töökaaslased

Ma ju täitsa unustasin rääkida teile oma ühest töökaaslasest! Ta on meil ikka väga omamoodi. Kui talt küsida, mis rahvusest ta on, siis tuleb vastuseks maastrichtlane. Mitte hollandlane! See on talle tohutult solvav! Kusjuures kohalik dialekt on hoopis teistsugune ja tihti ei saa teise otsa hollandlased arugi, mis nad siin seletavad. Mina Võru murrakust ka aru ei saa, niiet loogiline.

Hakkas iga natukese aja pärast kõva häälega laulda üürgama. Iga kord ma ehmatasin ära, sest ma ei saanud kohe aru, kas ta karjub mu peale hollandi keeles või mis toimub. Ei, ta laulis. Mingeid a'la kohalikke šlaagreid. Ja siis 4 tundi jutti kuulsin seda pöialpoiste töö laulu (ma nime ei tea, aga iga inimene teab seda meloodiat) kas vastavalt vilistatuna, ümisetuna, plaksutatuna või laulduna. Mul ei olnud talle südant öelda, et kuule sa ei oska laulda, palun jää vakka. Aga issand kui õudne see oli. Ja siis küsib mu käest, et miks ma kaasa ei laula. Ma ütlesin, et ma ei oska ju hollandikeelseid sõnu. Mitte, et ma seda mingis muus keeles laulnud oleks. Küsis siis seepeale, et aga kas ma ikka neid liigutusi oskan kaasa teha, mis sinna lastelaulu juurde käivad. Ei no jaa muidugi mina tean mingi lastelaulu liigutusi HALLOOOO! Ja siis hakkas mulle juba seal köögis liigutusi õpetama. Oli väga pettunud, kui ma üldse vedu ei võtnud. Ja ümises oma viisijupikest edasi.

Aga muidu on nad kõik väga toredad ja abivalmid ja räägivad enamus ajast minu pärast inglise keeles, et ma ka midagi aru saaks.