Columbia Law School

Juba ülehomme vuran rongiga Leidenisse, kus esmaspäeval loengud algavad.

Tutvustav link majutusest: http://www.accommodate.nl/fileadmin/templates_accommodate/_film/film_3_kaarsenmakersstraat.swf.

Maastrichtis on mul kõik eksamid nüüd tehtud ja võin uhkusega öelda, et kuigi kümned (hindesüsteem on siin 1-10) just ei kukkunud, siis kõik said esimese korraga ära tehtud :)

Pühapäeval lähengi Leidenisse, kus peaksin kõigepealt end registreerima ja seejärel võtmed saama - majutus on juba koolituse sees. Ained, mida võtma hakkan on lepinguõigus, kohtuvaidlused, harjutuskohus, konstitutsiooniõigus, keskkonnaõigus, tööõigus, maksuõigus. Koolipäevad saavad olema 10st 16ni või 18ni, aga see sisaldab ka kahetunnist lõunapausi. Loengud kestavad 2 tundi.

Homme olen viimast päeva tööl (vähemalt mõneks ajaks) ja pärast seda hakkan pakkima. Eks hoian teid siis Leideniga kursis :)

Ja suured tänud kõigile, kes mind sünnipäeval meeles pidasid! Kallid olete!

Viimane eksam...päriselt?!

Eile tegin oma ülikoolielu viimase eksami (eeldusel, et järeleksamile ei pea minema :D ptüi ptüi ptüi) - kui veidralt see kõlab! Eksam oli päris keeruline, sabistasin veits paragrahvidega, aga muidu peaks kõik korras olema.

Täna öösel läheb mu kallis Roosi tagasi Eestisse ja jätab mu siia täitsa üksinda. Ma olen oma päikesekiirega nii ära harjunud, et ei kujutagi enam elu teistmoodi ette. Aeg on nii kiiresti läinud, et lausa hullumeelne! Septembriks tuleb preili küll kooli tagasi, aga selleks ajaks loodan mina endale juba erialase töökoha leidnud olevat, niiet mind vahetatakse sügisel lihtsalt välja :D Igal juhul oli see aasta väga vinge ja Roosi on maailma parim elukaaslane! Aitäh Roosi, et oled selline nagu oled!

Kooliga veel asjad päris ühel pool ei ole - hetkel kriblan veel ühte koolitööd kirjutada, mille pean neljapäeva hommikuks ära esitama ja seejärel veedan paar unetut ööd, et oma magistritöö draft valmis saada - mu juhendaja läheb juulikuust puhkusele ja pean selleks ajaks mingigi esialgse versiooni valmis saama, et ta tagasisidet anda jõuaks. Suvel saan selle kallal veel edasi nokitseda ja lõpliku versiooni pean esitama 31. augustiks.

Seega kaks järgnevat nädalat on sisustatud, seejärel veedan juulikuu Leidenis ja augustis tulen tagasi Maastrichti, kus ma töötan samas restos, kus senini kuni erialase töö leian. Kuna praegu on ajad nii kiired olnud, siis pole isegi tööd jõudnud otsida, aga pärast magistritööd on see mu "must-do"-listis kohe järgmisel kohal.

Ametlik lõputseremoonia peaks aset leidma alles novembris ja ma ausalt ei tea põhjust, miks nad sellega nii kaua venitavad, aga mis seal ikka... Loodetavasti olen selleks ajaks endale juba eriti põneva ja hästitasustatud töö leidnud. Lisaks sellele on meil üks üritus septembrisse planeeritud - kutsusime Venemaa ekspeaministri Kasjanovi külalisloengut pidama ja nüüdseks on sellest välja kasvanud suur meediaüritus, kuhu on kaasatud nii Hollandi kui Belgia press ja loeng, kui selline, on kõige pisem osa. Eks näeb, mis sellest kõigest välja tuleb ja kas üldse.

Votvot, ma lähen nüüd kirjutan edasi, sest tähtaeg tiksub lähemale!

