Indian Ambassador

Hey everybody!

Yesterday we had our next guest lecture in the series of Ambassador Lecture given by Mrs Neelam Sabharwal.


Mrs. Neelam D Sabharwal was Ambassador of India to the Netherlands, Permanent Representative of India to UNESCO in Paris, High Commissioner of India to Cyprus, Deputy Permanent Representative of India to the UN Offices in Geneva, etc - a truly inspiring diplomatic career.

The lecture went well and the conversation with her was delightful.
What was really funny later on was when two girls approached Rosalin and asked if we already have our own webpage. We thought it was hilarious but then we realized that it's actually a great marketing tip.
We'll see who will we invite next :)

Kasyanovi külaskäik

Alustan sellega, et kõik läks suurepäraselt.
Esmaspäeva hommikul läksin taksoga härradele (ta tuli koos assistendiga) Brüsselisse järgi. Olin oodates päris pabinas ja süda tagus korralikult kuni hetkeni, mil nad väravast välja astusid. Siis saabus täielik rahu ja kuidagi ma teadsin, et kõik läheb planeeritult. Läkski.
Juba autos oli vestlus väga familiaarne ja kui olin Maastrichtist nii palju rääkinud, kui teadsin, siis läks jutt juba perede peale ja minu edasiste plaanide peale.
Saabusime Maastrichti ja kui nad olid end hotellis sisse seadnud, võtsime ette mõnusa jalutuskäigu läbi kesklinna Vrijthofil asuvasse Hispaanlaste vallutuskäiku tutvustavasse muuseumisse, mis oli spetsiaalselt meie jaoks avatud ja kus meile meeldiv lõuna serveeriti. Sinna olime kutsunud ka 5 üliõpilast, kes Facebookis loodud ürituse leheküljel lühikese motivatsioonikirja pidid kirjutama, miks just nemad sinna tulla saama peaksid. Venelasi oli vaid üks ja see neiu oli tegelikult tuline Putini pooldaja- seda naljakam oli asjaolu, kui mu ülemus Gail mulle rõõmsalt teatama tuli, et too neiu last ootab ja mõtle, kui tore, et see lapsuke õiges meelsuses üles kasvatatakse. See selleks, peakülaline sai küsimustega väga diplomaatiliselt hakkama ja kõik sujus ootuspäraselt. Pärast seda eksortisime ta peahoonesse, kus ta loengu mediaatoriga kohtus ja siis oli juba aeg pressikonverentsi käes. Pärast seda oli ees loeng ja küsimuste-vastuste voor. Rahvast tuli kokku nii palju, et pidime pooled tagasi saatma isegi pärast seda, kui olime eraldi ruumi otseülekande vaatamiseks avanud. Seinad kummis polnud ja midagi ei jäänud üle.... Kui keegi soovib loengut kuulata, siis see on kättesaadav siit: http://www.ustream.tv/recorded/25486746. Pärast loengut ootas meid mõnus õhtusöök. Olin pearoaks tellinud kohaliku roa, mida välismaalased ilmtingimata proovima peaksid - zuurvlees. Tegemist on hobuselihaga. See on selline pruun tugeva maitseline möks, kus siis hobuselihatükid sees on. Guljaši moodi natuke, aga hästi spetsiifilise maitsega. Kui peakülaline esimese ampsu võttis, mõtlesin küll et teen naerust püksi, sest see näoilme oli lihtsalt niii kirjeldamatu :D Pärast teist ampsu küsisin, et kas on tõesti nii hull? Vastas, et oh ei, väga maitsev, lihtsalt kuum on. Diplomaatiline viisakus ma ütlen :D aga midagi järgi ei jätud, niiet küllap ta siis päris nii hull ei olnud :D
Järgmine päev algas kahe privaatintervjuuga - üks hollandi suurima ajalehe ja teine Belgia suurima uudiste ajakirja jaoks. Seejärel läksime Maastrichti linnapeaga kohtuma ja siis läks peakülaline ülikooli Rector Magnificus'ega lõunatama, kui meie tema assistendiga hiina/tai kööki nautisime. Pärast seda läksime tegime väikese suveniiri-shoppingu ja uurisin, et no mitu kilo ta tavaliselt Brüsseli-visiitidega juurde võtab - et seal on ju imehead belgia vahvlid?! Vastas, et ta kuuleb neist iga kord, aga kuna graafik on alati nii tihe ja ette planeeritud, pole ta veel ühtegi maitsta saanud. Ütlesin, et no selle vea me peame küll kiiremas korras parandama ja läksimegi veel vahvlitega maiustama ja kohvitama. Pärast seda oligi aeg Brüsseli poole tagasi suunduda ja läbi see kõik oligi. Kiitis meie korralduslikku poolt taevani ja ütles, et me olime nii professionaalsed, et elusees poleks öelnud, et see programm õpilaste korraldatud oli. Oleme ka ise väga uhked, sest kõik läks tõesti väga hästi. Käskis veel sidet pidada ja seda ma kindlasti teen - niivõrd meeldiva ja inspireeriva persooniga on alati meeldiv kohtuda. Õppisin ka ise nii mõndagi ja üllatus oli see, et ma olen alati end väga halvaks teamwork mängijaks pidanud - juba koolis vihkasin grupitöid ja asi lõppes sellega ,et tegin ikka üksinda kõik ära. Kui tööintervjuudel nõrkusi küsitud on, siis tavaliselt alati mõtlen just selle grupitöö-aspekti peale, sest mulle kohe tõesti ei istu see. Nüüd nägin, et kui töötad nii super inimestega, nagu mul võimalus oli (suur aitäh Roosile, Signele, Thomasele ja Undinele), siis on see puhas rõõm.
Tõesti väga vahva kogemus. Mul praegu väga häid pilte panna pole siia, sest meil oli palgatud professionaalne fotograaf, kes piltidega alles tegeleb ja mul endal polnud aega seal klõpsida, aga miskit siiski telefoniga tegin. Siin need on.

