Tuesday, July 3, 2012

Esimesed päevad Leidenis

Lahkusin esmaspäeval kella 10 ajal Maastrichtist ja mõtlesin, et mul on aega maa ja ilm, et Leidenisse loksuda, aga võta näpust - ikka läks jooksmiseks. Rong sõitis oma kenakesed 3,5 tundi kokku ja kella 13.30 ajal sain kõne korraldajatelt, et preili, kas te ikka tulete? Mis oli neist ju väga armas, sest registreerimine pidi 15 lõppema. Palvetasin, et rong nüüd ikka lõpuni õigesse kohta läheks ja nt pooleks ei tehtaks, mida juhtub aegajalt (pool rongi sõidab ühte kohta ja teine pool teise) vms. Õnneks läks. Siis võtsin jalad selga ja pistsin õigusteaduskonna poole liduma. Mõnusad munakiviteed siin. Sarkasm. Lisaks pead jälgima, kus pool kanalit sa parajasti oled, siis kanaleid on siin palju. Väga palju. Lõpuks jõudsin kohale ja sain koolist majutuse võtme, õppematerjalid ja muu vajaliku informatsiooni. Ruttasin käbedasti "koju", mis oli, nagu eelnevalt mainitud, varem kasutusel vanadekoduna. Eelmisest postitusest leiate pilte mu toa, siseaia jms kohta. Kööki ja vannituba-tualetti jagan ühe hollandi kuti ja ühe aseri tüdrukuga. Võiks ka hullem olla, aga ikkagi on lastelaagri tunne... Saab hakkama, aga ma juba igatsen Maastrichti kodu oma privaatsusega :D Ausalt, selle aseri tüdruku mustad juuksekarvad IGAL POOl on lihtsalt nii ..., aga no mis sa teed ja eks see kestab vaid kuu aega. Kohale jõudes, lohistasin oma sajakilose kohvri (tegelt ka megasuur, mitte see tavaline, millega ma rändamas käin - Roosi laenas lahkelt enda oma - mida lähemale minek on, seda rohkem ju asju võtad :D) kolmandale korrusele - pole ime, et need vanurid siit ära koliti, need trepid on ebainimlikud! Ja siis avastasin, et ma olen maja vales tiivas. Suurepärane. Õnneks oli üks noormees kohe valmis abistama ja võttis mu kohvri nobedasti selga ja lidus tagasi alla ja siis uuesti maja teises otsas üles kolmandale. Siiamaani mul käed ja kael haige sellest lohistamisest. Elan viimasel korrusel ja ma ei tea, mis mul nende katusekorteritega on - Maastrichtis ju ka :D Veits valgust võiks rohkem olla, aga no pole hullu.
Kokku on meid programmis vaid 29 ja sain teada, et kahele anti siiski ka täisstipp, aga samas nad olid väljastpoolt Euroopat ja neil kulus oma viisade, tervisekindlustuse ja reisikulude peale ilmselt ikka sama suur summa, kui kõigil teistel. Niiet võin oma stipiga väga rahul olla.
Seltskond on väga rahvusvaheline - 20st erinevast riigist! nt Brasiiliast, Argentiinast, Jaapanist, Austraaliast, Kanadast jne jne jne.
Eile oli kohe ava-aktus, millele järgnes paadisõit mööda kanaleid, kus saime nii omavahel, kui ka professoritega lähemalt tuttavaks ja seejärel läksime õhtusöögiks hiiglaslikke pannkooke sööma.
Pärast seda ruttasin koju, et järgmiseks hommikuks materjale lugema hakata. Kui tihtipeale on suveülikoolid vaid kahenädalased "laagrid", kus suurem rõhk on tsillimisel, siis meil on ikkagi päris kõva tamp peal ja palju materjale läbi vaja töötada. Vaba aega põhimõtteliselt nädala sees pole. Kaks esimest nädalat on mul sellised ained nagu Contracts, Constitution Law, Statutes and Regulations , Litigation ja Moot Court ning järgmisel kahel environmental law, tax policy, Professional Development and Responsibility. Järgmise nädala reedel viiakse meid haagi ekskursioonile ja sellele järgneval reedel Amsterdami.
Loengud on kahetunnised ja algavad kell 10. Kell 12 läheme kõik koos õppejõududega lõunat sööma (mis kenasti kinni makstakse) ja sugugi mitte sööklasse vaid ikka linna restodesse ja see on lihtsalt suurepärane, sest see võimaldab meil õppejõududega väga palju aega veeta ja üksteist hästi tundma õppida. Täna rääkisime just ühe õppejõuga sellest, kuidas nt programmist kuulsin ja siia sattusin ning andsin neile soovitusi, kuidas end paremini promoda, sest tuleb välja, et turundusmeeskond on neil väga santi tööd teinud. Pakkusin mitu ideed ja pärast rääkisime veel muudel teemadel ning vestluse lõpus küsis Mark, et kas ma Columbia Law Schoolis teise magistri tegemise peale pole mõelnud. Et ta ei ole otseselt vastuvõtukomisjonis, aga selle komitee juht, millele vastuvõtukomisjon allub ja ta kostaks kohe paar head sõna mu eest. Polevat mingi probleem ja saaksin kohe sisse. Võite mu imestunud nägu ette kujutada. Aga no siis võiks keegi mitu miljonit stipendiumi ka anda, sest just nii palju need aastamaksud seal tavaliselt on. Kuigi asjaolu, et võimalus sinna minna oleks, on juba tegelikult väga suur asi, sest sinna on praktiliselt võimatu sisse saada. Andis väga positiivse motivatsiooni ja inspireeris.
Täna oli mul kaks esimest loengut, lepinguõigus oli ülipõnev, aga pärastlõunane põhiseadusõigus oli küll mulle väga igav. Haldusõigus pole mulle kunagi istunud ja vastu õhtut, täis kõhuga kuulamine ei teinud asja teps mitte põnevamaks. Homse suhtes on väga kõrged ootused, sest siis ootab ees kohtuvaidluseklass - ja ameerika kohtusaali debatid on ju kõigile filmidest tuttavad :D

