Meie uued kohalikud tuttavad kutsusid meid eile ühele sünnipäevale kaasa ja kuna olime just teada saanud, et varemkirjeldatud korterivaatamine edukalt lõppes (peame jaanuarini ootama, aga jeeeeeeee see on seda väärt), siis oli meil tähistamiseks põhjust! Saime nendega kokku, ja suundusime ühe ühika poole, kus mingil tüdrukul sünnipäev pidi olema. Kohale jõudes tuli välja, et tegelikult aeti pidu kell 11 laiali, sest ühika territooriumil algab öörahu ja pidulised valgusid linna peale. Muideks siin on inimestel koguaeg pidu, pole mingit vahet, kas tegemist on nädalavahetuse või esmaspäeva-teisipäevaga. Meie majakaaslased ka aint pidutseks. Kui sa seletad, et sul ei ole mingit vajadust iga õhtu klaasike võtta või siinsetesse klubidesse minna (iroonia, sest need ei ole klubid vaid suuruse poolest riidekapid) (äriidee: ehitada siia normaalne klubi, kuhu kõik need rahvusvahelised tudengid meelitada ja hakata pappi kokku ajama, võite hakata annetusi tegema, sest no paar miljonit oleks selleks ilmselt ikka vaja), siis nad vaatavad sulle mõistmatu pilguga otsa ja küsivad, et kas sa oled täiskarsklane või? Ei, aga ma tulin siia õppima, mitte idiooti mängima. Vanust ka piisavalt juba, et muudele asjadele keskenduda. Aga katsu sa neile seda selgeks teha....sest nemad on ju esimest korda elus kodust eemal ja nii äge on igapäev juua ju.. Lapsed, ma ütlen.
Igal juhul see pidu oli lõpetatud ja läksime oma seltskonnaga siis nende samade tüüpide juurde, kes meid sünnipäevale kutsusid. Ajasime niisama juttu, tutvustasime neile veidi Eestit ja siis oli neil muidugi kange tahtmine mingeid Eesti laule kuulata. Eile oli ju öölaulupidu ka Eestis, niiet meil oli oma laulupidu seal :D Nalja sai ja ootamatult oli kell juba 4 saanud. Kas me jaksasime hakata koju kõndima? Sinna tühermaale, kus me praegu resideerume? Ei. Poisid olid väga vastutulelikud ja laenasid meile oma rattad, mis mind alguses küll kõhklema pani. Halloo ma pole 10 aastat rattaga sõitnud. Ma ei liialda. Mulle ei meeldi rattad. Ja mul pole olnud mingit pisematki kavatsust siingi ratast soetada, käin parem jala. Nii on, ei ole mõtet mulle mingeid argumente saatma hakata, kui äge ja kiire rattasõit on. Ma käin jala või jooksen, ratas ei ole mulle. Aga me olime mõlemad nii väsinud ja nii jäingi nõusse. Appi me saime nii palju nalja - me lõkerdasime terve tee südamest naerda. Õnneks ei olnud sel kellaajal vähimatki liiklust ja ei olnud seal ka politseid meile trahvi tegemas nende sadade liiklusreeglite rikkumise eest :D need munakivid ei teinud ka asja paremaks. Aga elusalt me koju jõudsime ja täna viisime poistele rattad tagasi.
No comments:
Post a Comment