Liege

Kuigi Mariliis ütles, et Maastricht on üks armsamaid linnu, ammendas see pisike küla end kiiresti ära ja teisipäeval võtsime ette päevase retke Belgias asuvasse Liege linna, mis asub pooletunnise rongisõidu kaugusel.

Kohale jõudes avastasime end niivõrd futuristlikust rongijaamast, et mõtlesime, et oleme mõnda ulmefilmi sattunud. Küsisime infopunktist, kuidas kesklinna pääseda ning hakkasime rongi peale liikuma, kui meist paar aastat vanem neiu meid kinni püüdis ja ütles, et sõidab niikuiinii kesklinna tööle ja võib meid ära viia. Mina oma suures skeptilisuses hakkasin kohe ümberringi vaatama, kas kuskil ka mingid tsurkad ees ei oota, et meid maha parseldada, aga ei olnud ning jäime nõusse. Roxanne tegi meile korraliku linnatuuri ja näitas ära kõik kohad, kuhu minema peaks ja läks seejärel tööle. Me olime sellisest külalislahkusest täiesti hämmingus – Ameerikas oleks see täiesti tavaline, aga siin tundus küll väga kummaline. Tatsasime vanalinnas ringi, käisime paaris kirikus ja potsatasime kohvikusse maha. Liege on Belgia suuruselt kolmas linn ja Maastrichtist hoopis erinev – esiteks suurem ja teiseks tööstuslikuma välimusega. Tänavapildis oli palju narkareid ja vaesemate elanikkonna esindajaid – Maastrichtis on õpilased ja rikkad pensionärid. Liege oli oluliselt räpasem. Alguses tundus linnake päris vahva olevat, aga ega seal suurt midagi teha ei olnud ja kuue ajal hakkasime koju tagasi rändama. Maastrichtist oli vahelduseks väga tore välja saada ja seda vaid paari euro eest. Eriti vahva oli hollandi keele asemel hoopis prantsuse keelt kuulda ja keskkoolis saadud kesine õpe võimaldas eneseväljendusega samuti hakkama saada.

Korstnapühkijad

Kõigil piparkoogipakkidel, martsipanikommidel, poodide ja kodude akendel on kujutatud jõuluvana ja tema pisikesed abilised, kelleks on pisikesed kirevates kostüümides neegripoisid. Kui küsisin, millest selline huvitav komme, öeldi, et vanasti olid pisikesed neegripoisid jõuluvanal orjadena abiks, aga kui võrdõiguslikkus kanda võttis, siis muudeti muinasjutud ära ja nüüd räägitakse, et pisikesed abilised tulid läbi korstna ja on seetõttu tahmast mustad. Kui keegi Pipi Pikksukka “ümber kirjutama” hakkab, siis mina hakkan küll protestima!

väike puhkus

Reedel jõudis Mariliis lõpuks Maastrichti. Nühkisin päev otsa töö juures nõusid ja pärast tööd panin kodu poole punuma, kus preili Sepp mind juba rõõmsalt ees ootas. Seadsime näljastena sammud kohe hiinaka poole ja nautisime wokirooga. Pärast jalutasime jõuluehteis linnas ringi ning nautisime melu. Laupäeva hommikul lasin Mariliisil mõnusalt kella üheni välja puhata, õppisin nii kaua ja lõpuks äratasin ta pannkookidega üles. Ilus päeva algus ju!

Olin planeerinud terve linnatuuri ning esimene siht oli St. Pietersi koopad. Netist ma avamisaegade kohta infi ei leidnud ja kohale jõudes selgus muidugi, et viimane tuur oli alanud pool tundi tagasi. Nii palju siis koobastest. Tegime tervele linnale ringi peale, käisime imeilusates kirikutes ja nautisime niisama linnaarhitektuuri. Tundsin ka ise end, kui turist, sest sain hetkeks kooliasjad peast välja ja sõbrannaga kvaliteetaega veeta.

