EU Career Day

Karjäärpäev on õpilaste endi poolt korraldatud üritus, kus toimuvad erinevad work-shopid tutvustamaks õpilastele erinevaid töövõimalusi. Kui ma Maastrichti tulin, eeldasin, et sellise tasemega kooli puhul tulevad tööandjad töötajaid juba koolipingist noppima - nii nagu USA-s, aga tuleb välja, et sellest on asi kaugel. Olgu siis põhjuseks kooli laiskus või mentaliteet, et igaüks peaks iseenda eest ise väljas olema, pole me ju mingid nõrgad ameeriklased ja "looduslik valik" reguleerib ise, kes meist tööle saab ja kes mitte. Ma siiski kaldun arvama, et kool eiviitsi sellega lihtsalt tegeleda. Eilsed workshopid olid päris näotud - näiteks avakõne koosnes suures osas sellest, kuidas tänapäeval kontrollivad tööandjad ka meie sotsiaalmeediat ja Facebooki ei tasuks oma peopilte panna. No tere... Kui sa oled nii rumal, et ise sellise lihtlabase asja peale mitte tulla, siis sa ei peakski tööle saama. Või see, et CV-d koostades tuleks teha eeltööd firma kohta, kuhu kandideerid, et seda siis kaaskirjas ära kasutada ja lisapunkte teenida. Elementaarne ju...

Käisin neljas workshopis. Esimene rääkis EPSO testidest, mis on eurotööle saamiseks vajalik test (koosneb kolmest astmest). Mina tegin esimese taseme testi paar kuud tagasi ja eeldasin, et ehk saan infot järgmiste tasemete kohta. Ei. Kui küsisin mingeid konkreetseid küsimusi, algas iga vastus sõnadega "I think..." no mis mind huvitab, mida sa arvad, ma tahaks konkreetseid vastuseid ikka. Järgmine workshop oli tegelikult isegi päris lõbus. Läbiviijaks noor Soome kutt, kes sai praktika kaudu tööle juba enne bakakraadi omandamist ja kelle karjäär on olnud tõeliselt värvikas. Kihvt edulugu, aga selleks peab parajas koguses õnne olema. Kutt oli muidugi ise ka väga andekas niiet oli lausa lust kuulata. Viimased kaks sessiooni olid kombineeritud ja teemaks Amnesty International. Läbi viidi rollimäng, kus meie Roosi ja Thomasega esindasime mässuliste gruppi, kes mässab Nigeeria naftakatastroofi tagajärgede vastu. Suht lapsik üritus ja täiesti ebavajalik töö leidmisel. Päris kasutu see siiski mulle isiklikult ei olnud, sest läbiviija tutvustas paari raportit, mida saaksin kasutada oma juunikuus esitatava uurimustöö jaoks. Pärast ametliku osa lõppu läksingi tädikesega rääkima, et kuidas ma neile raportitele ligipääsu saaksin. Enne mind hüppas vahele aga mingi hipi, kes oma rumalate küsimustega närvi päris mustaks ajas. Ilmselgelt läks ta AI esindajaga rääkima vaid selleks, et veidi pugeda. Milles ei ole iseenesest midagi halba, sest mis selle karjääripäeva point siis veel on, kui mitte enda meelde jätmises potentsiaalsele tööandjale. hipi ütles umbes 20-l erineval viisil tädile, et ta ikka ei saa aru, mis see Amnesty Internationali roll siis ikkagi on - nad ju ei tee peale "rääkimise" mitte midagi ja mis nende tegevuse tulemus siis on.... no halloo, sa rumal tüdruk, mida sa ootad siis? Järgmine aste "rääkimisest" oleks ju relvade võtmine ja sellisel moel asjade ajamine.... Tädi jäi siiski minust diplomaatilisemaks ja vastaski tüdrukule samamoodi 20-l erineval moel, et "no midagi me ju ikka teeme". See piff küsis oma ühte ja sama küsimust tervelt pool tundi ja lasi lihtsalt enda järel oodata. Oleks võinud siis oma pooletunnise pugemisega oodata, kuni ma oma raportite kohta uurimisega 2 sekundit oleks varastanud.

Kokkuvõttes oli terve üritus minu arvates täielik ajaraisk. Kui ma siia pikemaks jääksin, siis võtaksin korraldamise enda peale, sest praegune lahendus on ikka küll väga nigel. Lisaks nõrgale organisatoorsele küljele, on enamus kutsutud advokaadifirmasid kas Saksa või Hollandi omad, millest ei ole meie rahvusvahelisele kontingendile niikuinii suurt kasu.