Kes see tark oli, kes otsustas iga pühapäeva terve Maastrichti kellamänguga üles äratada? Ma ei ole küll väga pika unega (eriti arvestades nt Roosiga, kelle jaoks pole kella neljani unelemine ka eriline probleem), aga miks peab pühapäeval kell üheksa klimberdama hakkama? Eriti kui magaminek ka hilja peale jääb, nagu ta laupäeviti tavaliselt jääb. Võiks ju arvata, et me siia perifeeriasse midagi ei kuule, aga kuna Hollandile on ju tavapärane madalate majadega linnapilt, siis karta on, et see meloodia üle tühja maa ka meieni kostub. Ja mis hea pärast seda poolteist tundi mängida tuleb? Õõõõõ! Magada tahan!

Käisime eile koos Roosi ja Merjega linna peal ka tiiru ära, siin ka mõned pildid eilsest õhtust.

Näide kohalike meeste konkreetsusest – mingi tüüp Rotterdamist tuli minu juurde ja küsis ilma pikema jututa otse, et mis ta tegema peab, et ma temaga kohe Rotterdami sõidaks ja abielluks. Ma ütlesin talle, et sorry siin ei ole küll midagi teha. Ilmselt ta sai sellest siiski kiiresti üle, sest kohe, kui ta Roosit nägi, asus ta teda piirama.