Käisime ka St Servaas basiilikas, mille pildid leiate kõrvalt. Alguses mõtlesime, et ei hakka 2,50 kiriku peale välja käima, aga siis otsustasime, et peame end siiski natuke harima ka ja käisime muuseum-kirikus ära. Need eurod olid end väärt ja basiilika tõeliselt uhke. Sisehoovis haaras tähelepanu 6650 kg kell, mis oli ikka tõeliselt pirakas. 384. a suri pühak St. Pieter ning tema haua kohale hakatigi seda majahiiglast ehitama. Iga järgnev sajand erinevate valitsejatega panustas kiriku ehitusse oma osa.

Laupäeva õhtul ühinesid meiega ka Merje ja Mervet ning pidasime korraliku peo maha – pidin ju Mariliisile ööelu ka ikka ära näitama. Koju jõudsime kella 5 ajal ning kell 11 helistas ülemus, et kas saan tunni aja pärast tööle minna – keegi oli haigeks jäänud. Hakkasin unesegaselt riideid otsima, aga õnneks helistas ta peagi tagasi, et teadis, et mul on külaline ja et ta leidis kellegi teise. Mis oli suurepärane, sest mis muidu kostitaja ma muidu olnud oleksin. Seadsime sammud uuesti kaevanduse poole ja seekord läks õnneks. Kõigepealt nautisime mäeküljel hommikust kohvi, vaatega päikeselisele linnale ning seejärel suundusime maa alla. Tegemist on kaevandusega, sest naturaalsel kujul siin koopaid ei esine ja loomulikult jäi nähtu Poola või Slovakkia meeletult võimsatele koobastele alla, kuid oli siiski päris huvitav käik.

Koopa-labürindi 20 000 käiku katavad kokku u 200 km ja on rajatud St Pietersberg kindluse lähedusse. Kaevandus rajati lubjakivi plokkide saamiseks, mida kasutati enamuste siinsete hoonete ehitamiseks, kuid on kasutusel olnud ka nt sõjapõgenikele veriste kokkupõrgete ajal. Kord 1974. a üritasid prantslased kindlust altpoolt õhku lasta ja õhkasid koobastes mitu tonni lõhkeainet. Nad panid aga matemaatikaga korralikult puusse ning plahvatus toimus kindlusest 150 m kaugusel. Tegelikult ei jõudnud plahvatus isegi maapinnale, vaid peegeldus rauamaagi kihtidest tagasi ja tappis käikudes plahvatust oodanud prantsuse sõdurid.

Praegu elutsevad käikudes arvukad nahkhiired, kellele stabiilse temperatuuriga (aasta ringselt 10 kraadi) koopad ideaalset keskkonda pakuvad. Nahkhiirte tõttu tehakse päevas vaid kaks tuuri – et need tegelased ikka korralikult talveund magada saaks.

Kaevanduse laest leiab fossiile ja teokarpe – tõend sellest, et sajandeid tagasi oli see ala merepõhjaks.

Pärast kaevanduses käimist jalutasime taas vanalinnas ringi ning seejärel kokkasime kodus peekoni-šampinjoni-sinihallitusjuustu pasta. Oi kui maitsev see välja kukkus! Magustoiduks tegime rummirosina šokolaadikoogi ja olime eludega rahul. Õhtul läksime jälle linna jalutama ja Mariliis teeb juba nalja, et siin võib ju selle suure käimisega saledaks ära minna.

Inimõiguste rikkumine Sri Lankal

Eile oli mul eriseminar inimõigustest Sri Lankal, mis algas õpilaste presenteeritud tutvustava ülevaatega ajaloost ning lõppes paneelaruteluga ÜRO eriraportööri ja sarnaste kõrgemate tegelinskite vahel.

Minu teadmised Sri Lankast piirdusid sellega, et see on imeilus saar India ookeanis, mis on majanduslikult väga heal järjel (hea asukoha tõttu) ja mida peetakse Aasia riikidest kõige demokraatlikumaks. Mingitest inimõiguste rikkumisest ei osanud ma kahtlustadagi, sest niivõrd rikka riigi puhul ei oleks see pähegi tulnud. Aga siiski.