Olge tublid! :)

Columbia Law School

Kandideerisin märtsikuus Columbia Law School'i suveprogrammi, mille leidsin erinevates tööotsinguportaalides ringi surfates puht juhuslikult. Columbia Law School asub New York'is ja kuulub Ameerika eliitkoolide Ivy League hulka, mida filmides tihti imetleda saab. Maailma õigusharidust pakkuvate ülikoolide edetabelis asub ta kaheksandal kohal. Suvel lennutavad nad terveks juulikuuks oma tarkurid Hollandisse, Leideni-nimelisse linna ja viivad siin läbi intensiivkoolituse Ameerika õiguse teemal - kursused katavad erinevad valdkonnad alates maksuõigusest kuni keskkonnaõiguseni. Mõtlesin, et kuna midagi kindlat töövaldkonnas mul suvel ees ootamas ei ole, ja eluks ajaks restosse nagu nõudepesijaks jääda ei tahaks, siis võiks ju vähemalt sinna proovida ja oma CV-le väike lisaboonus anda.

Nädal hiljem sain kirja, et olen sisse saanud. Kuna kogu see lõbu maksis 3000 euri kuu, siis kandideerisin kohe ka nende poolt pakutavale stipendiumile. Lubati maikuus teada anda. Ootasin ja ootasin, aga vastust ei mingit. Lõpuks olin kindel, et ega ma seda niikuinii ei saa ja ilma stipendiumita ma minema ei hakkaks. Unustasin juba kogu selle asja ära. Kuni esimesel juunil vaatas mulle meilboksist vastu kiri, et palju õnne, otsustasime anda maksimaalse meie poolt pakutava stipi. Olin juba suveks hoopis teised plaanid teinud ja nüüd siis jälle keerati kõik pea peale... Peale mõningast kaalumist otsustasin aga, et leian puuduoleva summa ja pean kindlasti minema, sest sellist võimalust enam ei tule ning CLS nimi+stipendium peaks tööandjale mu CV-s vägagi huvi pakkuma.

Kool kestab 2-27 juuli ja sel perioodil elan siis Leidenis. Ootan juba põnevusega ja hoian kindlasti ka teid kursis!

EU Career Day

Karjäärpäev on õpilaste endi poolt korraldatud üritus, kus toimuvad erinevad work-shopid tutvustamaks õpilastele erinevaid töövõimalusi. Kui ma Maastrichti tulin, eeldasin, et sellise tasemega kooli puhul tulevad tööandjad töötajaid juba koolipingist noppima - nii nagu USA-s, aga tuleb välja, et sellest on asi kaugel. Olgu siis põhjuseks kooli laiskus või mentaliteet, et igaüks peaks iseenda eest ise väljas olema, pole me ju mingid nõrgad ameeriklased ja "looduslik valik" reguleerib ise, kes meist tööle saab ja kes mitte. Ma siiski kaldun arvama, et kool eiviitsi sellega lihtsalt tegeleda. Eilsed workshopid olid päris näotud - näiteks avakõne koosnes suures osas sellest, kuidas tänapäeval kontrollivad tööandjad ka meie sotsiaalmeediat ja Facebooki ei tasuks oma peopilte panna. No tere... Kui sa oled nii rumal, et ise sellise lihtlabase asja peale mitte tulla, siis sa ei peakski tööle saama. Või see, et CV-d koostades tuleks teha eeltööd firma kohta, kuhu kandideerid, et seda siis kaaskirjas ära kasutada ja lisapunkte teenida. Elementaarne ju...

