Esimesed päevad Leidenis

Lahkusin esmaspäeval kella 10 ajal Maastrichtist ja mõtlesin, et mul on aega maa ja ilm, et Leidenisse loksuda, aga võta näpust - ikka läks jooksmiseks. Rong sõitis oma kenakesed 3,5 tundi kokku ja kella 13.30 ajal sain kõne korraldajatelt, et preili, kas te ikka tulete? Mis oli neist ju väga armas, sest registreerimine pidi 15 lõppema. Palvetasin, et rong nüüd ikka lõpuni õigesse kohta läheks ja nt pooleks ei tehtaks, mida juhtub aegajalt (pool rongi sõidab ühte kohta ja teine pool teise) vms. Õnneks läks. Siis võtsin jalad selga ja pistsin õigusteaduskonna poole liduma. Mõnusad munakiviteed siin. Sarkasm. Lisaks pead jälgima, kus pool kanalit sa parajasti oled, siis kanaleid on siin palju. Väga palju. Lõpuks jõudsin kohale ja sain koolist majutuse võtme, õppematerjalid ja muu vajaliku informatsiooni. Ruttasin käbedasti "koju", mis oli, nagu eelnevalt mainitud, varem kasutusel vanadekoduna. Eelmisest postitusest leiate pilte mu toa, siseaia jms kohta. Kööki ja vannituba-tualetti jagan ühe hollandi kuti ja ühe aseri tüdrukuga. Võiks ka hullem olla, aga ikkagi on lastelaagri tunne... Saab hakkama, aga ma juba igatsen Maastrichti kodu oma privaatsusega :D Ausalt, selle aseri tüdruku mustad juuksekarvad IGAL POOl on lihtsalt nii ..., aga no mis sa teed ja eks see kestab vaid kuu aega. Kohale jõudes, lohistasin oma sajakilose kohvri (tegelt ka megasuur, mitte see tavaline, millega ma rändamas käin - Roosi laenas lahkelt enda oma - mida lähemale minek on, seda rohkem ju asju võtad :D) kolmandale korrusele - pole ime, et need vanurid siit ära koliti, need trepid on ebainimlikud! Ja siis avastasin, et ma olen maja vales tiivas. Suurepärane. Õnneks oli üks noormees kohe valmis abistama ja võttis mu kohvri nobedasti selga ja lidus tagasi alla ja siis uuesti maja teises otsas üles kolmandale. Siiamaani mul käed ja kael haige sellest lohistamisest. Elan viimasel korrusel ja ma ei tea, mis mul nende katusekorteritega on - Maastrichtis ju ka :D Veits valgust võiks rohkem olla, aga no pole hullu.

Kokku on meid programmis vaid 29 ja sain teada, et kahele anti siiski ka täisstipp, aga samas nad olid väljastpoolt Euroopat ja neil kulus oma viisade, tervisekindlustuse ja reisikulude peale ilmselt ikka sama suur summa, kui kõigil teistel. Niiet võin oma stipiga väga rahul olla.

Seltskond on väga rahvusvaheline - 20st erinevast riigist! nt Brasiiliast, Argentiinast, Jaapanist, Austraaliast, Kanadast jne jne jne.

Eile oli kohe ava-aktus, millele järgnes paadisõit mööda kanaleid, kus saime nii omavahel, kui ka professoritega lähemalt tuttavaks ja seejärel läksime õhtusöögiks hiiglaslikke pannkooke sööma.

Pärast seda ruttasin koju, et järgmiseks hommikuks materjale lugema hakata. Kui tihtipeale on suveülikoolid vaid kahenädalased "laagrid", kus suurem rõhk on tsillimisel, siis meil on ikkagi päris kõva tamp peal ja palju materjale läbi vaja töötada. Vaba aega põhimõtteliselt nädala sees pole. Kaks esimest nädalat on mul sellised ained nagu Contracts, Constitution Law, Statutes and Regulations , Litigation ja Moot Court ning järgmisel kahel environmental law, tax policy, Professional Development and Responsibility. Järgmise nädala reedel viiakse meid haagi ekskursioonile ja sellele järgneval reedel Amsterdami.

Loengud on kahetunnised ja algavad kell 10. Kell 12 läheme kõik koos õppejõududega lõunat sööma (mis kenasti kinni makstakse) ja sugugi mitte sööklasse vaid ikka linna restodesse ja see on lihtsalt suurepärane, sest see võimaldab meil õppejõududega väga palju aega veeta ja üksteist hästi tundma õppida. Täna rääkisime just ühe õppejõuga sellest, kuidas nt programmist kuulsin ja siia sattusin ning andsin neile soovitusi, kuidas end paremini promoda, sest tuleb välja, et turundusmeeskond on neil väga santi tööd teinud. Pakkusin mitu ideed ja pärast rääkisime veel muudel teemadel ning vestluse lõpus küsis Mark, et kas ma Columbia Law Schoolis teise magistri tegemise peale pole mõelnud. Et ta ei ole otseselt vastuvõtukomisjonis, aga selle komitee juht, millele vastuvõtukomisjon allub ja ta kostaks kohe paar head sõna mu eest. Polevat mingi probleem ja saaksin kohe sisse. Võite mu imestunud nägu ette kujutada. Aga no siis võiks keegi mitu miljonit stipendiumi ka anda, sest just nii palju need aastamaksud seal tavaliselt on. Kuigi asjaolu, et võimalus sinna minna oleks, on juba tegelikult väga suur asi, sest sinna on praktiliselt võimatu sisse saada. Andis väga positiivse motivatsiooni ja inspireeris.

Täna oli mul kaks esimest loengut, lepinguõigus oli ülipõnev, aga pärastlõunane põhiseadusõigus oli küll mulle väga igav. Haldusõigus pole mulle kunagi istunud ja vastu õhtut, täis kõhuga kuulamine ei teinud asja teps mitte põnevamaks. Homse suhtes on väga kõrged ootused, sest siis ootab ees kohtuvaidluseklass - ja ameerika kohtusaali debatid on ju kõigile filmidest tuttavad :D

Leidenist endast nii palju, et 16 sajandil üritasid hispaanalased linna ära vallutada ja asusid piiramisrõngasse. Leiden asub pisi-pisikese künka peal (seda nad vähemalt lootsid) ja nad otsustasid tammid purustada, et vaenlased ümberringi vee alla jätta. See neil ka õnnestus. Päris muhe lugu ajaloost, mida meile eile aktusel räägiti. Merele on Leiden lähemal, kui mu kodulinn Maastricht, kus ma pean leppima koleda mudase jõe Maasiga. Siit peaks meri 15 min rattasõidu kaugusel asuma. Mõtlesin, et vb jooksen sinna mõni päev. Üks austraalia neiu oli ka käpp, niiet eks näeb.

Leideni ülikool on Hollandi vanim ja rajatigi pärast hispaanlaste tagasilöömist Wiliiam Oranje poolt. Muideks, isegi Albert Einstein õpetas siin kunagi!!! Ta oli siin ajutise lepinguga ja kui leping lõppes, seda ei pikendatud, sest hollandlased ei pidanud teda eriti "heaks". Siis läks Albert USAsse, kus ta väga edukas oli ja siis näitas Leiden üles suuremeelsust ja kutsus papi tagasi, mida ta ka tegi. 4 professorit on siin Nobeli auhinna saanud.

Ma lähen nüüd õppima!