Kott

Aga kes see saiii koti tagasi?!?! MINAA SAIN!

Katsusin eile oma kohaliku telefoniga uuesti lennujaama kadunud asjade osakonda ja kuna ma selle lollaka telefoninumbriga tasulisele numbrile helistada ei saanud, marssisin telefonipoodi ja tegin kurja häält. Müügimees, kes minuga esimesest peale tegelenud on, pakkus mulle lahkelt oma telefoni ja asi lõppes sellega, et hüppasin järgmise rongi peale, et Amsterdami lennujaama oma kotile järele minna. Ilmselt oleksin selle ka muudmoodi kätte saanud, aga ma tahtsin oma sooje riideid kohe ja asi oligi otsustatud. Kogu see reis võttis mul kokku aega oma kaheksa tundi, aga kätte ma ta sain.

Kui kott mulle ulatati, ütles see töötaja, et ta pole nii siirast rõõmu kellegi näol väga kaua näinud :D

Tegelikult lausa uskumatu, et ma seda kotti veel nägin. Täna just mõtlesin selle peale, kui tore on Hollandis, kui riigis siiski elada. No reaalselt. Isegi USA-s oli mul blogisse mingeid õelaid asju kirjutada, kus ma kellegi rumaluse peale vihastasin vms, siin on aga nii, et lähed uksest välja, kõik vastutulevad inimesed naeratavad, kõik on abivalmid ja oma eluga rahul. Mul ei olegi varsti siia blogisse isegi midagi kirjutada. Mingit heietust sellest, et kõik on hea ja tore, ei viitsiks ma isegi lugeda...

Õhtul läksime Egrlyniga Marju peatumispaika ühes tondilossis. Täiesti sürr koht. Siin on selline seadus, et kui maja on aasta tühjalt seisnud, ja inimene läheb sinna politsei nägemata sisse ja hakkab elama, siis ei saa teda välja tõsta ja omanik ongi oma kinnisvarast ilma. Tegemist oligi kõnealusel viisil omandatud hoonega. Kunagi oli see häärber hotell, nt Marju magab baldahhiinvoodis. Talvel on seal praktiliselt võimatu elada, sest kütet majas ei ole, aga hoone ise oli väga kihvt. Huvitav kogemus igal juhul.