Käisin neljas workshopis. Esimene rääkis EPSO testidest, mis on eurotööle saamiseks vajalik test (koosneb kolmest astmest). Mina tegin esimese taseme testi paar kuud tagasi ja eeldasin, et ehk saan infot järgmiste tasemete kohta. Ei. Kui küsisin mingeid konkreetseid küsimusi, algas iga vastus sõnadega "I think..." no mis mind huvitab, mida sa arvad, ma tahaks konkreetseid vastuseid ikka. Järgmine workshop oli tegelikult isegi päris lõbus. Läbiviijaks noor Soome kutt, kes sai praktika kaudu tööle juba enne bakakraadi omandamist ja kelle karjäär on olnud tõeliselt värvikas. Kihvt edulugu, aga selleks peab parajas koguses õnne olema. Kutt oli muidugi ise ka väga andekas niiet oli lausa lust kuulata. Viimased kaks sessiooni olid kombineeritud ja teemaks Amnesty International. Läbi viidi rollimäng, kus meie Roosi ja Thomasega esindasime mässuliste gruppi, kes mässab Nigeeria naftakatastroofi tagajärgede vastu. Suht lapsik üritus ja täiesti ebavajalik töö leidmisel. Päris kasutu see siiski mulle isiklikult ei olnud, sest läbiviija tutvustas paari raportit, mida saaksin kasutada oma juunikuus esitatava uurimustöö jaoks. Pärast ametliku osa lõppu läksingi tädikesega rääkima, et kuidas ma neile raportitele ligipääsu saaksin. Enne mind hüppas vahele aga mingi hipi, kes oma rumalate küsimustega närvi päris mustaks ajas. Ilmselgelt läks ta AI esindajaga rääkima vaid selleks, et veidi pugeda. Milles ei ole iseenesest midagi halba, sest mis selle karjääripäeva point siis veel on, kui mitte enda meelde jätmises potentsiaalsele tööandjale. hipi ütles umbes 20-l erineval viisil tädile, et ta ikka ei saa aru, mis see Amnesty Internationali roll siis ikkagi on - nad ju ei tee peale "rääkimise" mitte midagi ja mis nende tegevuse tulemus siis on.... no halloo, sa rumal tüdruk, mida sa ootad siis? Järgmine aste "rääkimisest" oleks ju relvade võtmine ja sellisel moel asjade ajamine.... Tädi jäi siiski minust diplomaatilisemaks ja vastaski tüdrukule samamoodi 20-l erineval moel, et "no midagi me ju ikka teeme". See piff küsis oma ühte ja sama küsimust tervelt pool tundi ja lasi lihtsalt enda järel oodata. Oleks võinud siis oma pooletunnise pugemisega oodata, kuni ma oma raportite kohta uurimisega 2 sekundit oleks varastanud.

Kokkuvõttes oli terve üritus minu arvates täielik ajaraisk. Kui ma siia pikemaks jääksin, siis võtaksin korraldamise enda peale, sest praegune lahendus on ikka küll väga nigel. Lisaks nõrgale organisatoorsele küljele, on enamus kutsutud advokaadifirmasid kas Saksa või Hollandi omad, millest ei ole meie rahvusvahelisele kontingendile niikuinii suurt kasu.

Tervisekindlustus

Umbes kuu tagasi sain oma postkasti kirjakese, mis teatas, et kuna ma olen Hollandis ametlikult tööl, nõuab kohalik tervisekindlustusseadus vms, et ma kohalikult kindlustusepakkujalt ka tervisekindlustuse võtaksin. See tuleks ära teha hiljemalt 4 kuu jooksul pärast tööle asumist, muidu ootab kopsakas, mitmesaja euro suurune trahv. Ma hakkasin tööle oktoobris, täna on meil juba mai. kuidas ma oleksin seda teadma pidanud? Samas, läks isegi hästi, sest arvestades, et see on keskeltläbi 100 eur/kuus, siis on see siiamaani päris suur kokkuhoid olnud. Saatsin praktiliselt kõigile kindlustusepakkujatele, keda on umbes 40, meili, et välja peilida kõige soodsam, sest mul olekski seda vaja vaid selleks, et seadusega kooskõlas töötada - ehk siis vana hea bürokraatia. Ülikaval oli see vennike, kes sellise seaduse läbi surus, kedagi ei huvita, et sul kodus kindlustus olemas on, sa pead kohalikule pakkujale pappi maksma.

"Enjoy your meal" ja "Cove"

Eile käisin vaatamas dokumentaali, mis peaks vaatajad mõtlema panema, kust nende toit toidulauale jõuab. Film algab sellega, kuidas 2 hollandlast supermarketis uhkeid tooraineid valivad ja hargneb siis osadeks rääkides, kust need toorained tulevad ja kui palju kahju nad arengumaadele tekitavad. Nt kuidas prantsuse ubade kasvatamine on viidud Keeniasse. Oad vajavad tohutult palju niisutusvett ja selleks, et eksportida ube näljastele eurooplastele, vaevlevad kohalikud absoluutse veepuuduse käes, sest kogu vähene olemasolev vesi suunatakse põldudele. Ja kuidas nt lõuna-ameerika riikide talumehed kannatavad sojaoa põldude pärast. Ja kuidas Aasias kannatavad põlisrahvad selleks, et meile krevette toota.

