Stipendiumitega on suhteliselt kehvasti siin. Selles mõttes, et Eesti riigilt pole põhimõtteliselt mingit toetust oodata ja siin õppimine on puhas eralõbu. Paari fondi pakutud stipendiume võib proovida, aga nt magistriõppele mina leidsingi vaid kaks.
Hollandi riigilt on natuke rohkem lootust abi saada. Nimelt on siin selline toetus, et kui sa töötad minimaalselt 32 tundi kuus, mis teeb siis 8 tundi nädalas, on sul võimalus taodelda performance-related grant'i, mis on umbes 200-500 eurot kuus. Ma isegi ei tea, millest see lõplik summa siis sõltub. Selle saan teada 30ndal septembril, kui mul õppenõustajaga kohtumine on. Hehe kõlab nagu ma oleks mingi suitsiidne pubekas, kes õppenõustajaga "elu väärtusest" rääkima läheks :D
Järgmisel reedel on mul ühes restoranis proovipäev. Töökoha leidsin lihtsalt "from door to door" strateegiat kasutades ja tööd küsides. Siinkohal suur aitäh Student Tour'ile, Harryle ja Jannole, tänu kellele ma tööotsimises päris karastanud olen. Umbes nagu terminaator ukselt uksele või nii :D Kui ma kursakaaslastega oma tööotsimise kogemust jagasin, tegid nad muidugi suured silmad ja imestasid ennast herneks - et ukselt uksele on ju nii hirmus käia. Ei olnud. Kolmas koht, kuhu sisse astusin, helistas tagasi ja kutsus peakokaga intervjuule. Kreeklasest kokk leppis minuga kohe proovipäeva kokku ja pakkus esialgu ühte tööpäeva nädalas. Kuna ma hollandi keelt räägin nulll (peale "oioi" ja "huia morgen" - tere hommikust - ei tule miskit suust välja), siis ettekandjana ma vähemalt praegu töötada ei saa, aga nõudepesemiseks pole ju keelt vaja osata ja nii ma alustangi oma suurt karjääri nõudepesijana. Kuna kooli peale läheb megapalju aega, siis sobib see mulle imehästi, sest soovingi töökohta, kus ma peaga mõtlema ei peaks (seda saab nende lõputute tundide jooksul raamatukogus niigi teha) ja saaksin need 32 töötundi täis ning stippi taodelda. Sellisel juhul on nii stipendium, kui ka palk kindlustatud ja süda rahul. Kokk luges veel sõnad peale, et tule siis tööle mustade pükste ja musta pluusiga, muidu mu poisid ei teegi tööd vaid passivad ainult sind. Olgu nii, lõime käed ja tulin tulema. Eks siis reedel näeb, kuidas see välja kujuneb, aga loodan, et 32 tundi kuus tuleb täis ja töökeskkond väga hull ei ole :)
Eile käisime Egelyni ja Rosaliniga Signe pool filmiõhtul. Ajasime popcorni suust sisse ja muljetasime niisama. Pärast käisime Signe majanaabri juures toimuvalt houseparty'lt samuti läbi ja lõpuks seadsime sammud kodu poole.
Enne seda käisime ühte imearmsat korterit ka vaatamas. Asub peaväljakult 2 minuti kaugusel (kooli umbes 5 min jala) on superheas korras ja tekitas juba selle lühikese aja jooksul tõelise kodutunde. Seal elavad kaks venda, kellest üks teeb majandusmagistrit ja teine raamatupidamismagistrit ning see majandusvend läheb jaanuarist mingi äriprojekti raames Indiasse. Seetõttu üürivadki nad tema ruumid juunikuuni välja. Korter on läbi kahe korruse, allkorrusele jääb siis see raamatupidamisvend ja tema korrusel on ühiskasutatav köök ning pesumasin. Teisel korrusel on meile Rosaliniga eraldi toad ja oma vannituba-tualett. No kas see ei kõla mitte perfektselt?! Hoiame siin mõlemad pöidlaid, et need tüübid meile kohe-kohe tagasi helistaks ja kinnitaks, et korter on meie. Ainukeseks probleemiks on see, et tegelikult nad tahaksid sinna ühe inimese elama panna, aga meid on ju kaks. Samas on seal kaks eraldi tuba ja me saaks kenasti hakkama. Palju meil siis ikka vaja on, niikuinii oleme enamuse ajast raamatukogus. Ja sealt oleks mul trenni ka ainult mõneminutiline jalutuskäik! Ja tööle ka! Siis peaksime need kolm kuud praeguses kohas vastu pidama ja olekski korras... Ja odavam oleks see uus kohta ilmselt kaa. Ja ei peaks mingite lastega enam asju ajama - mul on nii kopp nende poistega asjaajamistest stiilis "mina sinu lepingule alla ei kirjuta, sest sina minu omale ka ei kirjutanud" õõõõõõ. Oeh ma tahaks kohe sinna sisse kolida!!!!
Novot sellised uudised siit siis. Ma lähen õpin nüüd edasi, tsaupakaa!
No comments:
Post a Comment