ei leidnud selle kohta eestikeelset kirjandust) ei istunud aga üldse, et mingi vähemusrahvas paremad ametid ja palgad noppis ja algaski verine kodusõda, mis kestis 2009 aastani, ehk siis kokku 26 aastat.
Sõda sai alguse sellest, et Sinhalesed hõivasid riigi tugipunktid ning lõid tamiilid ametipostidelt minema. Sellele järgnes karm represseerimine, mille käigus tamiilidest ametnikke piinati, tapeti ning kupatati nii kaugele, kui võimalik. SL valitsus põletas tamiilide raamatukogud maha ja algas veelgi ulatuslikum anti-tamiilide vastane liikumine. Hakkasid moodustuma relvastatud vastupanu rühmitused, kes ühinesid ja keda kutsutakse Tamiili tiigriteks, nad moodustasid oma sõjaväelise riigi ning neil oli isegi oma pank. Kokkupõrked tamiili tiigrite ja SL valitsuse vahel viisid rohkete tsiviilohvriteni, sest mõlemad pooled kasutasid tsiviilisikuid inimpuhvrina, rääkimata lapssõdurite värbamisest ja enesetaputerroristidest. Kumbki pool polnud süüst puhas.
SL valitsus teatas ÜRO kohalikule harule, et olukord on kontrolli alt väljunud, nad ei suuda enam ÜRO ametnike turvalisust tagada ning soovitasid kiiremas korras lahkuda. Tegelik soov oli vabaneda rahvusvahelistest sõltumatutest tunnistajatest ja seda tõendas järgnev samm. Valitsus kuulutas ühe piirkonna saare idaosas “No War Zone”-ks ja lubas tuhandetele inimpõgenikele, et seal võivad nad end turvaliselt tunda. Rahvas hakkaski “rahulaagrisse” kogunema, kus enamus hooneid muudeti haiglateks ja tähistati punase risti embleemiga. Juhtivaid sõjapidamise printsiipe on see, et tsiviilisikuid ei rünnata. Kui ei olda kindel, kas tegemist on tsiviilisiku või võitlejaga, tuleb eeldada, et ta on tsiviilisik, ning rünne on välistatud. Teine printsiip, on et haiglaid ei rünnata mitte mingil tingimusel, kui ei ole just kindlaid tõendeid, et hoonet kasutatakse sõjalistel eesmärkidel. SL valitsus saatis rahutsooni peale aga hävituslennukid ja tulemuseks oli täielik massimõrv. Peamiseks sihtmärgiks muutusidki rahutsoon (mille asukohta muudeti mitu korda) ja seal asuvad niigi olematutes tingimustes loodud haiglad. Lihtne sihtmärk - ajad rahva kokku piiratud alale, lubad rahu ja rohkem polegi tarvis. Milline valitsus tapab omaenda rahva maha - keda sa valitsema hakkad siis?
Kõigist sõjajubedustest koostas ÜRO raporti, kus mõistis mõlema poole tegevuse hukka ning ilmselt hakatakse lähiajal arutama kas ja keda vastutusele võtta. Rahvusvaheline asjaajamine takerdub tihti bürokraatiasse ja nii peamegi veel täna tõdema, et inimõigusi rikutakse seal veel praegugi ning inimesed elavad igapäevases hirmus, rahvusvaheline üldsus on aga võimetu.
Keda asi lähemalt huvitab, siis Channel 4 on teinud väga huvitava dokumentaalfilmi, mida ma nõrgema närvikavaga inimstele kindlasti ei soovita: http://www.channel4.com/programmes/sri-lankas-killing-fields/4od
No comments:
Post a Comment