SL oli alates 1505 aastast kolme koloniaalvõimu all – Portugali, UK ja Hollandi ning kui Inglismaa terve ala enda kätte sai, pandi valitsevatele ametikohtadele tamiilid e vähemusrahvuse esndajad, kes sinna Indiast kunagi rändasid. Sinhalese’dele (vabandan, aga ma ei tea, kuidas neid eesti k nimetatakse ja ei leidnud selle kohta eestikeelset kirjandust) ei istunud aga üldse, et mingi vähemusrahvas paremad ametid ja palgad noppis ja algaski verine kodusõda, mis kestis 2009 aastani, ehk siis kokku 26 aastat.

Sõda sai alguse sellest, et Sinhalesed hõivasid riigi tugipunktid ning lõid tamiilid ametipostidelt minema. Sellele järgnes karm represseerimine, mille käigus tamiilidest ametnikke piinati, tapeti ning kupatati nii kaugele, kui võimalik. SL valitsus põletas tamiilide raamatukogud maha ja algas veelgi ulatuslikum anti-tamiilide vastane liikumine. Hakkasid moodustuma relvastatud vastupanu rühmitused, kes ühinesid ja keda kutsutakse Tamiili tiigriteks, nad moodustasid oma sõjaväelise riigi ning neil oli isegi oma pank. Kokkupõrked tamiili tiigrite ja SL valitsuse vahel viisid rohkete tsiviilohvriteni, sest mõlemad pooled kasutasid tsiviilisikuid inimpuhvrina, rääkimata lapssõdurite värbamisest ja enesetaputerroristidest. Kumbki pool polnud süüst puhas.

SL valitsus teatas ÜRO kohalikule harule, et olukord on kontrolli alt väljunud, nad ei suuda enam ÜRO ametnike turvalisust tagada ning soovitasid kiiremas korras lahkuda. Tegelik soov oli vabaneda rahvusvahelistest sõltumatutest tunnistajatest ja seda tõendas järgnev samm. Valitsus kuulutas ühe piirkonna saare idaosas “No War Zone”-ks ja lubas tuhandetele inimpõgenikele, et seal võivad nad end turvaliselt tunda. Rahvas hakkaski “rahulaagrisse” kogunema, kus enamus hooneid muudeti haiglateks ja tähistati punase risti embleemiga. Juhtivaid sõjapidamise printsiipe on see, et tsiviilisikuid ei rünnata. Kui ei olda kindel, kas tegemist on tsiviilisiku või võitlejaga, tuleb eeldada, et ta on tsiviilisik, ning rünne on välistatud. Teine printsiip, on et haiglaid ei rünnata mitte mingil tingimusel, kui ei ole just kindlaid tõendeid, et hoonet kasutatakse sõjalistel eesmärkidel. SL valitsus saatis rahutsooni peale aga hävituslennukid ja tulemuseks oli täielik massimõrv. Peamiseks sihtmärgiks muutusidki rahutsoon (mille asukohta muudeti mitu korda) ja seal asuvad niigi olematutes tingimustes loodud haiglad. Lihtne sihtmärk - ajad rahva kokku piiratud alale, lubad rahu ja rohkem polegi tarvis. Milline valitsus tapab omaenda rahva maha - keda sa valitsema hakkad siis?

Kõigist sõjajubedustest koostas ÜRO raporti, kus mõistis mõlema poole tegevuse hukka ning ilmselt hakatakse lähiajal arutama kas ja keda vastutusele võtta. Rahvusvaheline asjaajamine takerdub tihti bürokraatiasse ja nii peamegi veel täna tõdema, et inimõigusi rikutakse seal veel praegugi ning inimesed elavad igapäevases hirmus, rahvusvaheline üldsus on aga võimetu.

