Liege

Kuigi Mariliis ütles, et Maastricht on üks armsamaid linnu, ammendas see pisike küla end kiiresti ära ja teisipäeval võtsime ette päevase retke Belgias asuvasse Liege linna, mis asub pooletunnise rongisõidu kaugusel.

Kohale jõudes avastasime end niivõrd futuristlikust rongijaamast, et mõtlesime, et oleme mõnda ulmefilmi sattunud. Küsisime infopunktist, kuidas kesklinna pääseda ning hakkasime rongi peale liikuma, kui meist paar aastat vanem neiu meid kinni püüdis ja ütles, et sõidab niikuiinii kesklinna tööle ja võib meid ära viia. Mina oma suures skeptilisuses hakkasin kohe ümberringi vaatama, kas kuskil ka mingid tsurkad ees ei oota, et meid maha parseldada, aga ei olnud ning jäime nõusse. Roxanne tegi meile korraliku linnatuuri ja näitas ära kõik kohad, kuhu minema peaks ja läks seejärel tööle. Me olime sellisest külalislahkusest täiesti hämmingus – Ameerikas oleks see täiesti tavaline, aga siin tundus küll väga kummaline. Tatsasime vanalinnas ringi, käisime paaris kirikus ja potsatasime kohvikusse maha. Liege on Belgia suuruselt kolmas linn ja Maastrichtist hoopis erinev – esiteks suurem ja teiseks tööstuslikuma välimusega. Tänavapildis oli palju narkareid ja vaesemate elanikkonna esindajaid – Maastrichtis on õpilased ja rikkad pensionärid. Liege oli oluliselt räpasem. Alguses tundus linnake päris vahva olevat, aga ega seal suurt midagi teha ei olnud ja kuue ajal hakkasime koju tagasi rändama. Maastrichtist oli vahelduseks väga tore välja saada ja seda vaid paari euro eest. Eriti vahva oli hollandi keele asemel hoopis prantsuse keelt kuulda ja keskkoolis saadud kesine õpe võimaldas eneseväljendusega samuti hakkama saada.