Nüüd hakkan kohe töökuulutusi vaatama, sest tema külaskäik motiveeris kiiremas korras ikka asjalik töö leidma, sest sellest pottide ja pannide küürimisest on mul ikka tõsiselt kopp ees! Aitab naljast - maailma päästmine ootab :D

Valmistumine Kasyanovi külaskäiguks

Käesoleva aasta alguses sattusin Maastrichtis kuulama Gruusia president Saakašvili antud külalisloengut, mis oli äärmiselt põnev. Mõned nädalad hiljem sattusin ühe kursavennaga tulisesse vaidlusesse, kui teemad läksid Ida-Euroopa ja Venemaa teemade peale, sest sakslane arvas end väga hästi nende teemadega kursis olevat. Vaidlesime päris pikalt ja printsiip "targem annab järele" ei tulnud kõne allagi, sest kui keegi ütleb, et Putin on parim asi, mis Venemaaga on juhtunud ja et ülejäänud maailma riikidel on temaga ju nii hea koostööd teha, siis ajab selline lauslollus mu ikka päris põlema. Kui sellele järgnes väide "sa oled tüdruk ja mis sa poliitikast ikka tead", siis otsustasin, et no nüüd aitab. Tekkis idee kutsuda Venemaa ekspeaminister Kasjanov külalisloengut pidama. Las räägib siinsetele "uhketele intellektuaalidele", kuidas asjad tegelikult on. Rääkisin ülikooli vastava osakonnaga asjad läbi ja saatsin härrale ametliku kutse. Poole tunni pärast tuli juba vastus, et see on ju suurepärane idee - siin on kuupäevad, mis mulle sobivad. Ja asi läkski käima.

Ülikool pani mind peakorraldajaks ja mul kästi paar abilist välja vaadata- Roosist sai meie filmiguru, sest ta on filmindust ka varem õppinud, Thomasest ja Signest said pressieksperdid.

Algul ei saanud ma aru, miks neid abilisi nii mitu peab olema - et no mis see restorani ja aula broneerimine siis nii raske on, et mul kedagi kätt hoidma on vaja, aga kui me kõik koos ühise laua taha maha istusime, kasvas sellest üritusest midagi palju suuremat, kui tavaline külalisloeng. Ees on kaks kiiret päeva, mis on täidetud erinevate pressikonverentside ja privaatintervjuudega erinevate väljaannete jaoks ning loeng moodustab sellest karussellist kõige pisema osa.

Esmaspäeval võtame Thomasega härra lennujaamast peale ja kui ma teisipäeva õhtuks veel adekvaatne olen, siis annan teile kõigest täpsema ülevaate! Praegu olen küll väga põnevil, mis saama hakkab :) Siin on Roosi üllitatud meistriteos - videoklipike, mis peaks massid kohale tooma ja mille üle nii uhked oleme: http://www.youtube.com/watch?v=NidWQDw0ypU&feature=youtu.be

Formula 1 Belgian GP

ma ei tea kohe, kust alustadagi - nii palju on viimase nädalaga juhtunud...

Esitasin eelmisel kolmapäeval oma magistritöö ära. Tegin ta ju augustikuu kahe viimase nädalaga täiesti nullist uuesti ümber ja kolmapäevaks olin endast parima andnud. Tundsin, et natuke võiks veel analüüsi juurde kirjutada, aga enam ei jaksanud ja aeg jooksis nulli. Täna hommikul, s.o 5 päeva hiljem oli mul õppeinfosüsteemis juba hinne olemas ja võin au ja uhkusega öelda, et magister on mul käes. Lõpetamine on millegi pärast alles detsembris, aga mis mul sellest - teadmine, et LL.M taskus, on päris mõnus.

