On the way home

Kas te olete kuulnud, et mõni rahvusvaheline lennujaam ööseks suletud on? Mina seda varem nt kuulnud ei ole. Hea on, et Merja enne kontrollis, sest muidu oleksimegi Ryanairi lennujaama uste taga keksinud, et sooja saada, sest see idiootne privatiseeritud lennujaam on vahemikus 12-3.30 justnimelt SULETUD. Kui oleksime hommikuse rongiga läinud, siis poleks me oma lennuki peale jõudnud ja seega hakkasimegi Maastrichtist kell 12 viimase rongiga Saksamaa poole vurama. Jõudsime Venlosse kell 1 ja kella 3ks olime vastu tellinud lennujaama takso. Lootsime, et Venlos on meil vähemalt mõne hotelli baaris soojas hea olla. Rongijaam pandi ka muidugi kinni, sest me ju tulime viimase rongiga. Leidsime siis ühe iiri pubi, kus need kaks tundi mööda saatsime ja kaasavõetud kommikotti tühjendasime. Lõpuks jõudsime lennujaama. Täiesti mõttetu pisike lennujaam!

Kartsin, et mu käsipagasi kohver on liialt suur, aga läks kenasti läbi. Turvakontrollis tõmmati mind siiski kõrvale. Lasti mu kohvrikene 3 korda valgustist läbi ja paluti seejärel avada. Sel hetkel meenus mulle, et ma idioot olin ju maniküürikarbi kotti pannud. Tore küll. Tädi hakkas hoopis teiselt poolt surkima ja ütlesin, et arvan, et see, mida otsite on teisel pool. Vabandasin ette-taha ja ütlesin, et tõesti unustasin. Tädi ütles, et eiei, pange see tagasi, kõik on korras. Lastigi mind kääridega kenasti pardale. Normaalne. Seejärel võeti mu läpakas kaasa ja eskorditi mind tahatuppa. Hakati mingeid proove võtma. Mõtlesin, et ehk võtavad narkoproovi teades, et Hollandist tuleme. Küsisin, et mida nad otsivad. Onu ütles, et lõhkeaineid. Soovisin sellega edu. Uksest nägin, et kohe pärast mind ootas sama protseduur ees ka Roosit, ju me näeme mõlemad siis terroristlikud välja.

Lennukis sain ma oma selja taha mingi hüperaktiivse tüütuse nimega laps, vana hea Murphy seadused. Tagus mulle oma pülve alaselga ja muutis selle reisi lõpu kohe eriti nauditavaks.

Kui Eestis maandusime, ei suutnud isegi kehva ilm meil tuju alla viia – teadsime, et oleme kodus. Ja ees ootab kahemeetrine voodi. Roosi emps oli meil kenasti vastas ja viis koju ära, kus ees ootas minu mammu ja vanaema.

Aga ega me siis papist tüdrukud pole, magama me ei läinud. Asjatasin õhtuni, kuni oli aeg minna Kairi juurde jõulupeole. Selleks hetkeks olin viimati maganud kolmapäeval ja siis ka oma 3 tundi, sest õppisin eksamiks. Ilmselt oli tegu juba üleväsimusega, sest isegi und ei olnud enam. Nautisime rikkaliku jõululauda, muljetasime ja mängisime seltskonnamänge. Ideaalne õhtu!

Laupäeval pidasime perega jõule ja nüüd ootan kannatamatult juba kõigi armsate sõpradega kohtumist! Kui suurepärane on kodus tagasi olla!

Long way home for Christmas

Pärast seda, kui meil viimased külalised ära läksid ja me ise Brüsselist tagasi jõudsime, on meil megakiired ajad olnud. Oleme usinalt nina õpikus tarkusi kogunud ja üritanud tähtaegadest kinni pidama.

Minul oli täna, so neljapäeval viimane eksam. Terve nädal oleme iga hommik kell 7 tõusnud, sest kui minul polnud eksamit, siis majast kellelgi ikka oli ja nii jäigi unetunde kesiseks. Täna käisingi eksamil ära ja pärast seda hakkasime oma varandust kolima. Ma tulin siia 2 kohvriga ja mina ei tea kust need asjad kõik tulnud on. Me kolisime ikka oma 5 tundi julgelt ja hea on, et Thomas autoga abiks oli. Thomas on mu megatore kursavend. Vurasime muudkui edasi-tagasi ja tassisime kotte trepist alla ja üles. Lõbus. Tegime aasta trenni ette ära.