Igavene nõme film oli! Iseenesest mõistetav, et maailmas on ebavõrdsus ja arengumaad kannatavad, osaliselt tõesti selleks, et meie tarbimiskultuuri rahuldada, aga väide, et Euroopa on kõiges süüdi, on küll ajuvabadus. Kui meid ei oleks, siis arengumaad õitseksid? Ja kas me hakkame nüüd vähem sööma? Ma ei saanudki aru, mida see film saavutada püüdis.

Teine film, mis mind hoopis rohkem puudutas, oli seotud delfiinidega.

"The Cove" viib vaataja Jaapanisse, kus ühes pisikeses laguunikeses neid imelisi veeloomi tuhandete kaupa mõrvatakse. Valitsus mätsib kõik kinni, sest esiteks šokeeriks tõe ilmsiks tulemine kodanikke ja teiseks on see suur rahaallikas. Mäletate filmi "flipper"? Enne seda filmi võis maailma delfinaariumid kahe käe sõrmedel üles lugeda. Siis puhkes buum ja nüüd on delfinaariumid igas suuremas mereäärses linnas. Flipperi peatreener, kes treenis delfiine 10 aastat muutis oma veendumusi, kui tema lemmik hoolealune stressist enesetapu sooritas (delfiin võib hingamise teadlikult lihtsalt lõpetada). Kõlab vb klišeelt, aga sp soovitangi filmi ise vaadata. Onu on viimased 35 aastat pühendanud delfiinide päästmisele. Sellega seoses on teda muidugi lugematu arv kordi vahistatud. Küsimusele, mitu korda teda vahistatud on, küsis onu " sel aastal?". Ta ei teinud nalja.

Jaapani Taji linnakese peamine ekspordiartikkel on delfiiniliha. Delfiinid on meiega samal toiduahela tasemel ja nende liha ei ole küll eriti lugupeetud. Rääkimata sellest, et nad on intelligentsuselt inimesest mitmest aspektist vaadatuna isegi kõrgemal. Kuna vaalapüük keelustati, tegelevadki nüüd loetud arv kalureid delfiinidega. Delfiinid meelitatakse suletud lahte, kuhu hommikul tulevad delfinaariumite treenerid üle kogu maailma endale ohvreid valima. Need tuhanded, keda ei valita, tapetakse hiljem ja müüakse vaalaliha pähe maha. Pärast jõhkrat mõrva on terve laht tulipunane. Vett ei ole näha, ainult veri. Kohutavalt võigas vaatepilt. Sellegipoolest ei takistatud seda. Jaapani esindajad ütlesid, et delfiiniliha söömine kuulub nende traditsioonide juurde. Pealinnas inimesi küsitledes polnud sellest keegi kuulnud- "delfiine? süüa? issand, eieiei". Sellist traditsiooni pole kunagi olnud. Lisaks sellele sisaldab delfiinide liha väga palju teatud mürgist ainet, mis on toiduahelat pidi mitmekordistunud ja inimesele väga toksiline, tekitades järeltulijates erinevaid väärarenguid. Seega vaalalihaostjad saavad hoopis delfiiniliha ja söövad sisse tohutul hulgal mürki.

Väga mõtlemapanev film, soovitan!

Ma ei ole siia väga pikka aega midagi kirjutanud, sest oleme oma elu nii tavapärasesse rütmi saanud, et mul ei olnud väga millegagi üllatada. Päevikupidaja pole ma kunagi olnud ja tegemistest stiilis "pesin hambaid-sõin õhtust-läksin magama" ei viitsi ei mina kirjutada ega vaevalt teie lugeda. Täna tegin ühte koolitööd ja tutvudes selleks ette nähtud materjalidega tundsin tugevat vajadust oma mõtteid ka teiega jagada (eeldusel, et keegi siia üldse enam aeg-ajalt kiikab).

