Suvi suure tähega

Hei kamraadid!

Kell on veerand üheksa õhtul, kõik aknad on lahti ja mul on ikka toas 35,5 kraadi sooja. Ma olen eluaeg sooja ja SUVE armastanud, aga praegu ma lihtsalt sulan! Kirjutan oma nunnut magistritööd toas, muidu läheks võtaks kuskil ühe külma joogi, aga südametunnistus ei luba.

Muidu kõik tibenstobens. Kui saaks nüüd selle töö esitatud, oleks veelgi mõnusam. Tähtaeg on 31. august, aga tahaks ikka varem. Üks sõber just täna küsis, et kuna ma selle valmis tahan saada. Tere, mis küsimus. Vastasin, et tahaks kohe. Aga kuna ma olen praegu graafikus peaaegu iga päev tööl (mis on iseenesest tore, sest sissetulek kõlab vägagi hästi, eriti arvestades, et septembrist ei ole mul enam korterit siin :D), siis saan selle heal juhul nädalaga valmis. Kui sedagi. Enne Leidenisse sõitmist saatsin esialgse versiooni ära ja sain tagasi kommentaaridega, mille võib kokku võtta sõnadega "liiga kirjeldav". Nüüd ma siis pusin. Nüüd on sellest poolteist kuud möödas, sest Leidenis polnud mul aega sellega tegeleda ja kui nüüd tööd uuesti lugesin, sain aru, et alguses polnud mul sellest teemast ikka halli arusaamistki. Nüüd katsun kõik värske pilguga üle vaadata ja korraliku asja kokku meisterdada.

Appi, kui palav mul on, mõte üldse ei tööta enam. Ebareaalne ilm. Eile olin ka päev otsa restos tööl ja meil ütles ventilatsioonisüsteem üles. Kujutate ette seda mõnu köögis, pliidi kõrval 10tundi seista, kui õhku lihtsalt pole? Ma käisin iga 15 minuti tagant sügavkülmas istumas.

2 peakorraldajat ühe osaleja lapsega :)

Mr Organisaatoriga

Mr kõige parem huumorisoon terves programmis

with my brother from another mother :D - kuni lõpuni peeti meid õeks ja vennaks

Kõige ägedamate neiudega

Tagasi Maastrichti!

Nüüd olen teist päeva tagasi Maastrichtis. Jõudsin reede öösel ning mind tervitas selline paduvihm, et olin sekund pärast rongijaamast väljumist pealaest jalatallani läbimärg. Ilmselgelt on minu ja Maastrichti tunded vastastikkused ja ma ei olnud tagasi oodatud - ka mina ei tahtnud sugugi Leidenist tagasi tulla. Tormist ja äikesest hoolimata laius üle terve mu näo lai naeratus, kui möödunud kuule Leidenis mõtlesin.

Otsus Columbia suveprogrammis osaleda on Hawaiile ja Maastrichti minemise kõrval mu targim otsus ja olen nii tohutult õnnelik, et mul see võimalus oli. Küll on kurb, et see läbi on! Lisaks sellele on põhja-Holland nii palju vingem lõunaosast, kus mina elan ja seda eelkõige inimeste tõttu - põhjapool on inimesed nii tohutult avatumad ja sõbralikumad, et lihtne on uusi vingeid tutvusi luua ja alati on nalja nabani. Siinpool on inimesed "uhkemad" ja tahavad minu arust jätkuvalt rohkem prantslaste moodi olla. Põhjapool on võimatu isegi bussis sõita, ilma, et keegi juttu teeks ....nagu Ameerikas. Ja nad on merele lähemal! Niiet igatepidi ägedam!

Viimased 2 nädalat möödusid superkiiresti. Pärast Haagi ekskursiooni läksime järgneval reedel Amsterdami, kus käisime kunstimuuseumis, sõitsime paadiga kanalitel ringi ja pidasime korraliku peo maha. Kella viiese rongiga sõitsime tagasi Leidenisse ja paar tundi hiljem läksime randa peesitama. Kuna nädala sees oli õppimisega kõva tamp peal, siis võtsime ka nädalavahetustest viimast. Kolmanda nädala keskpaigas oli meil harjustuskohtu võistlus, mis oli omaette huvitav kogemus ja pärast seda oli rohkem aega niisama tsillida ja just seda me tegime, sest tajusime kõik, et varsti on meie aeg koos läbi ja kes teab kas ja millal üldse veel näeme - eurooplastega on lihtsam sidet pidada, aga Rio de Janeirosse ju nii lihtsalt ei satu :D

Neljapäeval oli meil uhke Farewell dinner. Kohale sõidutati meid paadiga ja dokkisime otse Leideni uhkeima resto terassile. Veetsime seal oma 5 tundi, sest roogade vahele mahtusid arvukad kõned (eriti hinge läks peaorganisaatori Morrison'i kõne, kes ütles, et tema korraldajakarjääri jooksul on meie grupp talle kõige rohkem hinge läinud ja see ei kõlanud sugugi mitte palja meelitusena, sest ka tema jaoks oli see viimane aasta korraldada ja eks tal ole oma emotsioonid sellega seoses), sketchid, milles pidime professoreid järgi tegema ja autasustamistseremoonia. Kui kõhud uhket toitu täis, sõidutati meid taas paasiga kesklinna, kus läksime oma seltskonnaga privaatklubisse, kus varajaste hommikutundideni tantsu lõime. Järgmisel päeval käisime paar tundi rannas ja seejärel ruttasin koju asju pakkima, et laupäeva hommikuks tööle jõuda Maastrichti.

