Pärast seda, kui meil viimased külalised ära läksid ja me ise Brüsselist tagasi jõudsime, on meil megakiired ajad olnud. Oleme usinalt nina õpikus tarkusi kogunud ja üritanud tähtaegadest kinni pidama.
Minul oli täna, so neljapäeval viimane eksam. Terve nädal oleme iga hommik kell 7 tõusnud, sest kui minul polnud eksamit, siis majast kellelgi ikka oli ja nii jäigi unetunde kesiseks. Täna käisingi eksamil ära ja pärast seda hakkasime oma varandust kolima. Ma tulin siia 2 kohvriga ja mina ei tea kust need asjad kõik tulnud on. Me kolisime ikka oma 5 tundi julgelt ja hea on, et Thomas autoga abiks oli. Thomas on mu megatore kursavend. Vurasime muudkui edasi-tagasi ja tassisime kotte trepist alla ja üles. Lõbus. Tegime aasta trenni ette ära.
Siis tuli lõbus osa. Minu voodi. Kui Roosil on sõjaväevoodi, mis käib sama pisikeseks, kui tikutops, siis minu omaga oli meil vähe rohkem raskusi. Laisad nagu me oleme, otsustasime, et Eesti naised on tugevad ja üritasime raami ja ülejäänud tükid, mis autosse ei mahtunud seljas ära viia. Ma pole elusees midagi nii rasket vist teinud. See oli täiesti jabur. Jõudsime oma koduuksest 10 m kaugusele ja nägime kaubikut. Roosi oli vapper ja läks koputas ukse peale küsides, kas see on selle maja auto. Ei olnud. Võtsime aga voodi uuesti selga ja astusime edasi.
Jõudsin sillani, Roosit enam ei näinud. Oli kuskil kaugel juba. Silla peal tuli üks vanamees vastu ja hakkas mu üle naerma. Küsis: „What the fuck are you doing?“ Vastasin „I’m trying to move“. Naeris edasi ja ütles, et ta südametunnistus ei lase tal minema minna ja mind sinna jätta. Küsis kuhu ma minema pean ja võtsime koorma kahevahele. Jutu käigus uurisin, et millega ta siis tegeleb. Vastas, et I’m in lifting business. Tähendab, professionaal ju! Selle peale sain vastuseks, et „Me siin Hollandis kasutame selleks MASINAID.“ Pandi paika mind ühesõnaga. Lisas veel, et tal olid kunagi ärikliendid ka eestlased ja juba siis oli vaadanud, et mingid vähe metsapoole, aga nüüd sai tõestuse, et ikka puhta hullud valmis. Tee peal tulid meile vastu veel mingid noored tüübid, kes hüüdsid juba kaugelt, et „oh, that’s where the rest of the bed is!“ ehk siis nad olid tee peal Roosit juba näinud. Läksime läbi kesklinna ja kõigil kohvikulistel ja turistidel oli meid nähes lõbu laialt.
Oeh, kui me kohale jõudsime, olime täiesti surnud. Roosile oli mingi kontsakingadega tädi vastu tulnud ja aidanud tänava lõpuni kanda – oli öelnud, et mäletab väga hästi, kuidas ta ka „kunagi“ kolis. Kohale me jõudsime ja me oleme nüüd megatugevad!
Siis käisime paarist poest läbi ja nüüd pakime Eesti kohvri kokku, et tunni pärast rongile tõtata. Poest ostsime veel ühe veini kaasa. Kassas makstes küsis kassapidaja, kas ma olen ikka piisavalt vana, et seda osta. Ütlesin, et jap, 21 olen. Siis tuli meelde, et ei ole, 22 hoopis ju. Küsisin, kui vana siin üldse olema peab, et alkoholi osta. 16. Reaalselt arvaski, et ma olen alaealine. Ma pole nii vahvat komplimenti pikka aega kuulnud. Mu kõrval oli mingi tore pensionäritädi, kes küsis, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist ja et läheme täna koju, lisas, et kui me nii kaugelt põhjast tuleme, on meil küll kangemat, kui vein vaja – seal on ju külm.
No comments:
Post a Comment