Lisaks sellele sain eelmine esmaspäev pakkumise osaleda vormeli Belgia etapil, kuhu oli tüdrukuid juurde vaja. Olin kohe nõus, sest kuigi ma nüüd enam suur fänn pole, vaatasin paari aasta eest huviga igat etappi ja alati oli olnud mõte, et korra võiks ikka GP-l ära käia. Esimene infotund oligi esmaspäeva õhtul, niiet roosi ja mari (vahva neiu, kes minu asemel nüüd sisse kolib) tulid otse lennuki pealt. Tehti meist pildid ja loeti sõnad peale, mida tohib ja ei tohi teha ja lubati teada anda, kas saab tööle või ei saa. Lisaks tuli täita miljon ankeeti, kus päriti kõike alustades kaalust ja pikkusest kuni silmade värvini. Roosi märkis suures elevuses pikkuseks 192 cm, aga selle muutsime õnneks viimasel hetkel ära, sest ilmselt päris teletorne sinna tööle ei otsitud :D

Siis jäime põnevusega ootama, kas saame VIP-idega tegelema või mitte, sest öeldi, et 140st tüdrukust, keda otsiti, lähevad enamus nänni müüma (nokamütsid, t-särgid ja kõik muu vormelinänn). Uutest tüdrukutest ei saa tavaliselt keegi VIP-alasse. Kolmapäeva õhtuks saime juba sõnumi, et olete VIP-is olemas. Nice! Olime ülirahul. Lisaks sellele uudisele tähistasime minu magistritöö esitamist niiet kolmapäeval oli meil kõigil suur pidu.

Järgmine päev selgus, et peame samal päeval veel infotundi jõudma ja kui sealt puududa, siis nihutatakse sind kohe tavalisse müügialassse tagasi. Minul aga oli ees uus probleem - ma pidin infotunni ajal tööl olema restoranis ja olin juba nii palju graafikut muutnud, et tõsine jama oli majas. Mul oli aga kindel plaan oma tulevast vormeliässast multimiljonäri VIP-alas kohata, niiet infotunnist puudumine ei tulnud kõne allagi. Infotund toimus ringrajal, kuhu sõitis tund aega ja kuna kogu üritus jäi kerged 2 tundi hiljaks, siis venis asi ikka väga pikale. Lõpuks lausa jooksin tööle ja kuigi hoiatasin ka ülemusi ette, et hilinen, oli ikkagi väga piinlik. Hilinesin 2.5 tundi, aga õnneks oli kreeklasest peaboss juba lõunal minema läinud ja autoriteetsuselt järgmine boss oli ise nii suur vormelifänn, et ei teinud mu vabandustest kuulmagi ja ütles, et kõik on kontrolli all. Ta oli ka ainus töö juurest, kellele rääkisin, kus nädalavahetusel olen niiet mul oli töö juures backup olemas. Näidati ära, kus täpselt tööle hakkame ja anti vajalikud kaelapassid kätte. All access kõlas päris hästi :D paluks mulle all access nüüd kohe sõitjate juurde :D Signe ja Mari pandi Beddocki jaoks tööle ja mina Roosiga saime Shelli alla.

Reede hommikul vurasime ühe hollandi tüdruku miniautoga ja maailma kõige hullema muusikaga (ma ausalt ei tea, kust sellist tümakat isegi leitakse - normaalsed laulud, millele on lihtsalt räme tümakas taha pandud) kell 5 hommikul Spa Francorchamps ringraja poole, et oma lepingule alla kirjutada ja tööpostil viimased juhised saada. Ametlik nimetus oli meil Shell VIP hostess. Töötasime Shelli välitelgis koos nelja teise tüdruku ja kuue piffiga, kes autopiltide peal poseerisid. Meie telgis asus Ferrari mudel, millega soovijatel pilti õnnestus teha, lisaks jagasime kas postreid või seadistasime vormelimängu jaoks simulaatoreid. Terve aeg pidi naeratus näol olema ja kolmanda päeva lõpuks läks see juba päris keeruliseks, aga pidasime vapralt vastu. Teised tüdrukud vingusid terve aja ja seda enam üritasime tublid olla. Nt oli meil seal üks Belgia printsess, kellel oli koguaeg sada häda. Küll oli tal kõhuke tühi, küll oli pissipausi vaja, küll suitsupausi, siis valutas pea või kõht, siis lõikas postriga endale näppu, siis oli jälle palav, siis külm, siis jälle pissihäda ja kõht tühi. Püha jumal. Mul oli ta vingumisest nii kopp ees, et oleks tahtnud talle nätaki anda ja öelda, et kuule sulle makstakse vait olemise ja naeratamise eest, palun tee seda. Teine päev tuli ta longates kohale ja siis oli tal hea vabandus terve päev istuda. Vingats selline. Nii me teda roosiga kutsusimegi. Siis oli meil üks teine printsess. Hispaania printsess. Tema oli see, kes autoga pildistamas oli. need neiud pildistasid 45 minutit ja siis said umbes pooleteisetunnise pausi. Ja siis oli hetk, kus ma ajasin parajasti ülemusega juttu, kui see piff meie vahele maha potsatas ja hirmsaid grimasse tegema hakkas. Ülemus siis küsis, et no mis juhtus.Printsess osutas selja peale, mis pidi siis seljavalu tähistama. Kuna ülemus oli meil supertore ja koguaeg kontrollis, kas kõigil ikka kõik korras on, siis mina olin oluliselt ebatolerantsem ja küsisin, mis meie nunnukesel siis juhtus. Ma aimasin, et sealt üks hea vastus tulemas on. Kujutate ette, ta pidi TUND aega püsti seisma! TUND AEGA! Ta selg nii valutab ja ta on niii väsinud. Tere noh. Esimene päev me seisime Roosiga reaalselt oma 10 tundi ära ja heal juhul oma pooletunnisel pausil saime korra istuda. Ma hoidsin oma suu muidugi vakka, aga kui see tüdruk minema kepsles, siis ütles ülemus, et ime, et see tüdruk tuld ei võtnud mu pilgust :D ja kiitis minu ja Roosi suhtumist, et ta pole ühtegi vingusõna meilt kuulnud ja alati on naeratus suul. Seda ütlesid nii mitmed kliendid, ülemused kui ka töökaaslased. Meie telgis töötas kaks mehaanikut ja 4 muud tegelinskit, kes seal asju toimetasid. Kõik need mehed olid lihtsalt superlahedad ja ma pole siiamaani veel vormeli-palavikust üle saanud. Ma ausalt läheks nendega kohe järgmisele etapile kaasa! Nii äge. Kutid kutsusid meid oma Estonia pearls'ideks ja kiitsid, et nii toredaid tüdrukuid ei ole neil terve oma karjääri ajal veel kunagi olnud. Seda oli nii tore kuulda, sest me tõesti pingutasime ka kõvasti. ja hea, et meil seal nii palju mehi oli, sest nendega sai nii tohutult nalja. Nt üks kord oli nii, et see Belgia vingats voltis mu kõrval postreid ja laulis kõva häälega parajasti mängivale laulule kaasa. Siis tuli meie juurde üks inglasest mehaanik, kes küsis, et kuule kas sa vilistada oskad? Vingats ütles, et ei oska. inglane ütles, et siis on küll viimane aeg õppida, sest laulda sa küll ei oska. Ma naersin nii, et pisar oli silmas.

