külalised

Samal päeval, kui Mariliis ära läks, tulid Harry, Janno ja Roosi sõbrants Age ning pärast seda on nii tohe programm olnud, et ei tule kohe meeldegi, mis teinud oleme. Elasime nagu silgud karbis - kuigi meil on pööningul terve üks tühi tuba, ei sobinud Mattile idee, et me külalised sinna tuttu paneks ja nii juhtuski, et magasime viiekesi meie toas. Kõige mugavam just ei olnud, aga elasime üle. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui vahva oli sõpru näha! Nii väga tundsin puudust.

Laupäeval sõitsime Valkenburgi, mis asub 12 min rongisõidu kaugusel ja kuhu mu ülemus oli soovitanud minna. Kiitis taevani ja rääkis, et seal on maailma ilusam loss, kust näeb tervet Limburgi piirkonda ja Maastrichti. Päris nägigi. Loss oli varemeis ja sissepääs maksis 8 euri. Me olime nii kitsid, et ei raatsinud varemete eest seda välja käia ja otsustasime, et ega see Viljandi lossivaremetest ikka ägedam olla ei saa. Kohalikud soovitasid ära käia jõuluturul, mille muudab eriliseks see, et see asetseb koobastes - samasugustes kaevanduses, nagu see, kus Mariliisiga käinud olime, selle erinevusega, et kõik on uhkelt ära ehitud. Nonii, uurime siis, et kuidas sinna saab. Muidugi tuleb jälle pilet osta - 4,50 euri selle eest, et ma nende nõmedat pahna müüvale turule üldse sisse saaks. Lahe. Aga siiski otsustasime ära käia ja käisime raha välja. Lähed koopasse sisse ja pead terve labürindi läbi käima, et välja saada. Kavalad turundusinimesed. Käid seal hullunud turistide järel tempoga 2 sammu/tunnis ja tunned, kuidas sul kitsastes koobastes jõulutulede vilkumise saatel klaustrofoobia tekib. Siis tuleb jõuluvana ja üürgab sulle kõrva "ho-ho-ho" ja sul ei ole mitte kuhugi minna! Tahaks talle vasta kõrvu anda ja öelda, et anna mu raha tagasi, sa ahnepäits! Loomulikult ei müüdud seal mitte ühtegi asjalikku asja ja kui me lõpuks 40 min pärast sealt õuduste koopast välja jõudsime, läksime võtsime kiiremas korras hõõgveinid. Täiesti totter nõme turistilõks oli see Valkenburg, aga vein oli vähemalt hea.

Esmaspäeval läksid poisid minema ja sellest peale olen nina õpikutes istunud, et kooliasjadega järgi jõuda.

Oma maja poistele ütlesime ka, et välja kolime. Nad võtsid seda väga rahulikult ja mulle tundub, et see on tingitud asjaolust, et ka neil on selle üle hea meel. Meie suhted on pärast seda isegi paranenud, välja arvatud sommiga, kes on jube imelikult käituma hakanud, teeb koguaeg mingeid nõmedaid kommentaare või kiusab niisama - a'la teatab, et plaanib meie kiusuks terve öö kitarri mängida. No mingi viieaastane oled või?! Ma ütlen, kui see jama ei lõpe, siis võib oma pilliga hüvasti ka jätta. Nüüd üritame uusi üürilisi leida, sest meil oleks vaja selle uue inimese käest oma deposiit tagasi saada.

Muidu on kõik hästi, vähem, kui kolme nädala pärast on eksamid, 22. ilmselt kolime ja 23ndal jõuame koju Eestisse.

Järgmisel nädalal käime Brüsselis ära, aga sellest jube järgmises sissekandes :)

Mõnusat advendiaega!