Mõne aja eest tekkis võimalus külastada Euroopa Parlamenti ja Hr Tarandit ja kuidas me oleks sellest pakkumisest keelduda saanud. Eile pakkisimegi oma seitse asja ja sõitsime Brüsselisse. Sõit võttis aega vaid poolteist tundi ja kohale jõudes olime nagu kaks blondi, kes iga tänavanurga peal küsis, et “kuidas Euroopa Parlamenti saada?!” Pidime Karliga kokku saama, et võtmed võtta ja asjad ära viia.
Parlamenti me esimesel õhtul ei jõudnudki, sest Karl helistas, et on juba kodus ning ei jõudnud äri mestada, kus me nii kaua oleme. Käskis meil metroosse minna ja lubas vastu tulla. Pidime pileti ostma. Münte meil ei olnud ja Hollandi kaardiga maksta ei saanud. Eesti pangakaardiga oleks pidanud saama, aga millegi pärast masin protesteeris (kohalikud ka hakkama ei saanud) ja kaalusime juba, et kas sõita jänest riskides veeta öö Belgia arestimajas või kõmpida jala kohale. Ei kuskilt ilmus välja keskealine meesterahvas, kes ütles, et tal on kaks piletit, mida ta ei kasuta, surus need meile kätte ja tormas minema. Enne, kui ta nurga taha kadus, jõudsime veel tänusõnad järgi hüüda. See oli tõeliselt veider. Lõpuks jõudsime õigesse peatusesse ja selgus, et olime varem jalgsi hiiglasliku ringi teinud. Belgia metro on muideks ka imelik – pooltes jaamades ei olegi uksi ees, mis tähendab, et pileti ostmine on igaühe südametunnistusel. Ühtegi kontrolöri me ei näinud ja nii jäigi meile arusaamatuks, miks keegi siis üldse pileti ostma peaks.
Hommikul ootas esimese asjana ees kohtumine ja seadsimegi sammud taas Parlamendi poole. Eestlaste delegatsioon tegi meile majatuuri, ajasime Tarandiga kohvitassi taga juttu ja lõpuks käisime ära ka Parlamentaariumis – ehk siis muuseumis, mis kogu Parlamendi arenguloo ja tegevuse puust ja punaseks teeb.
Pärast seda läksime linna peale ekslema. Nautisime kuulsaid Belgia vahvleid ja linnamelu. Kui tore on Maastrichtist välja saada! Kohalikud on veits imelikud ja tänavapilt on sisserännanute ja eurokraatide rägastikus väga kirju. Nt siis, kui vahvleid söömas käisime, jõllitas kõrvallauas seisev tüüp 20 minutit Rosalini ja tekitas väga ebameeldiva tunde. Kõik lihtsalt jõllitavad. Veider ma ütlen! Aga muidu on siin äge – nii palju rahvast ja melu!
No comments:
Post a Comment