Siis tuli lõbus osa. Minu voodi. Kui Roosil on sõjaväevoodi, mis käib sama pisikeseks, kui tikutops, siis minu omaga oli meil vähe rohkem raskusi. Laisad nagu me oleme, otsustasime, et Eesti naised on tugevad ja üritasime raami ja ülejäänud tükid, mis autosse ei mahtunud seljas ära viia. Ma pole elusees midagi nii rasket vist teinud. See oli täiesti jabur. Jõudsime oma koduuksest 10 m kaugusele ja nägime kaubikut. Roosi oli vapper ja läks koputas ukse peale küsides, kas see on selle maja auto. Ei olnud. Võtsime aga voodi uuesti selga ja astusime edasi.

Jõudsin sillani, Roosit enam ei näinud. Oli kuskil kaugel juba. Silla peal tuli üks vanamees vastu ja hakkas mu üle naerma. Küsis: „What the fuck are you doing?“ Vastasin „I’m trying to move“. Naeris edasi ja ütles, et ta südametunnistus ei lase tal minema minna ja mind sinna jätta. Küsis kuhu ma minema pean ja võtsime koorma kahevahele. Jutu käigus uurisin, et millega ta siis tegeleb. Vastas, et I’m in lifting business. Tähendab, professionaal ju! Selle peale sain vastuseks, et „Me siin Hollandis kasutame selleks MASINAID.“ Pandi paika mind ühesõnaga. Lisas veel, et tal olid kunagi ärikliendid ka eestlased ja juba siis oli vaadanud, et mingid vähe metsapoole, aga nüüd sai tõestuse, et ikka puhta hullud valmis. Tee peal tulid meile vastu veel mingid noored tüübid, kes hüüdsid juba kaugelt, et „oh, that’s where the rest of the bed is!“ ehk siis nad olid tee peal Roosit juba näinud. Läksime läbi kesklinna ja kõigil kohvikulistel ja turistidel oli meid nähes lõbu laialt.

Oeh, kui me kohale jõudsime, olime täiesti surnud. Roosile oli mingi kontsakingadega tädi vastu tulnud ja aidanud tänava lõpuni kanda – oli öelnud, et mäletab väga hästi, kuidas ta ka „kunagi“ kolis. Kohale me jõudsime ja me oleme nüüd megatugevad!

Siis käisime paarist poest läbi ja nüüd pakime Eesti kohvri kokku, et tunni pärast rongile tõtata. Poest ostsime veel ühe veini kaasa. Kassas makstes küsis kassapidaja, kas ma olen ikka piisavalt vana, et seda osta. Ütlesin, et jap, 21 olen. Siis tuli meelde, et ei ole, 22 hoopis ju. Küsisin, kui vana siin üldse olema peab, et alkoholi osta. 16. Reaalselt arvaski, et ma olen alaealine. Ma pole nii vahvat komplimenti pikka aega kuulnud. Mu kõrval oli mingi tore pensionäritädi, kes küsis, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist ja et läheme täna koju, lisas, et kui me nii kaugelt põhjast tuleme, on meil küll kangemat, kui vein vaja – seal on ju külm.

Brüsseli jätkulugu

Tegelikult pidime Brüsselisse vaid üheks õhtuks jääma ja juba neljapäeval tagasi koju tulema, aga läks teisiti. Nii nagu ikka. Karl teatas meile, et tema on arvestanud, et meie jääme veel sellekski õhtuks ja tal juba homsed tööülesanded sellepärast ette tehtud. Meil muidugi süda kripeldas, sest kooliasju on nii palju teha ning pakkisime ikkagi oma kodinad kokku ja asusime teele. Metroos vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime, et nii me küll minema ei saa minna. Viskasime veel igaks juhuks kulli ja kirja ka ning karta on, et vedasime oma kohvrikese sama targalt Karli juurde tagasi. Oli õige otsus!