Uskumatu, et see läbi on... Mis imelised inimesed! ja see energia, mis sellest programmist tuli...nii motiveeriv!

Ülehomme sõidan 2 nädalaks Eestisse ja seejärel taas Maastrichti, et oma lõputöö ära lõpetada ja esitada. Sealt edasi.... veel ei tea, aga kauaks ma Maastrichti ei jää. Ma kohe tunnen seda. Kui kellelgi on mõni huvitav tööpakkumine Brüsselisse või Haagi, siis teil on mu kontakt ;D

Kallistan teid kõiki kõvasti ja juba varsti näeme!

Den Haag

Mitu head aastat tagasi käisime Mammuga Haagis ja tegime seal korraliku turistiprogrammi, aga kuna ma olin alles paras tatikas, siis ega ma suurt enam ei mäletanud. Eile sõitsime aga terve oma suvekooli kursusega taas Haagi avastama (10 min rongisõidu kaugusel, seega lähemal, kui Lasnamäelt Õismäele). Programm oli tihe - kohale jõudes tehti meile ekskursioon ühes suurimas Hollandi advokaadibüroos, mis esindab Hollandi riiki kõgis kohtuasjades. Büroo oli uhke ja suur, aga kuna nad palkavad vaid inimesi, kellel on kraad Hollandi õiguses, siis oli see enamusele meist tegelikult täiesti kasutu käik ja olgem ausad, rahvas oli eelmisest õhtust päris väsinud ka, sest tähistasime ühe saksa tüdruku sünnipäeva. Ilmselt on see büroo meie programmi üks toetajaid ja seetõttu käisimegi endid seal siis üle näitamas. Uhke büroo oli küll, töötaks isegi seal. Lisaks sõime seal hommikust ja kuulasime lühidat loengut keskkonnaõigusest, mis oli ausalt öeldes päris igav, seda enam, et ma olen keskkonnaõigust ise varem õppinud ja seega jäi loeng väga pealiskaudseks. Pärast käisime Parlamendihoones, kus meid troonisaali ekskurseeriti ja kuhu muidu inimesi haruharva lastakse. Uhke värk. Kamin oli suurem, kui selle kõrval olev uks (pildi pealt näete). Seejärel läksime tagasi advokaadibüroosse, kus ootas ees vein, snäkid ja sotsialiseerumine firma töötajatega. Veits mõttetu tripp oli tegelikult, ma lootsin, et meid viiakse ehk Jugoslaavia eritribunali või rahvusvahelisse kriminaalkohtusse vms, aga ei. Umbes kuuest oli programm läbi ja mina suundusin Kärdi juurde, kes parajasti ka Haagis paariks nädalaks suveülikoolis on. Kokkasime (Kärdu tegi muidugi suurema osa tööst, niiet au kuulub talle) õhtusöögi, mida terrassil nautisime, tegime linnas tiiru ja muljetasime niisama, sest näeme ju nii harva. Järgmine päev kallas vihma ja rannaplaanist ei tulnud midagi välja, seega jalutasime niisama veidi linnas ja nüüd jõudsin just tagasi Leidenisse. Suur tänu Kärdule öömaja ja muheda seltskonna eest!

Esialgu lähen tuttu, sest nädal on kiire olnud ja ma lihtsalt ei jaksa hetkel miskit asjalikku enam teha. Esmaspäevast hakkavad uued loengud, sest algab teine blokk ja ootan uusi aineid juba huviga.

Naljakas on jälgida, kuidas teise nädala lõpuks on inimesed grupeerunud ja inimesed hakkavad rohkem iseloomu näitama. Eks see kuulub kõik asja juurde.

Järgmine nädal on meil harjutuskohtu finaal niiet tempo on laes.

Panen mõned pildid ka juurde.

RAND!

Kas te teate, mida ma Maastrichtis üle kõige igatsen (sõbrad ja pere muidugi välja arvestada :D)? MERD! Nii väga! Täna läksime terve oma seltskonnaga bussi peale ja sõitsime 10 minuti kaugusel asuvasse "kuurorti". Veetsime seal mõnusad kaks tundi ja ausalt, ma pole tükk aega nii elevil olnud! Ma olin nagu seitsmendas taevas oma ranna, mere ja päikesega...rohkem polegi õnneks vaja. Nüüd on mul muidugi päevasest jalutuskäigust kenad päikeseprillirandid ja kõik jutud, aga meel on hea.

tähelepanek

Õpin iga päev uusi asju, mille üle ära ei jõua imestada. Teadsite, et USA-s võib kohtunikuks saada inimene, kel pole õigusharidust? Just nii ongi. See on küll väga vähe tõenäoline ja on juhtunud haruharva, aga teoorias on see võimalik.

Kui veider korraldus neil ikka on...