Keda asi lähemalt huvitab, siis Channel 4 on teinud väga huvitava dokumentaalfilmi, mida ma nõrgema närvikavaga inimstele kindlasti ei soovita: http://www.channel4.com/programmes/sri-lankas-killing-fields/4od

Karnevali soojendus

Veebruaris toimub Maastrichtis karneval, kus terve linn ennast põhimõtteliselt täis joob ja nädal aega muud ei tee, kui pidutseb. Selga aetakse kõige nõmedamad kostüümid ja terves linnas mängitakse muusikat, mis kõlab nagu hollandikeelne "Õllepruulija". Kõik kohad peale baaride pidavat nädal aega suletud olema - isegi raamatukogu vist!

Praegu on siin aga tolle ürituse eelsoojendus - ehk siis inimestel on ilmselt pidutsemiseks ettekäänet vaja, terve linn on igas vanuses koledates kostüümides tegelasi täis, kes üürgavad mingeid jubedaid laule laulda! raske on tänavatel liikuda, see on ilmselgelt megapopulaarne üritus.

Meie kavatseme aga eestlastega täna ühte Iiri baari koguneda ja jalkamängu tunnistajaks olla. Loodetavasti, siis sinise silmaga koju ei lähe.

Jõusaal

Jõusaal on siin odavam, kui nt Myfitness eestis. Mina tegin pooleaastase lepingu, sain 40% soodustuse ja maksan seega umbes 20 euri kuus. Hoone on muidu väga heas korras, aga ruumi on väga vähe ja mind isiklikult häirib see väga - isegi venitamiseks pole ruumi. Grupitrennid jäävad Myfitnessile oluliselt alla - treenerid on Eestis palju energilisemad ja professionaalsemad, juhendavad koguaeg ja parandavad, kui vaja. Nt eile oli Bodypumpis olukord, kus mingi noormees tuli esimest korda trenni ja tema kangil oli üks kinniti kadunud. Ilma selleta veerevad aga raskused maha ja ei saa kohe kuidagi trenni teha. Selle asemel, et enda kang trennihuvilisele anda, saatis treener ta lihtsalt minema - et ega tema ei saa midagi teha... No misasja?! Ma mõtlesin alguses, et ta tegi nalja, kui ta seda ütles...hea tropp

Ja riietusruumis tuleb kapi eest iga kord 20 või 50 eurosenti maksta! Kujutate ette, kui tobe! Nüüd jätangi väärtuslikud asjad nii kauaks Roosi juurde raamatukokku, kui trennis ära käin ja jätan tühja koti lihtsalt garderoobi ootama.

Naljakas on ka see, kuidas peauksest sisenedes jääb kõigepealt ette garderoob ja administraator, kes pääset kontrollib, istub teisel korrusel, otse jõusaalis. Mis tähendab seda, et garderoobi võib igaüks sisse jalutada (eeldusel, et sa sellist korraldust muidugi tead). Garderoobis on isegi saun ja seega oleme me nende napakat korraldust ära kasutanud ja kuigi Roosi veel spordiklubi liige ei ole, oleme seal mitu korda juba saunaspa endale teinud! Saun on muidu korralik, aga seal ei ole kerist! Väga veider ühele korralikule eestlasele, aga ajab asja ära. Tahaks Eesti sauna juba!

onkel

Tulin õhtul raamatukogust koju ja vastu tuli mulle üks eakas (umbes jõuluvana-vanuses) meesterahvas. Väljenägemine oli tal viimase peal tip-top – maitsekas hall mantel rõhutamas head rühti, habe täpselt piiritletud, peas tulipunane kübar ja käes jalutuskepp. Härrasmees tervitas mind juba eemalt ning kohakuti jõudes lisas midagi hollandi keeles. Vabandasin ja ütlesin, et ei saa kahjuks hollandi keelest aru. Onkel lisas naerusuiselt “nice hat” ja osutas mu fuksiaroosa bareti peale. Arvestades ta enda ülimalt maitsekat peakatet kolas see meeldiva komplimendina ja terve kodutee oli naratus suul. Nii vahva onu!

töökaaslased

Ma ju täitsa unustasin rääkida teile oma ühest töökaaslasest! Ta on meil ikka väga omamoodi. Kui talt küsida, mis rahvusest ta on, siis tuleb vastuseks maastrichtlane. Mitte hollandlane! See on talle tohutult solvav! Kusjuures kohalik dialekt on hoopis teistsugune ja tihti ei saa teise otsa hollandlased arugi, mis nad siin seletavad. Mina Võru murrakust ka aru ei saa, niiet loogiline.

