ma ei tea kohe, kust alustadagi - nii palju on viimase nädalaga juhtunud...
Esitasin eelmisel kolmapäeval oma magistritöö ära. Tegin ta ju augustikuu kahe viimase nädalaga täiesti nullist uuesti ümber ja kolmapäevaks olin endast parima andnud. Tundsin, et natuke võiks veel analüüsi juurde kirjutada, aga enam ei jaksanud ja aeg jooksis nulli. Täna hommikul, s.o 5 päeva hiljem oli mul õppeinfosüsteemis juba hinne olemas ja võin au ja uhkusega öelda, et magister on mul käes. Lõpetamine on millegi pärast alles detsembris, aga mis mul sellest - teadmine, et LL.M taskus, on päris mõnus.
Lisaks sellele sain eelmine esmaspäev pakkumise osaleda vormeli Belgia etapil, kuhu oli tüdrukuid juurde vaja. Olin kohe nõus, sest kuigi ma nüüd enam suur fänn pole, vaatasin paari aasta eest huviga igat etappi ja alati oli olnud mõte, et korra võiks ikka GP-l ära käia. Esimene infotund oligi esmaspäeva õhtul, niiet roosi ja mari (vahva neiu, kes minu asemel nüüd sisse kolib) tulid otse lennuki pealt. Tehti meist pildid ja loeti sõnad peale, mida tohib ja ei tohi teha ja lubati teada anda, kas saab tööle või ei saa. Lisaks tuli täita miljon ankeeti, kus päriti kõike alustades kaalust ja pikkusest kuni silmade värvini. Roosi märkis suures elevuses pikkuseks 192 cm, aga selle muutsime õnneks viimasel hetkel ära, sest ilmselt päris teletorne sinna tööle ei otsitud :D
Siis jäime põnevusega ootama, kas saame VIP-idega tegelema või mitte, sest öeldi, et 140st tüdrukust, keda otsiti, lähevad enamus nänni müüma (nokamütsid, t-särgid ja kõik muu vormelinänn). Uutest tüdrukutest ei saa tavaliselt keegi VIP-alasse. Kolmapäeva õhtuks saime juba sõnumi, et olete VIP-is olemas. Nice! Olime ülirahul. Lisaks sellele uudisele tähistasime minu magistritöö esitamist niiet kolmapäeval oli meil kõigil suur pidu.
Järgmine päev selgus, et peame samal päeval veel infotundi jõudma ja kui sealt puududa, siis nihutatakse sind kohe tavalisse müügialassse tagasi. Minul aga oli ees uus probleem - ma pidin infotunni ajal tööl olema restoranis ja olin juba nii palju graafikut muutnud, et tõsine jama oli majas. Mul oli aga kindel plaan oma tulevast vormeliässast multimiljonäri VIP-alas kohata, niiet infotunnist puudumine ei tulnud kõne allagi. Infotund toimus ringrajal, kuhu sõitis tund aega ja kuna kogu üritus jäi kerged 2 tundi hiljaks, siis venis asi ikka väga pikale. Lõpuks lausa jooksin tööle ja kuigi hoiatasin ka ülemusi ette, et hilinen, oli ikkagi väga piinlik. Hilinesin 2.5 tundi, aga õnneks oli kreeklasest peaboss juba lõunal minema läinud ja autoriteetsuselt järgmine boss oli ise nii suur vormelifänn, et ei teinud mu vabandustest kuulmagi ja ütles, et kõik on kontrolli all. Ta oli ka ainus töö juurest, kellele rääkisin, kus nädalavahetusel olen niiet mul oli töö juures backup olemas. Näidati ära, kus täpselt tööle hakkame ja anti vajalikud kaelapassid kätte. All access kõlas päris hästi :D paluks mulle all access nüüd kohe sõitjate juurde :D Signe ja Mari pandi Beddocki jaoks tööle ja mina Roosiga saime Shelli alla.