Ja paras egoboost oli see üritus ka, sest koguaeg olid mehed ümberringi, kes kõik komplimente jagasid ja pilti meiega teha tahtsid. Ma ei tea, mitu korda meile öeldi, et hoopis meie peaksime seal auto kõrval seisma, mitte need, kes sinna paigutatud olid. Fotograafile lubati kere peale anda nii kehva valiku eest. Ja vahepeal seadistasin simulaatoreid, kui mingi itaallaste seltskond tuli küsima, et kui ta mängus esimese koha saab (Playstationi vormelimäng), et kas siis auhinnaks musi saab. Ütlesin, et sorry ei mängi välja. Itallane ütles, et siis küll mängida ei viitsi :D

Ja lõunasöökidega sai meil ka nalja- Esimene päev läksime viimastena sööma, sest kõik teised muudkui vingusid, kui näljased nad on ja me mõtlesime, et vahet ju pole. Hea oli, sest meil kohe plusspunktid kukkusid ülemuste silmis. Lisaks oli nii, et kui söögialasse jõudsime, selgus, et toit oli otsas. Seejärel saatis ülemus meid hoopis VIP-buffeesse sööma. Oi mis vahva uudis see oli. Kuhjasime näljastena taldrikud uhkelt täis ja panime veel otsa koogitükid ka ja läksime einestama. Jutud sellest, et eesti tüdrukud vipitoitu said, levisid lausa kulutuluna ja enne, kui telki tagasigi jõudsime, lendasid juba igalt poolt kommentaarid, et nonii, hästi tehtud :D Järgmine päev saime aru, miks nad kadedad olid - see meeskonnale pakutav külm salat (külmad nuudlid mingi kuiva kanalihakäntsakaga selle otsas) oli päris ebameeldiv. Oligi hea dieet.

Päevad olid muidugi hästi pikad. Nelja ööpäeva jooksul võibolla kenakesed 15 tundi und tuli ära, aga me jäime üritusega nii rahule, et nüüd ei saa enam kuidagi tavarutiini sisse. Nii vahvad olid need onukesed, kellega töötasime! Jaa kogu see vormelimelu! Niiiii kihvt!

Teisel päeval tuli meie tegelik ülemus (töötasime ühe personaliteenust pakkuva firma jaoks, kes meid siis Shelli alluvusse paigutas - nüüd räägin siis sellest personaliteenuse firmast, kes meid üldse palkas) uurima, kuidas me tööd oleme teinud. Alustas Belgia vingatsist, kes minu ja Roosi vahel parajasti seisis. Remi ütles talle, et kuule ülemused on kurtnud, et sa vingud koguaeg, et no mis su probleem on? Vingats lõi muidugi näost valgeks, aga hakkas siis selgitama, et no nii vähe unetunde ikkagi ja blablabla jalg valutab bölablabla. No oli selge, et ülemused olid kaevanud. Seejärel küsis Remi Roosi käest, et kuidas tema end tunneb ja kas on kindel, et pühapäeval ikka tööle tuleb - muidugi tuleb ju. Ja siis tuli küsis minu käest sama asja - et kuidas tervis ja et kas pean ikka pühapäevani vastu. Minu kõrval olev mehaanik käratas talle, et kuule mis sa nii lolli küsimust nende kahe tüdruku käest küsid, nad on nii fantastilist tööd teinud, et tõsta neil kohe heaga palka! Oeh küll nad olid meil vahvad! Mingeid kuulsusi me küll ei näinud, aga lahe oli ikkagi. Signe ja Mari olid Beddocki alas ja neil oli seega muidugi palju rohkem võimalust rahabossidega jutustada, aga meil oli oma telgis ka vahva.

