Reedel jõudis Mariliis lõpuks Maastrichti. Nühkisin päev otsa töö juures nõusid ja pärast tööd panin kodu poole punuma, kus preili Sepp mind juba rõõmsalt ees ootas. Seadsime näljastena sammud kohe hiinaka poole ja nautisime wokirooga. Pärast jalutasime jõuluehteis linnas ringi ning nautisime melu. Laupäeva hommikul lasin Mariliisil mõnusalt kella üheni välja puhata, õppisin nii kaua ja lõpuks äratasin ta pannkookidega üles. Ilus päeva algus ju!
Olin planeerinud terve linnatuuri ning esimene siht oli St. Pietersi koopad. Netist ma avamisaegade kohta infi ei leidnud ja kohale jõudes selgus muidugi, et viimane tuur oli alanud pool tundi tagasi. Nii palju siis koobastest. Tegime tervele linnale ringi peale, käisime imeilusates kirikutes ja nautisime niisama linnaarhitektuuri. Tundsin ka ise end, kui turist, sest sain hetkeks kooliasjad peast välja ja sõbrannaga kvaliteetaega veeta.
Käisime ka St Servaas basiilikas, mille pildid leiate kõrvalt. Alguses mõtlesime, et ei hakka 2,50 kiriku peale välja käima, aga siis otsustasime, et peame end siiski natuke harima ka ja käisime muuseum-kirikus ära. Need eurod olid end väärt ja basiilika tõeliselt uhke. Sisehoovis haaras tähelepanu 6650 kg kell, mis oli ikka tõeliselt pirakas. 384. a suri pühak St. Pieter ning tema haua kohale hakatigi seda majahiiglast ehitama. Iga järgnev sajand erinevate valitsejatega panustas kiriku ehitusse oma osa.
Laupäeva õhtul ühinesid meiega ka Merje ja Mervet ning pidasime korraliku peo maha – pidin ju Mariliisile ööelu ka ikka ära näitama. Koju jõudsime kella 5 ajal ning kell 11 helistas ülemus, et kas saan tunni aja pärast tööle minna – keegi oli haigeks jäänud. Hakkasin unesegaselt riideid otsima, aga õnneks helistas ta peagi tagasi, et teadis, et mul on külaline ja et ta leidis kellegi teise. Mis oli suurepärane, sest mis muidu kostitaja ma muidu olnud oleksin. Seadsime sammud uuesti kaevanduse poole ja seekord läks õnneks. Kõigepealt nautisime mäeküljel hommikust kohvi, vaatega päikeselisele linnale ning seejärel suundusime maa alla. Tegemist on kaevandusega, sest naturaalsel kujul siin koopaid ei esine ja loomulikult jäi nähtu Poola või Slovakkia meeletult võimsatele koobastele alla, kuid oli siiski päris huvitav käik.
Koopa-labürindi 20 000 käiku katavad kokku u 200 km ja on rajatud St Pietersberg kindluse lähedusse. Kaevandus rajati lubjakivi plokkide saamiseks, mida kasutati enamuste siinsete hoonete ehitamiseks, kuid on kasutusel olnud ka nt sõjapõgenikele veriste kokkupõrgete ajal. Kord 1974. a üritasid prantslased kindlust altpoolt õhku lasta ja õhkasid koobastes mitu tonni lõhkeainet. Nad panid aga matemaatikaga korralikult puusse ning plahvatus toimus kindlusest 150 m kaugusel. Tegelikult ei jõudnud plahvatus isegi maapinnale, vaid peegeldus rauamaagi kihtidest tagasi ja tappis käikudes plahvatust oodanud prantsuse sõdurid.
Praegu elutsevad käikudes arvukad nahkhiired, kellele stabiilse temperatuuriga (aasta ringselt 10 kraadi) koopad ideaalset keskkonda pakuvad. Nahkhiirte tõttu tehakse päevas vaid kaks tuuri – et need tegelased ikka korralikult talveund magada saaks.
Kaevanduse laest leiab fossiile ja teokarpe – tõend sellest, et sajandeid tagasi oli see ala merepõhjaks.
Pärast kaevanduses käimist jalutasime taas vanalinnas ringi ning seejärel kokkasime kodus peekoni-šampinjoni-sinihallitusjuustu pasta. Oi kui maitsev see välja kukkus! Magustoiduks tegime rummirosina šokolaadikoogi ja olime eludega rahul. Õhtul läksime jälle linna jalutama ja Mariliis teeb juba nalja, et siin võib ju selle suure käimisega saledaks ära minna.
No comments:
Post a Comment