"Enjoy your meal" ja "Cove"

Eile käisin vaatamas dokumentaali, mis peaks vaatajad mõtlema panema, kust nende toit toidulauale jõuab. Film algab sellega, kuidas 2 hollandlast supermarketis uhkeid tooraineid valivad ja hargneb siis osadeks rääkides, kust need toorained tulevad ja kui palju kahju nad arengumaadele tekitavad. Nt kuidas prantsuse ubade kasvatamine on viidud Keeniasse. Oad vajavad tohutult palju niisutusvett ja selleks, et eksportida ube näljastele eurooplastele, vaevlevad kohalikud absoluutse veepuuduse käes, sest kogu vähene olemasolev vesi suunatakse põldudele. Ja kuidas nt lõuna-ameerika riikide talumehed kannatavad sojaoa põldude pärast. Ja kuidas Aasias kannatavad põlisrahvad selleks, et meile krevette toota.

Igavene nõme film oli! Iseenesest mõistetav, et maailmas on ebavõrdsus ja arengumaad kannatavad, osaliselt tõesti selleks, et meie tarbimiskultuuri rahuldada, aga väide, et Euroopa on kõiges süüdi, on küll ajuvabadus. Kui meid ei oleks, siis arengumaad õitseksid? Ja kas me hakkame nüüd vähem sööma? Ma ei saanudki aru, mida see film saavutada püüdis.

Teine film, mis mind hoopis rohkem puudutas, oli seotud delfiinidega.

"The Cove" viib vaataja Jaapanisse, kus ühes pisikeses laguunikeses neid imelisi veeloomi tuhandete kaupa mõrvatakse. Valitsus mätsib kõik kinni, sest esiteks šokeeriks tõe ilmsiks tulemine kodanikke ja teiseks on see suur rahaallikas. Mäletate filmi "flipper"? Enne seda filmi võis maailma delfinaariumid kahe käe sõrmedel üles lugeda. Siis puhkes buum ja nüüd on delfinaariumid igas suuremas mereäärses linnas. Flipperi peatreener, kes treenis delfiine 10 aastat muutis oma veendumusi, kui tema lemmik hoolealune stressist enesetapu sooritas (delfiin võib hingamise teadlikult lihtsalt lõpetada). Kõlab vb klišeelt, aga sp soovitangi filmi ise vaadata. Onu on viimased 35 aastat pühendanud delfiinide päästmisele. Sellega seoses on teda muidugi lugematu arv kordi vahistatud. Küsimusele, mitu korda teda vahistatud on, küsis onu " sel aastal?". Ta ei teinud nalja.

Jaapani Taji linnakese peamine ekspordiartikkel on delfiiniliha. Delfiinid on meiega samal toiduahela tasemel ja nende liha ei ole küll eriti lugupeetud. Rääkimata sellest, et nad on intelligentsuselt inimesest mitmest aspektist vaadatuna isegi kõrgemal. Kuna vaalapüük keelustati, tegelevadki nüüd loetud arv kalureid delfiinidega. Delfiinid meelitatakse suletud lahte, kuhu hommikul tulevad delfinaariumite treenerid üle kogu maailma endale ohvreid valima. Need tuhanded, keda ei valita, tapetakse hiljem ja müüakse vaalaliha pähe maha. Pärast jõhkrat mõrva on terve laht tulipunane. Vett ei ole näha, ainult veri. Kohutavalt võigas vaatepilt. Sellegipoolest ei takistatud seda. Jaapani esindajad ütlesid, et delfiiniliha söömine kuulub nende traditsioonide juurde. Pealinnas inimesi küsitledes polnud sellest keegi kuulnud- "delfiine? süüa? issand, eieiei". Sellist traditsiooni pole kunagi olnud. Lisaks sellele sisaldab delfiinide liha väga palju teatud mürgist ainet, mis on toiduahelat pidi mitmekordistunud ja inimesele väga toksiline, tekitades järeltulijates erinevaid väärarenguid. Seega vaalalihaostjad saavad hoopis delfiiniliha ja söövad sisse tohutul hulgal mürki.

Väga mõtlemapanev film, soovitan!