Esimene päev sadas vihma ja niiiii külm oli, et õhtul oli meil Mariga palavik ja minul on hääl siiamaani ära, aga kahel järgneval päeval paistis päike ja ilm oli super. Kui päris race laht läks pühapäeval, siis saime ka Roosiga uudistama minna ja väga lahe oli.

Hommikuti, kui rajale saabusime, ja värava taga juba järjekord oli, oli küll tahtmine neile inimestele öelda, et kuule mis sul viga on, mine maga kodus. Eriti esimene päev - maksavad suure raha ja siis kükitavad raja all tunnelis, sest vihma sajab ja kuskil olla ei saa. VIPpidega oli muidugi teine lugu, aga ikkagi...need vipipiletid (kui kutsega ei läinud), maksid mingi 3000 euri keskeltläbi, niiet päris kenakese summa.

Pühapäeva õhtuks olime kõik juba nii kutupiilud, et tahtsime ainult koju tuttu, aga tagasisõidul võttis meid politsei rajalt maha. Käskis meil enda järel ühte pisikesse külakesse sõita, kus reid tehti. Nad otsisid immigrante. Aga Maril ei olnud ühtegi dokumenti kaasas ja oli seega ideaalne sihtmärk - just see, mida nad otsisid! Õnneks teda siiski Eestisse ei saadetud maalt välja ja lasti meid tulema. Nad lootsid ilmselt korralikku saaki, aga kui 5 tsikki autost välja astus, siis lasti meid mõningase selgituse järel minema.

Homme kolin SIgne juurde sisse - see inglike pakub mulle öömaja kuni lõpuks töökoha leian ja minema kolin siit. Neljapäeval on mul esimene päev, kus mul tööd ei ole - mul on neljapäevaks 9 tööpäeva jutti olnud, millest siis kolm olid keskeltläbi 15-tunnised, aga eks ma siis hakkan selle tööotsimisega tõsisemalt tegelema ja pommitan kõik kohad läbi.

Nii, aga nüüd tuttu, homme jälle tööle!

Kallid kõigile!

Suvi suure tähega

Hei kamraadid!

Kell on veerand üheksa õhtul, kõik aknad on lahti ja mul on ikka toas 35,5 kraadi sooja. Ma olen eluaeg sooja ja SUVE armastanud, aga praegu ma lihtsalt sulan! Kirjutan oma nunnut magistritööd toas, muidu läheks võtaks kuskil ühe külma joogi, aga südametunnistus ei luba.

Muidu kõik tibenstobens. Kui saaks nüüd selle töö esitatud, oleks veelgi mõnusam. Tähtaeg on 31. august, aga tahaks ikka varem. Üks sõber just täna küsis, et kuna ma selle valmis tahan saada. Tere, mis küsimus. Vastasin, et tahaks kohe. Aga kuna ma olen praegu graafikus peaaegu iga päev tööl (mis on iseenesest tore, sest sissetulek kõlab vägagi hästi, eriti arvestades, et septembrist ei ole mul enam korterit siin :D), siis saan selle heal juhul nädalaga valmis. Kui sedagi. Enne Leidenisse sõitmist saatsin esialgse versiooni ära ja sain tagasi kommentaaridega, mille võib kokku võtta sõnadega "liiga kirjeldav". Nüüd ma siis pusin. Nüüd on sellest poolteist kuud möödas, sest Leidenis polnud mul aega sellega tegeleda ja kui nüüd tööd uuesti lugesin, sain aru, et alguses polnud mul sellest teemast ikka halli arusaamistki. Nüüd katsun kõik värske pilguga üle vaadata ja korraliku asja kokku meisterdada.

Appi, kui palav mul on, mõte üldse ei tööta enam. Ebareaalne ilm. Eile olin ka päev otsa restos tööl ja meil ütles ventilatsioonisüsteem üles. Kujutate ette seda mõnu köögis, pliidi kõrval 10tundi seista, kui õhku lihtsalt pole? Ma käisin iga 15 minuti tagant sügavkülmas istumas.

2 peakorraldajat ühe osaleja lapsega :)

Mr Organisaatoriga

Mr kõige parem huumorisoon terves programmis

with my brother from another mother :D - kuni lõpuni peeti meid õeks ja vennaks

Kõige ägedamate neiudega

Tagasi Maastrichti!

Nüüd olen teist päeva tagasi Maastrichtis. Jõudsin reede öösel ning mind tervitas selline paduvihm, et olin sekund pärast rongijaamast väljumist pealaest jalatallani läbimärg. Ilmselgelt on minu ja Maastrichti tunded vastastikkused ja ma ei olnud tagasi oodatud - ka mina ei tahtnud sugugi Leidenist tagasi tulla. Tormist ja äikesest hoolimata laius üle terve mu näo lai naeratus, kui möödunud kuule Leidenis mõtlesin.