Hakkas iga natukese aja pärast kõva häälega laulda üürgama. Iga kord ma ehmatasin ära, sest ma ei saanud kohe aru, kas ta karjub mu peale hollandi keeles või mis toimub. Ei, ta laulis. Mingeid a'la kohalikke šlaagreid. Ja siis 4 tundi jutti kuulsin seda pöialpoiste töö laulu (ma nime ei tea, aga iga inimene teab seda meloodiat) kas vastavalt vilistatuna, ümisetuna, plaksutatuna või laulduna. Mul ei olnud talle südant öelda, et kuule sa ei oska laulda, palun jää vakka. Aga issand kui õudne see oli. Ja siis küsib mu käest, et miks ma kaasa ei laula. Ma ütlesin, et ma ei oska ju hollandikeelseid sõnu. Mitte, et ma seda mingis muus keeles laulnud oleks. Küsis siis seepeale, et aga kas ma ikka neid liigutusi oskan kaasa teha, mis sinna lastelaulu juurde käivad. Ei no jaa muidugi mina tean mingi lastelaulu liigutusi HALLOOOO! Ja siis hakkas mulle juba seal köögis liigutusi õpetama. Oli väga pettunud, kui ma üldse vedu ei võtnud. Ja ümises oma viisijupikest edasi.

Aga muidu on nad kõik väga toredad ja abivalmid ja räägivad enamus ajast minu pärast inglise keeles, et ma ka midagi aru saaks.

Kes see tark oli, kes otsustas iga pühapäeva terve Maastrichti kellamänguga üles äratada? Ma ei ole küll väga pika unega (eriti arvestades nt Roosiga, kelle jaoks pole kella neljani unelemine ka eriline probleem), aga miks peab pühapäeval kell üheksa klimberdama hakkama? Eriti kui magaminek ka hilja peale jääb, nagu ta laupäeviti tavaliselt jääb. Võiks ju arvata, et me siia perifeeriasse midagi ei kuule, aga kuna Hollandile on ju tavapärane madalate majadega linnapilt, siis karta on, et see meloodia üle tühja maa ka meieni kostub. Ja mis hea pärast seda poolteist tundi mängida tuleb? Õõõõõ! Magada tahan!

Käisime eile koos Roosi ja Merjega linna peal ka tiiru ära, siin ka mõned pildid eilsest õhtust.

Näide kohalike meeste konkreetsusest – mingi tüüp Rotterdamist tuli minu juurde ja küsis ilma pikema jututa otse, et mis ta tegema peab, et ma temaga kohe Rotterdami sõidaks ja abielluks. Ma ütlesin talle, et sorry siin ei ole küll midagi teha. Ilmselt ta sai sellest siiski kiiresti üle, sest kohe, kui ta Roosit nägi, asus ta teda piirama.

Tänane kriminaalõiguse loeng

Täna toimus mul esimene rahvusvahelise kriminaalõiguse loeng, mida andis Nick Koumjian, kes oli muuseas nt Sierra Leone Erikohtu vanemadvokaat, peaprokurör Ida-Timori Tribunalis ja advokaat ICTY (Endise Jugoslaavia Tribunal) istungitel.

Ta näitas videolõike tribunalide kohtuistungitest ja lõike tunnistajate kõnedest.

Nt Sierra Leone jubedustes osalev sõdur, kes tunnistas, kuidas ta sai käsu luua kontrollpunktid, mis oleksid "mõjuvad". Nad torkasid ohvrite pead orade otsa ja tegid soolikatest köie, mis moodustaski kontrollpunkti. Sama tegelane uhkustas, et vanglat tal vaja pole, sest ta sööb oma vaenlased ära - tegemist oli kannibali ja pesueht psühhopaadiga.

