Esmaspäeva hommikul läksin taksoga härradele (ta tuli koos assistendiga) Brüsselisse järgi. Olin oodates päris pabinas ja süda tagus korralikult kuni hetkeni, mil nad väravast välja astusid. Siis saabus täielik rahu ja kuidagi ma teadsin, et kõik läheb planeeritult. Läkski.
Juba autos oli vestlus väga familiaarne ja kui olin Maastrichtist nii palju rääkinud, kui teadsin, siis läks jutt juba perede peale ja minu edasiste plaanide peale.
Saabusime Maastrichti ja kui nad olid end hotellis sisse seadnud, võtsime ette mõnusa jalutuskäigu läbi kesklinna Vrijthofil asuvasse Hispaanlaste vallutuskäiku tutvustavasse muuseumisse, mis oli spetsiaalselt meie jaoks avatud ja kus meile meeldiv lõuna serveeriti. Sinna olime kutsunud ka 5 üliõpilast, kes Facebookis loodud ürituse leheküljel lühikese motivatsioonikirja pidid kirjutama, miks just nemad sinna tulla saama peaksid. Venelasi oli vaid üks ja see neiu oli tegelikult tuline Putini pooldaja- seda naljakam oli asjaolu, kui mu ülemus Gail mulle rõõmsalt teatama tuli, et too neiu last ootab ja mõtle, kui tore, et see lapsuke õiges meelsuses üles kasvatatakse. See selleks, peakülaline sai küsimustega väga diplomaatiliselt hakkama ja kõik sujus ootuspäraselt. Pärast seda eksortisime ta peahoonesse, kus ta loengu mediaatoriga kohtus ja siis oli juba aeg pressikonverentsi käes. Pärast seda oli ees loeng ja küsimuste-vastuste voor. Rahvast tuli kokku nii palju, et pidime pooled tagasi saatma isegi pärast seda, kui olime eraldi ruumi otseülekande vaatamiseks avanud. Seinad kummis polnud ja midagi ei jäänud üle.... Kui keegi soovib loengut kuulata, siis see on kättesaadav siit: http://www.ustream.tv/recorded/25486746. Pärast loengut ootas meid mõnus õhtusöök. Olin pearoaks tellinud kohaliku roa, mida välismaalased ilmtingimata proovima peaksid - zuurvlees. Tegemist on hobuselihaga. See on selline pruun tugeva maitseline möks, kus siis hobuselihatükid sees on. Guljaši moodi natuke, aga hästi spetsiifilise maitsega. Kui peakülaline esimese ampsu võttis, mõtlesin küll et teen naerust püksi, sest see näoilme oli lihtsalt niii kirjeldamatu :D Pärast teist ampsu küsisin, et kas on tõesti nii hull? Vastas, et oh ei, väga maitsev, lihtsalt kuum on. Diplomaatiline viisakus ma ütlen :D aga midagi järgi ei jätud, niiet küllap ta siis päris nii hull ei olnud :D
Järgmine päev algas kahe privaatintervjuuga - üks hollandi suurima ajalehe ja teine Belgia suurima uudiste ajakirja jaoks. Seejärel läksime Maastrichti linnapeaga kohtuma ja siis läks peakülaline ülikooli Rector Magnificus'ega lõunatama, kui meie tema assistendiga hiina/tai kööki nautisime. Pärast seda läksime tegime väikese suveniiri-shoppingu ja uurisin, et no mitu kilo ta tavaliselt Brüsseli-visiitidega juurde võtab - et seal on ju imehead belgia vahvlid?! Vastas, et ta kuuleb neist iga kord, aga kuna graafik on alati nii tihe ja ette planeeritud, pole ta veel ühtegi maitsta saanud. Ütlesin, et no selle vea me peame küll kiiremas korras parandama ja läksimegi veel vahvlitega maiustama ja kohvitama. Pärast seda oligi aeg Brüsseli poole tagasi suunduda ja läbi see kõik oligi. Kiitis meie korralduslikku poolt taevani ja ütles, et me olime nii professionaalsed, et elusees poleks öelnud, et see programm õpilaste korraldatud oli. Oleme ka ise väga uhked, sest kõik läks tõesti väga hästi. Käskis veel sidet pidada ja seda ma kindlasti teen - niivõrd meeldiva ja inspireeriva persooniga on alati meeldiv kohtuda. Õppisin ka ise nii mõndagi ja üllatus oli see, et ma olen alati end väga halvaks teamwork mängijaks pidanud - juba koolis vihkasin grupitöid ja asi lõppes sellega ,et tegin ikka üksinda kõik ära. Kui tööintervjuudel nõrkusi küsitud on, siis tavaliselt alati mõtlen just selle grupitöö-aspekti peale, sest mulle kohe tõesti ei istu see. Nüüd nägin, et kui töötad nii super inimestega, nagu mul võimalus oli (suur aitäh Roosile, Signele, Thomasele ja Undinele), siis on see puhas rõõm.
Tõesti väga vahva kogemus. Mul praegu väga häid pilte panna pole siia, sest meil oli palgatud professionaalne fotograaf, kes piltidega alles tegeleb ja mul endal polnud aega seal klõpsida, aga miskit siiski telefoniga tegin. Siin need on.
No comments:
Post a Comment