Reede hommikul vurasime ühe hollandi tüdruku miniautoga ja maailma kõige hullema muusikaga (ma ausalt ei tea, kust sellist tümakat isegi leitakse - normaalsed laulud, millele on lihtsalt räme tümakas taha pandud) kell 5 hommikul Spa Francorchamps ringraja poole, et oma lepingule alla kirjutada ja tööpostil viimased juhised saada. Ametlik nimetus oli meil Shell VIP hostess. Töötasime Shelli välitelgis koos nelja teise tüdruku ja kuue piffiga, kes autopiltide peal poseerisid. Meie telgis asus Ferrari mudel, millega soovijatel pilti õnnestus teha, lisaks jagasime kas postreid või seadistasime vormelimängu jaoks simulaatoreid. Terve aeg pidi naeratus näol olema ja kolmanda päeva lõpuks läks see juba päris keeruliseks, aga pidasime vapralt vastu. Teised tüdrukud vingusid terve aja ja seda enam üritasime tublid olla. Nt oli meil seal üks Belgia printsess, kellel oli koguaeg sada häda. Küll oli tal kõhuke tühi, küll oli pissipausi vaja, küll suitsupausi, siis valutas pea või kõht, siis lõikas postriga endale näppu, siis oli jälle palav, siis külm, siis jälle pissihäda ja kõht tühi. Püha jumal. Mul oli ta vingumisest nii kopp ees, et oleks tahtnud talle nätaki anda ja öelda, et kuule sulle makstakse vait olemise ja naeratamise eest, palun tee seda. Teine päev tuli ta longates kohale ja siis oli tal hea vabandus terve päev istuda. Vingats selline. Nii me teda roosiga kutsusimegi. Siis oli meil üks teine printsess. Hispaania printsess. Tema oli see, kes autoga pildistamas oli. need neiud pildistasid 45 minutit ja siis said umbes pooleteisetunnise pausi. Ja siis oli hetk, kus ma ajasin parajasti ülemusega juttu, kui see piff meie vahele maha potsatas ja hirmsaid grimasse tegema hakkas. Ülemus siis küsis, et no mis juhtus.Printsess osutas selja peale, mis pidi siis seljavalu tähistama. Kuna ülemus oli meil supertore ja koguaeg kontrollis, kas kõigil ikka kõik korras on, siis mina olin oluliselt ebatolerantsem ja küsisin, mis meie nunnukesel siis juhtus. Ma aimasin, et sealt üks hea vastus tulemas on. Kujutate ette, ta pidi TUND aega püsti seisma! TUND AEGA! Ta selg nii valutab ja ta on niii väsinud. Tere noh. Esimene päev me seisime Roosiga reaalselt oma 10 tundi ära ja heal juhul oma pooletunnisel pausil saime korra istuda. Ma hoidsin oma suu muidugi vakka, aga kui see tüdruk minema kepsles, siis ütles ülemus, et ime, et see tüdruk tuld ei võtnud mu pilgust :D ja kiitis minu ja Roosi suhtumist, et ta pole ühtegi vingusõna meilt kuulnud ja alati on naeratus suul. Seda ütlesid nii mitmed kliendid, ülemused kui ka töökaaslased. Meie telgis töötas kaks mehaanikut ja 4 muud tegelinskit, kes seal asju toimetasid. Kõik need mehed olid lihtsalt superlahedad ja ma pole siiamaani veel vormeli-palavikust üle saanud. Ma ausalt läheks nendega kohe järgmisele etapile kaasa! Nii äge. Kutid kutsusid meid oma Estonia pearls'ideks ja kiitsid, et nii toredaid tüdrukuid ei ole neil terve oma karjääri ajal veel kunagi olnud. Seda oli nii tore kuulda, sest me tõesti pingutasime ka kõvasti. ja hea, et meil seal nii palju mehi oli, sest nendega sai nii tohutult nalja. Nt üks kord oli nii, et see Belgia vingats voltis mu kõrval postreid ja laulis kõva häälega parajasti mängivale laulule kaasa. Siis tuli meie juurde üks inglasest mehaanik, kes küsis, et kuule kas sa vilistada oskad? Vingats ütles, et ei oska. inglane ütles, et siis on küll viimane aeg õppida, sest laulda sa küll ei oska. Ma naersin nii, et pisar oli silmas.
Ja paras egoboost oli see üritus ka, sest koguaeg olid mehed ümberringi, kes kõik komplimente jagasid ja pilti meiega teha tahtsid. Ma ei tea, mitu korda meile öeldi, et hoopis meie peaksime seal auto kõrval seisma, mitte need, kes sinna paigutatud olid. Fotograafile lubati kere peale anda nii kehva valiku eest. Ja vahepeal seadistasin simulaatoreid, kui mingi itaallaste seltskond tuli küsima, et kui ta mängus esimese koha saab (Playstationi vormelimäng), et kas siis auhinnaks musi saab. Ütlesin, et sorry ei mängi välja. Itallane ütles, et siis küll mängida ei viitsi :D
Ja lõunasöökidega sai meil ka nalja- Esimene päev läksime viimastena sööma, sest kõik teised muudkui vingusid, kui näljased nad on ja me mõtlesime, et vahet ju pole. Hea oli, sest meil kohe plusspunktid kukkusid ülemuste silmis. Lisaks oli nii, et kui söögialasse jõudsime, selgus, et toit oli otsas. Seejärel saatis ülemus meid hoopis VIP-buffeesse sööma. Oi mis vahva uudis see oli. Kuhjasime näljastena taldrikud uhkelt täis ja panime veel otsa koogitükid ka ja läksime einestama. Jutud sellest, et eesti tüdrukud vipitoitu said, levisid lausa kulutuluna ja enne, kui telki tagasigi jõudsime, lendasid juba igalt poolt kommentaarid, et nonii, hästi tehtud :D Järgmine päev saime aru, miks nad kadedad olid - see meeskonnale pakutav külm salat (külmad nuudlid mingi kuiva kanalihakäntsakaga selle otsas) oli päris ebameeldiv. Oligi hea dieet.