Leidenist endast nii palju, et 16 sajandil üritasid hispaanalased linna ära vallutada ja asusid piiramisrõngasse. Leiden asub pisi-pisikese künka peal (seda nad vähemalt lootsid) ja nad otsustasid tammid purustada, et vaenlased ümberringi vee alla jätta. See neil ka õnnestus. Päris muhe lugu ajaloost, mida meile eile aktusel räägiti. Merele on Leiden lähemal, kui mu kodulinn Maastricht, kus ma pean leppima koleda mudase jõe Maasiga. Siit peaks meri 15 min rattasõidu kaugusel asuma. Mõtlesin, et vb jooksen sinna mõni päev. Üks austraalia neiu oli ka käpp, niiet eks näeb.
Leideni ülikool on Hollandi vanim ja rajatigi pärast hispaanlaste tagasilöömist Wiliiam Oranje poolt. Muideks, isegi Albert Einstein õpetas siin kunagi!!! Ta oli siin ajutise lepinguga ja kui leping lõppes, seda ei pikendatud, sest hollandlased ei pidanud teda eriti "heaks". Siis läks Albert USAsse, kus ta väga edukas oli ja siis näitas Leiden üles suuremeelsust ja kutsus papi tagasi, mida ta ka tegi. 4 professorit on siin Nobeli auhinna saanud.
Ma lähen nüüd õppima!

Leidenis








Friday, June 29, 2012

Columbia Law School

Juba ülehomme vuran rongiga Leidenisse, kus esmaspäeval loengud algavad.
Maastrichtis on mul kõik eksamid nüüd tehtud ja võin uhkusega öelda, et kuigi kümned (hindesüsteem on siin 1-10) just ei kukkunud, siis kõik said esimese korraga ära tehtud :)
Pühapäeval lähengi Leidenisse, kus peaksin kõigepealt end registreerima ja seejärel võtmed saama - majutus on juba koolituse sees. Ained, mida võtma hakkan on lepinguõigus, kohtuvaidlused, harjutuskohus, konstitutsiooniõigus, keskkonnaõigus, tööõigus, maksuõigus. Koolipäevad saavad olema 10st 16ni või 18ni, aga see sisaldab ka kahetunnist lõunapausi. Loengud kestavad 2 tundi.
Homme olen viimast päeva tööl (vähemalt mõneks ajaks) ja pärast seda hakkan pakkima. Eks hoian teid siis Leideniga kursis :)
Ja suured tänud kõigile, kes mind sünnipäeval meeles pidasid! Kallid olete!

Tuesday, June 12, 2012

Viimane eksam...päriselt?!

Eile tegin oma ülikoolielu viimase eksami (eeldusel, et järeleksamile ei pea minema :D ptüi ptüi ptüi) - kui veidralt see kõlab! Eksam oli päris keeruline, sabistasin veits paragrahvidega, aga muidu peaks kõik korras olema.
Täna öösel läheb mu kallis Roosi tagasi Eestisse ja jätab mu siia täitsa üksinda. Ma olen oma päikesekiirega nii ära harjunud, et ei kujutagi enam elu teistmoodi ette. Aeg on nii kiiresti läinud, et lausa hullumeelne! Septembriks tuleb preili küll kooli tagasi, aga selleks ajaks loodan mina endale juba erialase töökoha leidnud olevat, niiet mind vahetatakse sügisel lihtsalt välja :D Igal juhul oli see aasta väga vinge ja Roosi on maailma parim elukaaslane! Aitäh Roosi, et oled selline nagu oled!

