Ma ei ole siia väga pikka aega midagi kirjutanud, sest oleme oma elu nii tavapärasesse rütmi saanud, et mul ei olnud väga millegagi üllatada. Päevikupidaja pole ma kunagi olnud ja tegemistest stiilis "pesin hambaid-sõin õhtust-läksin magama" ei viitsi ei mina kirjutada ega vaevalt teie lugeda. Täna tegin ühte koolitööd ja tutvudes selleks ette nähtud materjalidega tundsin tugevat vajadust oma mõtteid ka teiega jagada (eeldusel, et keegi siia üldse enam aeg-ajalt kiikab).

Aine, mida ma juba sügisest peale väga ootasin ja mis nüüd lõpuks algas on International Humanitarian Law - ehk rahvusvaheline humanitaarõigus, mis reguleerib rahvusvahelisi relvakonflikte. Sõjaõigus siis põhimõtteliselt. Iganädalaselt peame lahendama antud kaasuse ja selle õppesüsteemi laadima. Käesolev ülesanne puudutas Wikileaksi avaldatud videot Iraagi sõja ajal aset leidnud konfliktist. Video leiate siit: http://www.collateralmurder.com/

Tagataustaks nii palju, et USA väed olid oma tugipunktid kenasti üles seadnud, üleüldise vastupanu summutanud ja patrullisid helikopteritega õhus. Tänavad on tühjad, tsiviilisikutel on kas keelatud või mitte soovitatud väljas liikuda.

Paar ajakirjanikku (mh nt rahvusvaheliselt tunnustatud ajalehe Reuters) sattusid ühe sõjakopteri huviorbiiti, kui nad autost väljudes kaameraid kandsid. Kaamerad meenutasid sõduritele õhust kangesti AK-47 automaatrelvi. Arvates, et tegemist on kohalike mässajatega, said sõdurid loa nad "kahjutuks teha". Kopter avas täistule ja tulistasid kõike, mis liikus. Kui tolm keerlemise lõpetas, paistis kaheksast isikust üks, kes veel maapinnal roomas ja varju üritas leida. Sõdurid rääkisid omavahel, et oi võta ainult see relv veel kätte... oli aru saada, et nad vajasid vaid ettekäänet, et uuesti tuli avada. Samal ajal saadeti maapatrull laipu kokku korjama. Vahepeal jõudis kohale aga järgmine ajakirjanike minikaubik, kes, nähes, mis oli juhtunud, kahe mehega haavatud maasroomaja kaubikusse tõstsid. Kaubiku esiistmel oli kaks last. Kopter avas täistule ka kaubiku suunas, tappes või haavates ka sealsed isikud. 8 minuti pärast jõudsid kohale maaväed. Teiste seas sai surma mitmekordselt tunnustatud Reutersi fotograaf, kes oli kuulutatud parimaks sõjafotograafidest.

Kui Reuters asja uurimist nõudis, ütlesid USA esindajad, et tegemist oli väga kahetsusväärse juhtumiga, kus tõepoolest tsiviilisikud hukkusid, aga sõdurid tegid kõik endast oleneva, et süütuid ohvreid vältida. Ajakirjanikud olla tulejoonele jäänud seetõttu, et parajasti puhkes konflikt kohalike mässajatega. Seega olid nad valel ajal vales kohas olnud ja tegelikult olid sihtmärgiks mässajad. Oligi kõik.... kuni Wikileaks avaldas kopterist filmitud video sellest, mis tegelikult toimus.

Algusminutitel vaatasin isegi, et mina poleks küll nii kaugelt aru saanud, kas tegemist on kaamera või relvaga ja kui sa oled sõjaolukorras, siis ilmselt näed relva ka seal, kus seda pole. Rääkimata sellest, et olles kaotanud kaasvõitlejaid, tahakski vastasele koha kätte näidata. Sellegipoolest.... Miks ei saadetud maapatrulle kohe peale ja miks oli tule avamine üldse vajalik? Miks tulistati bussi, kui kehtib üldtõde, et haavatuid ja neid, kes neid aitavad, ei tohi rünnata? Miks ei viidud lapsi siis vähemalt sõjahaiglasse, kus neile oleks võimaldatud parem ravi, kui see Iraagi haiglates võimalik oli?

Ma ei ole mingi naiivitar, kes arvaks, et sõjas ei tohi ühtegi tsiviilohvrit olla ja sõdurid on pahad-pahad - see on ilmselge, et sõjaga kaasnevad alati tsiviilohvrid ja asjad pole iialgi must-valged - ajakirjanikud võivad sama hästi mässajad olla... aga see konkreetne juhtum on mul harja praegu nii punaseks ajanud, et ma lõpetan parem siinkohal kiiresti ära.