Tegime kõigepealt väikese beauty sleepi ja seadsime sammud linna, sest meie päevatoit oli olnud üks vahvlike. Olime näljased nagu hundid. Jalutasime peaväljakul lootuses, et näeme ka populaarset valgus- ja helishow’d, aga nii hästi meil ei läinud ja lõpetasime ühes pisikeses restoranikeses. Pisikesel kitsal restorani tänaval üritasid kõik meid enda ärisse sisse meelitada ja rääkisid meiega vene keeles. Koht, kuhu me läksime, erineski sellepoolest, et meid ei üritatud vene keelega ära osta ja võitis meie poolehoiu. Nautisime kolmekäigulist õhtusööki ja Roosi naeris, et polnud nii ammu korralikult valmistatud liha söönud, et ei mäletanudki enam selle õiget maitset.

Omaette peatükki vajaks meid teenindav kelner, aga nii kaua mul aega ei ole. Kui olime istet võtnud, tuli ta Karli juurde ja ütles, et tal on seltskonnaga väga vedanud. Kompliment meie kapsaaeda, hehee. Kui aeg kätte jõudis, et oleks võinud väikese kohvi tellida, tuli ta ja ütles, et siit küll ärge kohvi võtke, mõttetult kallis. Ütles meile, et järgmise tänavanurga peal on kena kohvik, kust vaid poolt hinda maksaksime. Oli see siis soov suuremat tippi saada või siiras poolehoid, meeldiv oli ta igal juhul. Kui arvet maksma hakkasime, oli vennike jälle platsis ja ütles alguses, et jootraha ei ole üldse vaja jätta. Sellega me nõus ei olnud ja lõpuks ütles ta, et okei andke siis sularahas ja omanikule ärge öelge midagi, muidu läheb omanik veel armukadedaks. Olime sattunud restorani sisese võimuvõitluse tunnistajateks. Ühesõnaga õhtusöök oli igati meelelahutuslik ja nauditav.

Hommikul olime nagu kaks zombie-tüdrukut, aga ajasime end kell 9 üles ja lohistasime rongijaama. Karl oli supervahva host, parlamendis oli samuti väga äge ja seega jäi meil Brüsselist väga hea mulje.

Nüüd pakib Roosi asju, sest peame oma elamise siit varsti ära kolima ja eksamite ajal läheb jube kiireks….

Tervitused Brüsselist!

Mõne aja eest tekkis võimalus külastada Euroopa Parlamenti ja Hr Tarandit ja kuidas me oleks sellest pakkumisest keelduda saanud. Eile pakkisimegi oma seitse asja ja sõitsime Brüsselisse. Sõit võttis aega vaid poolteist tundi ja kohale jõudes olime nagu kaks blondi, kes iga tänavanurga peal küsis, et “kuidas Euroopa Parlamenti saada?!” Pidime Karliga kokku saama, et võtmed võtta ja asjad ära viia.

Parlamenti me esimesel õhtul ei jõudnudki, sest Karl helistas, et on juba kodus ning ei jõudnud äri mestada, kus me nii kaua oleme. Käskis meil metroosse minna ja lubas vastu tulla. Pidime pileti ostma. Münte meil ei olnud ja Hollandi kaardiga maksta ei saanud. Eesti pangakaardiga oleks pidanud saama, aga millegi pärast masin protesteeris (kohalikud ka hakkama ei saanud) ja kaalusime juba, et kas sõita jänest riskides veeta öö Belgia arestimajas või kõmpida jala kohale. Ei kuskilt ilmus välja keskealine meesterahvas, kes ütles, et tal on kaks piletit, mida ta ei kasuta, surus need meile kätte ja tormas minema. Enne, kui ta nurga taha kadus, jõudsime veel tänusõnad järgi hüüda. See oli tõeliselt veider. Lõpuks jõudsime õigesse peatusesse ja selgus, et olime varem jalgsi hiiglasliku ringi teinud. Belgia metro on muideks ka imelik – pooltes jaamades ei olegi uksi ees, mis tähendab, et pileti ostmine on igaühe südametunnistusel. Ühtegi kontrolöri me ei näinud ja nii jäigi meile arusaamatuks, miks keegi siis üldse pileti ostma peaks.

Hommikul ootas esimese asjana ees kohtumine ja seadsimegi sammud taas Parlamendi poole. Eestlaste delegatsioon tegi meile majatuuri, ajasime Tarandiga kohvitassi taga juttu ja lõpuks käisime ära ka Parlamentaariumis – ehk siis muuseumis, mis kogu Parlamendi arenguloo ja tegevuse puust ja punaseks teeb.

