Brüsseli jätkulugu

Tegelikult pidime Brüsselisse vaid üheks õhtuks jääma ja juba neljapäeval tagasi koju tulema, aga läks teisiti. Nii nagu ikka. Karl teatas meile, et tema on arvestanud, et meie jääme veel sellekski õhtuks ja tal juba homsed tööülesanded sellepärast ette tehtud. Meil muidugi süda kripeldas, sest kooliasju on nii palju teha ning pakkisime ikkagi oma kodinad kokku ja asusime teele. Metroos vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime, et nii me küll minema ei saa minna. Viskasime veel igaks juhuks kulli ja kirja ka ning karta on, et vedasime oma kohvrikese sama targalt Karli juurde tagasi. Oli õige otsus!

Tegime kõigepealt väikese beauty sleepi ja seadsime sammud linna, sest meie päevatoit oli olnud üks vahvlike. Olime näljased nagu hundid. Jalutasime peaväljakul lootuses, et näeme ka populaarset valgus- ja helishow’d, aga nii hästi meil ei läinud ja lõpetasime ühes pisikeses restoranikeses. Pisikesel kitsal restorani tänaval üritasid kõik meid enda ärisse sisse meelitada ja rääkisid meiega vene keeles. Koht, kuhu me läksime, erineski sellepoolest, et meid ei üritatud vene keelega ära osta ja võitis meie poolehoiu. Nautisime kolmekäigulist õhtusööki ja Roosi naeris, et polnud nii ammu korralikult valmistatud liha söönud, et ei mäletanudki enam selle õiget maitset.

Omaette peatükki vajaks meid teenindav kelner, aga nii kaua mul aega ei ole. Kui olime istet võtnud, tuli ta Karli juurde ja ütles, et tal on seltskonnaga väga vedanud. Kompliment meie kapsaaeda, hehee. Kui aeg kätte jõudis, et oleks võinud väikese kohvi tellida, tuli ta ja ütles, et siit küll ärge kohvi võtke, mõttetult kallis. Ütles meile, et järgmise tänavanurga peal on kena kohvik, kust vaid poolt hinda maksaksime. Oli see siis soov suuremat tippi saada või siiras poolehoid, meeldiv oli ta igal juhul. Kui arvet maksma hakkasime, oli vennike jälle platsis ja ütles alguses, et jootraha ei ole üldse vaja jätta. Sellega me nõus ei olnud ja lõpuks ütles ta, et okei andke siis sularahas ja omanikule ärge öelge midagi, muidu läheb omanik veel armukadedaks. Olime sattunud restorani sisese võimuvõitluse tunnistajateks. Ühesõnaga õhtusöök oli igati meelelahutuslik ja nauditav.

Hommikul olime nagu kaks zombie-tüdrukut, aga ajasime end kell 9 üles ja lohistasime rongijaama. Karl oli supervahva host, parlamendis oli samuti väga äge ja seega jäi meil Brüsselist väga hea mulje.

Nüüd pakib Roosi asju, sest peame oma elamise siit varsti ära kolima ja eksamite ajal läheb jube kiireks….