Otsus Columbia suveprogrammis osaleda on Hawaiile ja Maastrichti minemise kõrval mu targim otsus ja olen nii tohutult õnnelik, et mul see võimalus oli. Küll on kurb, et see läbi on! Lisaks sellele on põhja-Holland nii palju vingem lõunaosast, kus mina elan ja seda eelkõige inimeste tõttu - põhjapool on inimesed nii tohutult avatumad ja sõbralikumad, et lihtne on uusi vingeid tutvusi luua ja alati on nalja nabani. Siinpool on inimesed "uhkemad" ja tahavad minu arust jätkuvalt rohkem prantslaste moodi olla. Põhjapool on võimatu isegi bussis sõita, ilma, et keegi juttu teeks ....nagu Ameerikas. Ja nad on merele lähemal! Niiet igatepidi ägedam!

Viimased 2 nädalat möödusid superkiiresti. Pärast Haagi ekskursiooni läksime järgneval reedel Amsterdami, kus käisime kunstimuuseumis, sõitsime paadiga kanalitel ringi ja pidasime korraliku peo maha. Kella viiese rongiga sõitsime tagasi Leidenisse ja paar tundi hiljem läksime randa peesitama. Kuna nädala sees oli õppimisega kõva tamp peal, siis võtsime ka nädalavahetustest viimast. Kolmanda nädala keskpaigas oli meil harjustuskohtu võistlus, mis oli omaette huvitav kogemus ja pärast seda oli rohkem aega niisama tsillida ja just seda me tegime, sest tajusime kõik, et varsti on meie aeg koos läbi ja kes teab kas ja millal üldse veel näeme - eurooplastega on lihtsam sidet pidada, aga Rio de Janeirosse ju nii lihtsalt ei satu :D

Neljapäeval oli meil uhke Farewell dinner. Kohale sõidutati meid paadiga ja dokkisime otse Leideni uhkeima resto terassile. Veetsime seal oma 5 tundi, sest roogade vahele mahtusid arvukad kõned (eriti hinge läks peaorganisaatori Morrison'i kõne, kes ütles, et tema korraldajakarjääri jooksul on meie grupp talle kõige rohkem hinge läinud ja see ei kõlanud sugugi mitte palja meelitusena, sest ka tema jaoks oli see viimane aasta korraldada ja eks tal ole oma emotsioonid sellega seoses), sketchid, milles pidime professoreid järgi tegema ja autasustamistseremoonia. Kui kõhud uhket toitu täis, sõidutati meid taas paasiga kesklinna, kus läksime oma seltskonnaga privaatklubisse, kus varajaste hommikutundideni tantsu lõime. Järgmisel päeval käisime paar tundi rannas ja seejärel ruttasin koju asju pakkima, et laupäeva hommikuks tööle jõuda Maastrichti.

Uskumatu, et see läbi on... Mis imelised inimesed! ja see energia, mis sellest programmist tuli...nii motiveeriv!

Ülehomme sõidan 2 nädalaks Eestisse ja seejärel taas Maastrichti, et oma lõputöö ära lõpetada ja esitada. Sealt edasi.... veel ei tea, aga kauaks ma Maastrichti ei jää. Ma kohe tunnen seda. Kui kellelgi on mõni huvitav tööpakkumine Brüsselisse või Haagi, siis teil on mu kontakt ;D

Kallistan teid kõiki kõvasti ja juba varsti näeme!

Den Haag

Mitu head aastat tagasi käisime Mammuga Haagis ja tegime seal korraliku turistiprogrammi, aga kuna ma olin alles paras tatikas, siis ega ma suurt enam ei mäletanud. Eile sõitsime aga terve oma suvekooli kursusega taas Haagi avastama (10 min rongisõidu kaugusel, seega lähemal, kui Lasnamäelt Õismäele). Programm oli tihe - kohale jõudes tehti meile ekskursioon ühes suurimas Hollandi advokaadibüroos, mis esindab Hollandi riiki kõgis kohtuasjades. Büroo oli uhke ja suur, aga kuna nad palkavad vaid inimesi, kellel on kraad Hollandi õiguses, siis oli see enamusele meist tegelikult täiesti kasutu käik ja olgem ausad, rahvas oli eelmisest õhtust päris väsinud ka, sest tähistasime ühe saksa tüdruku sünnipäeva. Ilmselt on see büroo meie programmi üks toetajaid ja seetõttu käisimegi endid seal siis üle näitamas. Uhke büroo oli küll, töötaks isegi seal. Lisaks sõime seal hommikust ja kuulasime lühidat loengut keskkonnaõigusest, mis oli ausalt öeldes päris igav, seda enam, et ma olen keskkonnaõigust ise varem õppinud ja seega jäi loeng väga pealiskaudseks. Pärast käisime Parlamendihoones, kus meid troonisaali ekskurseeriti ja kuhu muidu inimesi haruharva lastakse. Uhke värk. Kamin oli suurem, kui selle kõrval olev uks (pildi pealt näete). Seejärel läksime tagasi advokaadibüroosse, kus ootas ees vein, snäkid ja sotsialiseerumine firma töötajatega. Veits mõttetu tripp oli tegelikult, ma lootsin, et meid viiakse ehk Jugoslaavia eritribunali või rahvusvahelisse kriminaalkohtusse vms, aga ei. Umbes kuuest oli programm läbi ja mina suundusin Kärdi juurde, kes parajasti ka Haagis paariks nädalaks suveülikoolis on. Kokkasime (Kärdu tegi muidugi suurema osa tööst, niiet au kuulub talle) õhtusöögi, mida terrassil nautisime, tegime linnas tiiru ja muljetasime niisama, sest näeme ju nii harva. Järgmine päev kallas vihma ja rannaplaanist ei tulnud midagi välja, seega jalutasime niisama veidi linnas ja nüüd jõudsin just tagasi Leidenisse. Suur tänu Kärdule öömaja ja muheda seltskonna eest!