Meie auditooriumist kostus nii mõnigi kord "Jumal hoia", ühel kursavennal hakkas nii paha, et ta lahkus poole loengu pealt.

Väga külma närvi nõudev loeng oli.

Kopeerimine

Mida teie eile õhtul tegite? Mina kopeerisin 4 tundi ja 15 minutit raamatuid. Teate, mitu lehekülge see teeb? Täpselt 744 lehekülge. 4 tundi ja 15 minutit lehtede keeramist ja nuppude vajutamist. 744 lehekülge. Roosi kopeeris tuhande leheküljelist õpikut.

Kopeerisin kaks peamist raamatut, mis mul vaja on. Õhtul sain õppejõult kirja, et eksam toimub avatud materjalidega ja loodan, et see ei tähenda, et pean ühe raamatu siiski ostma ega saa kopeeritud osa kasutada. See oleks küll täishuumor.

Jõhker, mis diilid ülikoolil kirjastustega on ja palju nad teenivad. Mingi tegelinski kopeerib seadused uude kogumikku ja meie peame kõik eraldi ostma.

Igal juhul, kui teil mõni õhtu igav on, siis soovitan kopeerimist :D

Ma ei tahtnud sel õhtul ühte paberilehte ka näha. Aga kui mõelda, et need raamatud maksid kumbki umbes 70 euri ja mina kopeerisin mõlemad umbes 10-15 euri eest kokku, siis läheb küll tuju heaks!

jõulud!

Muideks meil kaunistatakse tervet linna juba jõuluehetega!

Ahjaa, unustasin kirjutada, et sellest siilipoisi soenguga ahistajast saime ka lahti Roosiga - võite ise ette kujutada, kui kohmetunud ta oli, kui mõistis, et me omavahel üksteist tunneme ja ilmselt tema haledat ühesugust lähenemistaktikat arutanud oleme. Iga kord, kui teda pärast seda näinud olen, on ta kas 180 kraadise kannapöörde teinud ja vastassuunda jalutanud või käega nägu varjanud. Hehehehhee

Õppematerjalid

Ma mäletan, et kui ma Kaarli pst õigusteaduskonnas veel koolis käisin, siis oli iga semestri alguses jube jama uute materjalide saamisega - teabekeskus on imepisike ja mitte kunagi ei olnud eksemplare KÕIGILE tudengitele.

Nüüd olen ma Maastrichtis ja siinne probleem materjalidega on lausa kordades hullem! Ja see ajab mind tohutult kurjaks.

Esiteks on vaja välja printida coursebook, mis on põhimõtteliselt nagu ainekava ja kust sa näed, MIS materjale sul vaja on. Seejärel pead need endale ise muretsema. Selleks on kaks varianti - sa kas ostad need spetsiaalsest õpperaamatid müüvast poest või kopeerid terve õpiku.

Siit tuleb kaks omaette probleemi:

1) Pood ei telli kunagi piisavalt materjale väites, et tudengid ei ostaks kõiki ära ja nemad miinusesse jääda ei taha - seega valitseb pidev defitsiit, kus 60% on ilma peamise õppevahendita

2) Raamatukogus ei ole vajalikke raamatuid olemas. Kuidas on see võimalik?! Olen ühte raamatut taga ajanud 5 päeva. Käin aegajalt õige riiuli juures kiikamas, kas raamat on oma kohale tagasi jalutanud. Loomulikult on terves raamatukogus vaid üks eksemplar ja kui küsisin raamatukogutädi käest, siis tõdes ta, et ilmselt on mõni õpilane selle valesse riiulisse pannud. Tore, mis ma teen nüüd siis, vaatan terve raamatukogu riiulid läbi või? Milleks sina siin siis oled? Küsin siis teise põhiraamatu kohta - et näete ainuke eksemplar on välja laenutatud ja alates 2007 aastast pole seda rohkem nähtud. Uus pidavat olema tellitud, aga kui küsisin, et ei tea, kuna see võiks kohale jõude, sain taas õlakehituse osaliseks.