Pärast seda läksime linna peale ekslema. Nautisime kuulsaid Belgia vahvleid ja linnamelu. Kui tore on Maastrichtist välja saada! Kohalikud on veits imelikud ja tänavapilt on sisserännanute ja eurokraatide rägastikus väga kirju. Nt siis, kui vahvleid söömas käisime, jõllitas kõrvallauas seisev tüüp 20 minutit Rosalini ja tekitas väga ebameeldiva tunde. Kõik lihtsalt jõllitavad. Veider ma ütlen! Aga muidu on siin äge – nii palju rahvast ja melu!

külalised

Samal päeval, kui Mariliis ära läks, tulid Harry, Janno ja Roosi sõbrants Age ning pärast seda on nii tohe programm olnud, et ei tule kohe meeldegi, mis teinud oleme. Elasime nagu silgud karbis - kuigi meil on pööningul terve üks tühi tuba, ei sobinud Mattile idee, et me külalised sinna tuttu paneks ja nii juhtuski, et magasime viiekesi meie toas. Kõige mugavam just ei olnud, aga elasime üle. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui vahva oli sõpru näha! Nii väga tundsin puudust.

Laupäeval sõitsime Valkenburgi, mis asub 12 min rongisõidu kaugusel ja kuhu mu ülemus oli soovitanud minna. Kiitis taevani ja rääkis, et seal on maailma ilusam loss, kust näeb tervet Limburgi piirkonda ja Maastrichti. Päris nägigi. Loss oli varemeis ja sissepääs maksis 8 euri. Me olime nii kitsid, et ei raatsinud varemete eest seda välja käia ja otsustasime, et ega see Viljandi lossivaremetest ikka ägedam olla ei saa. Kohalikud soovitasid ära käia jõuluturul, mille muudab eriliseks see, et see asetseb koobastes - samasugustes kaevanduses, nagu see, kus Mariliisiga käinud olime, selle erinevusega, et kõik on uhkelt ära ehitud. Nonii, uurime siis, et kuidas sinna saab. Muidugi tuleb jälle pilet osta - 4,50 euri selle eest, et ma nende nõmedat pahna müüvale turule üldse sisse saaks. Lahe. Aga siiski otsustasime ära käia ja käisime raha välja. Lähed koopasse sisse ja pead terve labürindi läbi käima, et välja saada. Kavalad turundusinimesed. Käid seal hullunud turistide järel tempoga 2 sammu/tunnis ja tunned, kuidas sul kitsastes koobastes jõulutulede vilkumise saatel klaustrofoobia tekib. Siis tuleb jõuluvana ja üürgab sulle kõrva "ho-ho-ho" ja sul ei ole mitte kuhugi minna! Tahaks talle vasta kõrvu anda ja öelda, et anna mu raha tagasi, sa ahnepäits! Loomulikult ei müüdud seal mitte ühtegi asjalikku asja ja kui me lõpuks 40 min pärast sealt õuduste koopast välja jõudsime, läksime võtsime kiiremas korras hõõgveinid. Täiesti totter nõme turistilõks oli see Valkenburg, aga vein oli vähemalt hea.

Esmaspäeval läksid poisid minema ja sellest peale olen nina õpikutes istunud, et kooliasjadega järgi jõuda.

Oma maja poistele ütlesime ka, et välja kolime. Nad võtsid seda väga rahulikult ja mulle tundub, et see on tingitud asjaolust, et ka neil on selle üle hea meel. Meie suhted on pärast seda isegi paranenud, välja arvatud sommiga, kes on jube imelikult käituma hakanud, teeb koguaeg mingeid nõmedaid kommentaare või kiusab niisama - a'la teatab, et plaanib meie kiusuks terve öö kitarri mängida. No mingi viieaastane oled või?! Ma ütlen, kui see jama ei lõpe, siis võib oma pilliga hüvasti ka jätta. Nüüd üritame uusi üürilisi leida, sest meil oleks vaja selle uue inimese käest oma deposiit tagasi saada.

Muidu on kõik hästi, vähem, kui kolme nädala pärast on eksamid, 22. ilmselt kolime ja 23ndal jõuame koju Eestisse.

Järgmisel nädalal käime Brüsselis ära, aga sellest jube järgmises sissekandes :)

Mõnusat advendiaega!