Esialgu lähen tuttu, sest nädal on kiire olnud ja ma lihtsalt ei jaksa hetkel miskit asjalikku enam teha. Esmaspäevast hakkavad uued loengud, sest algab teine blokk ja ootan uusi aineid juba huviga.

Naljakas on jälgida, kuidas teise nädala lõpuks on inimesed grupeerunud ja inimesed hakkavad rohkem iseloomu näitama. Eks see kuulub kõik asja juurde.

Järgmine nädal on meil harjutuskohtu finaal niiet tempo on laes.

Panen mõned pildid ka juurde.

RAND!

Kas te teate, mida ma Maastrichtis üle kõige igatsen (sõbrad ja pere muidugi välja arvestada :D)? MERD! Nii väga! Täna läksime terve oma seltskonnaga bussi peale ja sõitsime 10 minuti kaugusel asuvasse "kuurorti". Veetsime seal mõnusad kaks tundi ja ausalt, ma pole tükk aega nii elevil olnud! Ma olin nagu seitsmendas taevas oma ranna, mere ja päikesega...rohkem polegi õnneks vaja. Nüüd on mul muidugi päevasest jalutuskäigust kenad päikeseprillirandid ja kõik jutud, aga meel on hea.

tähelepanek

Õpin iga päev uusi asju, mille üle ära ei jõua imestada. Teadsite, et USA-s võib kohtunikuks saada inimene, kel pole õigusharidust? Just nii ongi. See on küll väga vähe tõenäoline ja on juhtunud haruharva, aga teoorias on see võimalik.

Kui veider korraldus neil ikka on...

Esimesed päevad Leidenis

Lahkusin esmaspäeval kella 10 ajal Maastrichtist ja mõtlesin, et mul on aega maa ja ilm, et Leidenisse loksuda, aga võta näpust - ikka läks jooksmiseks. Rong sõitis oma kenakesed 3,5 tundi kokku ja kella 13.30 ajal sain kõne korraldajatelt, et preili, kas te ikka tulete? Mis oli neist ju väga armas, sest registreerimine pidi 15 lõppema. Palvetasin, et rong nüüd ikka lõpuni õigesse kohta läheks ja nt pooleks ei tehtaks, mida juhtub aegajalt (pool rongi sõidab ühte kohta ja teine pool teise) vms. Õnneks läks. Siis võtsin jalad selga ja pistsin õigusteaduskonna poole liduma. Mõnusad munakiviteed siin. Sarkasm. Lisaks pead jälgima, kus pool kanalit sa parajasti oled, siis kanaleid on siin palju. Väga palju. Lõpuks jõudsin kohale ja sain koolist majutuse võtme, õppematerjalid ja muu vajaliku informatsiooni. Ruttasin käbedasti "koju", mis oli, nagu eelnevalt mainitud, varem kasutusel vanadekoduna. Eelmisest postitusest leiate pilte mu toa, siseaia jms kohta. Kööki ja vannituba-tualetti jagan ühe hollandi kuti ja ühe aseri tüdrukuga. Võiks ka hullem olla, aga ikkagi on lastelaagri tunne... Saab hakkama, aga ma juba igatsen Maastrichti kodu oma privaatsusega :D Ausalt, selle aseri tüdruku mustad juuksekarvad IGAL POOl on lihtsalt nii ..., aga no mis sa teed ja eks see kestab vaid kuu aega. Kohale jõudes, lohistasin oma sajakilose kohvri (tegelt ka megasuur, mitte see tavaline, millega ma rändamas käin - Roosi laenas lahkelt enda oma - mida lähemale minek on, seda rohkem ju asju võtad :D) kolmandale korrusele - pole ime, et need vanurid siit ära koliti, need trepid on ebainimlikud! Ja siis avastasin, et ma olen maja vales tiivas. Suurepärane. Õnneks oli üks noormees kohe valmis abistama ja võttis mu kohvri nobedasti selga ja lidus tagasi alla ja siis uuesti maja teises otsas üles kolmandale. Siiamaani mul käed ja kael haige sellest lohistamisest. Elan viimasel korrusel ja ma ei tea, mis mul nende katusekorteritega on - Maastrichtis ju ka :D Veits valgust võiks rohkem olla, aga no pole hullu.