Päevad olid muidugi hästi pikad. Nelja ööpäeva jooksul võibolla kenakesed 15 tundi und tuli ära, aga me jäime üritusega nii rahule, et nüüd ei saa enam kuidagi tavarutiini sisse. Nii vahvad olid need onukesed, kellega töötasime! Jaa kogu see vormelimelu! Niiiii kihvt!
Teisel päeval tuli meie tegelik ülemus (töötasime ühe personaliteenust pakkuva firma jaoks, kes meid siis Shelli alluvusse paigutas - nüüd räägin siis sellest personaliteenuse firmast, kes meid üldse palkas) uurima, kuidas me tööd oleme teinud. Alustas Belgia vingatsist, kes minu ja Roosi vahel parajasti seisis. Remi ütles talle, et kuule ülemused on kurtnud, et sa vingud koguaeg, et no mis su probleem on? Vingats lõi muidugi näost valgeks, aga hakkas siis selgitama, et no nii vähe unetunde ikkagi ja blablabla jalg valutab bölablabla. No oli selge, et ülemused olid kaevanud. Seejärel küsis Remi Roosi käest, et kuidas tema end tunneb ja kas on kindel, et pühapäeval ikka tööle tuleb - muidugi tuleb ju. Ja siis tuli küsis minu käest sama asja - et kuidas tervis ja et kas pean ikka pühapäevani vastu. Minu kõrval olev mehaanik käratas talle, et kuule mis sa nii lolli küsimust nende kahe tüdruku käest küsid, nad on nii fantastilist tööd teinud, et tõsta neil kohe heaga palka! Oeh küll nad olid meil vahvad! Mingeid kuulsusi me küll ei näinud, aga lahe oli ikkagi. Signe ja Mari olid Beddocki alas ja neil oli seega muidugi palju rohkem võimalust rahabossidega jutustada, aga meil oli oma telgis ka vahva.
Esimene päev sadas vihma ja niiiii külm oli, et õhtul oli meil Mariga palavik ja minul on hääl siiamaani ära, aga kahel järgneval päeval paistis päike ja ilm oli super. Kui päris race laht läks pühapäeval, siis saime ka Roosiga uudistama minna ja väga lahe oli.
Hommikuti, kui rajale saabusime, ja värava taga juba järjekord oli, oli küll tahtmine neile inimestele öelda, et kuule mis sul viga on, mine maga kodus. Eriti esimene päev - maksavad suure raha ja siis kükitavad raja all tunnelis, sest vihma sajab ja kuskil olla ei saa. VIPpidega oli muidugi teine lugu, aga ikkagi...need vipipiletid (kui kutsega ei läinud), maksid mingi 3000 euri keskeltläbi, niiet päris kenakese summa.
Pühapäeva õhtuks olime kõik juba nii kutupiilud, et tahtsime ainult koju tuttu, aga tagasisõidul võttis meid politsei rajalt maha. Käskis meil enda järel ühte pisikesse külakesse sõita, kus reid tehti. Nad otsisid immigrante. Aga Maril ei olnud ühtegi dokumenti kaasas ja oli seega ideaalne sihtmärk - just see, mida nad otsisid! Õnneks teda siiski Eestisse ei saadetud maalt välja ja lasti meid tulema. Nad lootsid ilmselt korralikku saaki, aga kui 5 tsikki autost välja astus, siis lasti meid mõningase selgituse järel minema.
Homme kolin SIgne juurde sisse - see inglike pakub mulle öömaja kuni lõpuks töökoha leian ja minema kolin siit. Neljapäeval on mul esimene päev, kus mul tööd ei ole - mul on neljapäevaks 9 tööpäeva jutti olnud, millest siis kolm olid keskeltläbi 15-tunnised, aga eks ma siis hakkan selle tööotsimisega tõsisemalt tegelema ja pommitan kõik kohad läbi.
Nii, aga nüüd tuttu, homme jälle tööle!
Kallid kõigile!
No comments:
Post a Comment