Lisaks loen ainekavast, et pean muretsema endale mingi readeri. Mis imeloom see veel on ja kust ma selle saan?!

Ei mingit infi mitte kuskil.

Nii juhtuski, et läksin esmaspäevasesse seminari ilma igasuguse ettevalmistuseta. Õnneks ei olnud ma teps mitte ainus - 70% oli sama mure. Sain targemaks, et reader tuleb tellida printimispoest, kus tuleb luua eraldi konto ja teha rahvusvaheline ülekanne ja siis on lootust nädala pärast materjalide kogum kätte saada. Miks ei panda neid readereid õppematerjalide alla, et ma ise selle välja prindiks? Sest kool teenib sellega. Miks ma varem asjaga tegelema ei hakanud ja materjale ei otsinud? Sest üks aine muutus kättesaadavaks reedel, kuid poed juba kinni olid ja teine nädalavahetusel, mis tähendab, et mul on puhtfüüsiliselt võimatu need asjad õigeks ajaks kätte saada.

Mul tekkis tõsine tahtmine kaevata - et kuidas saab asi nii üldse korraldatud olla? Aga taaskord jõuame education deski juurde, mis on suurema osa ajast kinni (avatud ülepäeviti 4 h päevas) ja kui meili saadad, siis on lootust poole aasta pärast vastus saada. Kuradi heaoluühiskond, keegi tööd ei viitsi teha.

Ma ei taha mõeldagi, palju Maastrichti ülikooli aasta eelarve on ja ometi ei suuda nad tagada õpilastele õppematerjale. Oi ma olen tige!

Tellisin need readerid ära, aga raamatutega on ainuke lahendus see, et kopeerin nende õnnelike omasid, kes need osta jõudsid. Ongi parem - peaks vähemalt odavam tulema - ühe õpiku keskmine hind on 70 euri ja sealt ei ole tervet õpikut vaja.

Muidu on meil siin praegu väga tore - meie maja poisid sõitsid juba neljapäeval minema - Tšehhi poisid koju ja somm mingi austraalia sõbraga Taani nädalaks pidutsema ja sellest ajast pole me neid näinud. Lausa lust koju minna.

Käisin eelmine reede spets kõhulihaste trennis, kus pool tundi jutti on intensiivne kõhulihaste tuunimine - püha jumal, ma ei saa siiamaani voodist normaalselt üles, keeran külje peale ja siis kuidagi tõusen. Varsti on mul Arnols Scwarzeneggeri kõhulihased! :D

Research Test

Umbes kolm nädalat tagasi ilmus mu EleUM (umbes nagu ÕIS või e-kool) kontole automaatselt uus aine, millele ma ise ei registreerunud. Käisin uurimas, et mis värk on ja ei osatud midagi öelda. Tädi lubas järgi uurida ja lisas, et väga paljud õpilased on sama küsimusega nende poole pöördunud ja et ta saadab kõigile ühise e-kirja vastavasisulise informatsiooniga kohe samaks õhtuks. Tore. Aga kirja ei tulnud ka nädala pärast ja eile õhtul kontrollisin, et ega see aine ära pole ehk kadunud. Ei. Esimene ja ainuke "sessioon" pidi toimuma täna hommikul algusega kell 9 ja kestusega 4 tundi. Mis seal siis ikka, tuleb kohale minna.

