Tagasi Maastrichti!

Nüüd olen teist päeva tagasi Maastrichtis. Jõudsin reede öösel ning mind tervitas selline paduvihm, et olin sekund pärast rongijaamast väljumist pealaest jalatallani läbimärg. Ilmselgelt on minu ja Maastrichti tunded vastastikkused ja ma ei olnud tagasi oodatud - ka mina ei tahtnud sugugi Leidenist tagasi tulla. Tormist ja äikesest hoolimata laius üle terve mu näo lai naeratus, kui möödunud kuule Leidenis mõtlesin.

Otsus Columbia suveprogrammis osaleda on Hawaiile ja Maastrichti minemise kõrval mu targim otsus ja olen nii tohutult õnnelik, et mul see võimalus oli. Küll on kurb, et see läbi on! Lisaks sellele on põhja-Holland nii palju vingem lõunaosast, kus mina elan ja seda eelkõige inimeste tõttu - põhjapool on inimesed nii tohutult avatumad ja sõbralikumad, et lihtne on uusi vingeid tutvusi luua ja alati on nalja nabani. Siinpool on inimesed "uhkemad" ja tahavad minu arust jätkuvalt rohkem prantslaste moodi olla. Põhjapool on võimatu isegi bussis sõita, ilma, et keegi juttu teeks ....nagu Ameerikas. Ja nad on merele lähemal! Niiet igatepidi ägedam!

Viimased 2 nädalat möödusid superkiiresti. Pärast Haagi ekskursiooni läksime järgneval reedel Amsterdami, kus käisime kunstimuuseumis, sõitsime paadiga kanalitel ringi ja pidasime korraliku peo maha. Kella viiese rongiga sõitsime tagasi Leidenisse ja paar tundi hiljem läksime randa peesitama. Kuna nädala sees oli õppimisega kõva tamp peal, siis võtsime ka nädalavahetustest viimast. Kolmanda nädala keskpaigas oli meil harjustuskohtu võistlus, mis oli omaette huvitav kogemus ja pärast seda oli rohkem aega niisama tsillida ja just seda me tegime, sest tajusime kõik, et varsti on meie aeg koos läbi ja kes teab kas ja millal üldse veel näeme - eurooplastega on lihtsam sidet pidada, aga Rio de Janeirosse ju nii lihtsalt ei satu :D

Neljapäeval oli meil uhke Farewell dinner. Kohale sõidutati meid paadiga ja dokkisime otse Leideni uhkeima resto terassile. Veetsime seal oma 5 tundi, sest roogade vahele mahtusid arvukad kõned (eriti hinge läks peaorganisaatori Morrison'i kõne, kes ütles, et tema korraldajakarjääri jooksul on meie grupp talle kõige rohkem hinge läinud ja see ei kõlanud sugugi mitte palja meelitusena, sest ka tema jaoks oli see viimane aasta korraldada ja eks tal ole oma emotsioonid sellega seoses), sketchid, milles pidime professoreid järgi tegema ja autasustamistseremoonia. Kui kõhud uhket toitu täis, sõidutati meid taas paasiga kesklinna, kus läksime oma seltskonnaga privaatklubisse, kus varajaste hommikutundideni tantsu lõime. Järgmisel päeval käisime paar tundi rannas ja seejärel ruttasin koju asju pakkima, et laupäeva hommikuks tööle jõuda Maastrichti.

Uskumatu, et see läbi on... Mis imelised inimesed! ja see energia, mis sellest programmist tuli...nii motiveeriv!

Ülehomme sõidan 2 nädalaks Eestisse ja seejärel taas Maastrichti, et oma lõputöö ära lõpetada ja esitada. Sealt edasi.... veel ei tea, aga kauaks ma Maastrichti ei jää. Ma kohe tunnen seda. Kui kellelgi on mõni huvitav tööpakkumine Brüsselisse või Haagi, siis teil on mu kontakt ;D

Kallistan teid kõiki kõvasti ja juba varsti näeme!