Kokku on meid programmis vaid 29 ja sain teada, et kahele anti siiski ka täisstipp, aga samas nad olid väljastpoolt Euroopat ja neil kulus oma viisade, tervisekindlustuse ja reisikulude peale ilmselt ikka sama suur summa, kui kõigil teistel. Niiet võin oma stipiga väga rahul olla.

Seltskond on väga rahvusvaheline - 20st erinevast riigist! nt Brasiiliast, Argentiinast, Jaapanist, Austraaliast, Kanadast jne jne jne.

Eile oli kohe ava-aktus, millele järgnes paadisõit mööda kanaleid, kus saime nii omavahel, kui ka professoritega lähemalt tuttavaks ja seejärel läksime õhtusöögiks hiiglaslikke pannkooke sööma.

Pärast seda ruttasin koju, et järgmiseks hommikuks materjale lugema hakata. Kui tihtipeale on suveülikoolid vaid kahenädalased "laagrid", kus suurem rõhk on tsillimisel, siis meil on ikkagi päris kõva tamp peal ja palju materjale läbi vaja töötada. Vaba aega põhimõtteliselt nädala sees pole. Kaks esimest nädalat on mul sellised ained nagu Contracts, Constitution Law, Statutes and Regulations , Litigation ja Moot Court ning järgmisel kahel environmental law, tax policy, Professional Development and Responsibility. Järgmise nädala reedel viiakse meid haagi ekskursioonile ja sellele järgneval reedel Amsterdami.

Loengud on kahetunnised ja algavad kell 10. Kell 12 läheme kõik koos õppejõududega lõunat sööma (mis kenasti kinni makstakse) ja sugugi mitte sööklasse vaid ikka linna restodesse ja see on lihtsalt suurepärane, sest see võimaldab meil õppejõududega väga palju aega veeta ja üksteist hästi tundma õppida. Täna rääkisime just ühe õppejõuga sellest, kuidas nt programmist kuulsin ja siia sattusin ning andsin neile soovitusi, kuidas end paremini promoda, sest tuleb välja, et turundusmeeskond on neil väga santi tööd teinud. Pakkusin mitu ideed ja pärast rääkisime veel muudel teemadel ning vestluse lõpus küsis Mark, et kas ma Columbia Law Schoolis teise magistri tegemise peale pole mõelnud. Et ta ei ole otseselt vastuvõtukomisjonis, aga selle komitee juht, millele vastuvõtukomisjon allub ja ta kostaks kohe paar head sõna mu eest. Polevat mingi probleem ja saaksin kohe sisse. Võite mu imestunud nägu ette kujutada. Aga no siis võiks keegi mitu miljonit stipendiumi ka anda, sest just nii palju need aastamaksud seal tavaliselt on. Kuigi asjaolu, et võimalus sinna minna oleks, on juba tegelikult väga suur asi, sest sinna on praktiliselt võimatu sisse saada. Andis väga positiivse motivatsiooni ja inspireeris.

Täna oli mul kaks esimest loengut, lepinguõigus oli ülipõnev, aga pärastlõunane põhiseadusõigus oli küll mulle väga igav. Haldusõigus pole mulle kunagi istunud ja vastu õhtut, täis kõhuga kuulamine ei teinud asja teps mitte põnevamaks. Homse suhtes on väga kõrged ootused, sest siis ootab ees kohtuvaidluseklass - ja ameerika kohtusaali debatid on ju kõigile filmidest tuttavad :D

Leidenist endast nii palju, et 16 sajandil üritasid hispaanalased linna ära vallutada ja asusid piiramisrõngasse. Leiden asub pisi-pisikese künka peal (seda nad vähemalt lootsid) ja nad otsustasid tammid purustada, et vaenlased ümberringi vee alla jätta. See neil ka õnnestus. Päris muhe lugu ajaloost, mida meile eile aktusel räägiti. Merele on Leiden lähemal, kui mu kodulinn Maastricht, kus ma pean leppima koleda mudase jõe Maasiga. Siit peaks meri 15 min rattasõidu kaugusel asuma. Mõtlesin, et vb jooksen sinna mõni päev. Üks austraalia neiu oli ka käpp, niiet eks näeb.

Leideni ülikool on Hollandi vanim ja rajatigi pärast hispaanlaste tagasilöömist Wiliiam Oranje poolt. Muideks, isegi Albert Einstein õpetas siin kunagi!!! Ta oli siin ajutise lepinguga ja kui leping lõppes, seda ei pikendatud, sest hollandlased ei pidanud teda eriti "heaks". Siis läks Albert USAsse, kus ta väga edukas oli ja siis näitas Leiden üles suuremeelsust ja kutsus papi tagasi, mida ta ka tegi. 4 professorit on siin Nobeli auhinna saanud.

Ma lähen nüüd õppima!

Leidenis