Aine, mida ma juba sügisest peale väga ootasin ja mis nüüd lõpuks algas on International Humanitarian Law - ehk rahvusvaheline humanitaarõigus, mis reguleerib rahvusvahelisi relvakonflikte. Sõjaõigus siis põhimõtteliselt. Iganädalaselt peame lahendama antud kaasuse ja selle õppesüsteemi laadima. Käesolev ülesanne puudutas Wikileaksi avaldatud videot Iraagi sõja ajal aset leidnud konfliktist. Video leiate siit: http://www.collateralmurder.com/

Tagataustaks nii palju, et USA väed olid oma tugipunktid kenasti üles seadnud, üleüldise vastupanu summutanud ja patrullisid helikopteritega õhus. Tänavad on tühjad, tsiviilisikutel on kas keelatud või mitte soovitatud väljas liikuda.

Paar ajakirjanikku (mh nt rahvusvaheliselt tunnustatud ajalehe Reuters) sattusid ühe sõjakopteri huviorbiiti, kui nad autost väljudes kaameraid kandsid. Kaamerad meenutasid sõduritele õhust kangesti AK-47 automaatrelvi. Arvates, et tegemist on kohalike mässajatega, said sõdurid loa nad "kahjutuks teha". Kopter avas täistule ja tulistasid kõike, mis liikus. Kui tolm keerlemise lõpetas, paistis kaheksast isikust üks, kes veel maapinnal roomas ja varju üritas leida. Sõdurid rääkisid omavahel, et oi võta ainult see relv veel kätte... oli aru saada, et nad vajasid vaid ettekäänet, et uuesti tuli avada. Samal ajal saadeti maapatrull laipu kokku korjama. Vahepeal jõudis kohale aga järgmine ajakirjanike minikaubik, kes, nähes, mis oli juhtunud, kahe mehega haavatud maasroomaja kaubikusse tõstsid. Kaubiku esiistmel oli kaks last. Kopter avas täistule ka kaubiku suunas, tappes või haavates ka sealsed isikud. 8 minuti pärast jõudsid kohale maaväed. Teiste seas sai surma mitmekordselt tunnustatud Reutersi fotograaf, kes oli kuulutatud parimaks sõjafotograafidest.

Kui Reuters asja uurimist nõudis, ütlesid USA esindajad, et tegemist oli väga kahetsusväärse juhtumiga, kus tõepoolest tsiviilisikud hukkusid, aga sõdurid tegid kõik endast oleneva, et süütuid ohvreid vältida. Ajakirjanikud olla tulejoonele jäänud seetõttu, et parajasti puhkes konflikt kohalike mässajatega. Seega olid nad valel ajal vales kohas olnud ja tegelikult olid sihtmärgiks mässajad. Oligi kõik.... kuni Wikileaks avaldas kopterist filmitud video sellest, mis tegelikult toimus.

Algusminutitel vaatasin isegi, et mina poleks küll nii kaugelt aru saanud, kas tegemist on kaamera või relvaga ja kui sa oled sõjaolukorras, siis ilmselt näed relva ka seal, kus seda pole. Rääkimata sellest, et olles kaotanud kaasvõitlejaid, tahakski vastasele koha kätte näidata. Sellegipoolest.... Miks ei saadetud maapatrulle kohe peale ja miks oli tule avamine üldse vajalik? Miks tulistati bussi, kui kehtib üldtõde, et haavatuid ja neid, kes neid aitavad, ei tohi rünnata? Miks ei viidud lapsi siis vähemalt sõjahaiglasse, kus neile oleks võimaldatud parem ravi, kui see Iraagi haiglates võimalik oli?

Ma ei ole mingi naiivitar, kes arvaks, et sõjas ei tohi ühtegi tsiviilohvrit olla ja sõdurid on pahad-pahad - see on ilmselge, et sõjaga kaasnevad alati tsiviilohvrid ja asjad pole iialgi must-valged - ajakirjanikud võivad sama hästi mässajad olla... aga see konkreetne juhtum on mul harja praegu nii punaseks ajanud, et ma lõpetan parem siinkohal kiiresti ära.