Vaatan siis ruuminumbrit ja mõtlen, et ei õigusteaduskonnas see küll olla ei saa - sealne maja jaguneb sektoriteks, mis tähistatud tähtedega A-D, minu ruum kandis aga prefiksit GL. Jalutasin siis veel õhtuhämaruses tagasi kooli ja uurisin turvamehe käest, et ei tea, kus selline ruum asuda võiks? kas peaksin ehk hommikul hoopis mõnda teise teaduskonda ruttama? Onu raputas pead ja ütles, et tema ei tea mitte millestki mitte midagi. Majas enam ühtegi teadjat ka ei pidavat olema ja hommikul ei tulevat keegi enne kümmet. Mul hakkas test kell 9 niiet soovisin siiski väga teada saada, kuhu ma siis minema peaksin. Ei MINGIT täiendavat informatsiooni ei EleUMis ega kuskil mujal UMis.... helistasin ühele soome sõbrannale Merjele, kes sama asja õpib ja küsisin, et kas tal on ka see aine. Ütles, et tema arust peaks see ruum raamatukogus asuma. Jalutasin siis tagasi raamatukokku, et asi kindlaks teha ja turvamees juhatas õige ruumi lahkelt kätte.

Nii lahenes ruumimure. Küsimus, mis testiga üleüldse tegemist on, jäi teadupärast ilma vastuseta.

Täna hommikul kell 9 tulin siis rõõmsalt raamatukokku testi tegema. Meid juhatati arvutiklassi, kus pidime tegema GRE ja PPI testid, mis on koostatud sama ettevõtte poolt, kes TOEFLiga jändab. Tegemist on võimekuse testidega. Virtuaalne osa koosnes viiest osast. Esimeseks ülesandeks oli ette nähtud tund aega ja oli vaja kirjutada kaks esseed etteantud teemadel. Teine ülesanne koosnes 20 küsimusest (pool tundi), kus olid erinevad tekstid ja sellekohased küsimused, et näha sinu arusaamisvõimet. Need tekstid olid jumala rasked ja mingite nõmedate raskete sõnadega, mida ma evernever kuulnudki ei ole. Halloooo inglise keel on mu teine keel ju! Pärast seda tuli mu lemmikosa - matemaatilised ülesanded. IROONIA. Mata on tore küll, aga mis imekombel ma peaksin mäletama risttahuka pindala valemit pärast 3 aastat juriidilise kantseliidi lugemist, kui minu arvutamine on piirdunud üüri arvestamise või poes käimisega?! Igasugu protsentülesanded ja geomeetriliste kujundite vahvad valemid jne jne jne. ÕÕÕÕÕ! Seejärel oli kümneminutiline paus ja ootasin, et kas nüüd tulevad kuulamisülesanded või? Ei tulnud. Tuli hoopis veel üks sett sama nõmedaid raskeid sõnu täis tekstiharjutusi ja veel üks lollakas matemaatika geomeetriajura.

Tegin ära ja hakkasin ära minema, kui tädi tuli võttis varrukast kinni ja ütles, et üks kirjalik osa paberkandjal on veel. No see oli kohe eriti vahva. 10 A4 väiteid, mille kohta pead andma hinanngu, kuivõrd see sinu kohta käib. Mu lemmik oli see: " I am feeling that life is worth nothing and I want to commit a suicide". No hinda siis viiepalli skaalal, kui suitsiidne sa oled. Huumorinurk. No tegin nelja tunniga ära selle kamarajura ja tulin tulema. Vastutasuks sain 25 eurose kinkekaardi (ma veel ei saanud aru, KUS see kehtib) ja võimaluse võita iPad. Tulemused võib panna oma CV-le, aga rohkem ei pidavat see lugema. No ma loodan ka - see risttahukas ei peaks määrama mu võimekust, arvan ma siiralt. Lisaks pidin testi lõpus andma 3 inimese e-mailid, kes on eelnevalt olnud minu juhendajad koolis või praktikal vms ja kes pidid mind omakorda hindama. Ja loomulikult ei saanud ma jätta neid lahtreid tühjaks. Tore. Mõtlesin, et kes mind siis piisavalt hästi tunneb, et midagi mu kohta öelda. Kohalikud õppejõud on ju alles uued kõik... Andsin ühe seminarijuhendaja kontakti ja kahe toreda kolleegi kontaktid ajast, mil praktikat tegin (TÄNUD TEILE! :)). Nii palju siis testist.