Kooliga veel asjad päris ühel pool ei ole - hetkel kriblan veel ühte koolitööd kirjutada, mille pean neljapäeva hommikuks ära esitama ja seejärel veedan paar unetut ööd, et oma magistritöö draft valmis saada - mu juhendaja läheb juulikuust puhkusele ja pean selleks ajaks mingigi esialgse versiooni valmis saama, et ta tagasisidet anda jõuaks. Suvel saan selle kallal veel edasi nokitseda ja lõpliku versiooni pean esitama 31. augustiks.
Seega kaks järgnevat nädalat on sisustatud, seejärel veedan juulikuu Leidenis ja augustis tulen tagasi Maastrichti, kus ma töötan samas restos, kus senini kuni erialase töö leian. Kuna praegu on ajad nii kiired olnud, siis pole isegi tööd jõudnud otsida, aga pärast magistritööd on see mu "must-do"-listis kohe järgmisel kohal.
Ametlik lõputseremoonia peaks aset leidma alles novembris ja ma ausalt ei tea põhjust, miks nad sellega nii kaua venitavad, aga mis seal ikka... Loodetavasti olen selleks ajaks endale juba eriti põneva ja hästitasustatud töö leidnud. Lisaks sellele on meil üks üritus septembrisse planeeritud - kutsusime Venemaa ekspeaministri Kasjanovi külalisloengut pidama ja nüüdseks on sellest välja kasvanud suur meediaüritus, kuhu on kaasatud nii Hollandi kui Belgia press ja loeng, kui selline, on kõige pisem osa. Eks näeb, mis sellest kõigest välja tuleb ja kas üldse.
Votvot, ma lähen nüüd kirjutan edasi, sest tähtaeg tiksub lähemale!
Olge tublid! :)

Columbia Law School

Kandideerisin märtsikuus Columbia Law School'i suveprogrammi, mille leidsin erinevates tööotsinguportaalides ringi surfates puht juhuslikult. Columbia Law School asub New York'is ja kuulub Ameerika eliitkoolide Ivy League hulka, mida filmides tihti imetleda saab. Maailma õigusharidust pakkuvate ülikoolide edetabelis asub ta kaheksandal kohal. Suvel lennutavad nad terveks juulikuuks oma tarkurid Hollandisse, Leideni-nimelisse linna ja viivad siin läbi intensiivkoolituse Ameerika õiguse teemal - kursused katavad erinevad valdkonnad alates maksuõigusest kuni keskkonnaõiguseni. Mõtlesin, et kuna midagi kindlat töövaldkonnas mul suvel ees ootamas ei ole, ja eluks ajaks restosse nagu nõudepesijaks jääda ei tahaks, siis võiks ju vähemalt sinna proovida ja oma CV-le väike lisaboonus anda.
Nädal hiljem sain kirja, et olen sisse saanud. Kuna kogu see lõbu maksis 3000 euri kuu, siis kandideerisin kohe ka nende poolt pakutavale stipendiumile. Lubati maikuus teada anda. Ootasin ja ootasin, aga vastust ei mingit. Lõpuks olin kindel, et ega ma seda niikuinii ei saa ja ilma stipendiumita ma minema ei hakkaks. Unustasin juba kogu selle asja ära. Kuni esimesel juunil vaatas mulle meilboksist vastu kiri, et palju õnne, otsustasime anda maksimaalse meie poolt pakutava stipi. Olin juba suveks hoopis teised plaanid teinud ja nüüd siis jälle keerati kõik pea peale... Peale mõningast kaalumist otsustasin aga, et leian puuduoleva summa ja pean kindlasti minema, sest sellist võimalust enam ei tule ning CLS nimi+stipendium peaks tööandjale mu CV-s vägagi huvi pakkuma.
Kool kestab 2-27 juuli ja sel perioodil elan siis Leidenis. Ootan juba põnevusega ja hoian kindlasti ka teid kursis!

Wednesday, May 9, 2012

EU Career Day

Karjäärpäev on õpilaste endi poolt korraldatud üritus, kus toimuvad erinevad work-shopid tutvustamaks õpilastele erinevaid töövõimalusi. Kui ma Maastrichti tulin, eeldasin, et sellise tasemega kooli puhul tulevad tööandjad töötajaid juba koolipingist noppima - nii nagu USA-s, aga tuleb välja, et sellest on asi kaugel. Olgu siis põhjuseks kooli laiskus või mentaliteet, et igaüks peaks iseenda eest ise väljas olema, pole me ju mingid nõrgad ameeriklased ja "looduslik valik" reguleerib ise, kes meist tööle saab ja kes mitte. Ma siiski kaldun arvama, et kool eiviitsi sellega lihtsalt tegeleda. Eilsed workshopid olid päris näotud - näiteks avakõne koosnes suures osas sellest, kuidas tänapäeval kontrollivad tööandjad ka meie sotsiaalmeediat ja Facebooki ei tasuks oma peopilte panna. No tere... Kui sa oled nii rumal, et ise sellise lihtlabase asja peale mitte tulla, siis sa ei peakski tööle saama. Või see, et CV-d koostades tuleks teha eeltööd firma kohta, kuhu kandideerid, et seda siis kaaskirjas ära kasutada ja lisapunkte teenida. Elementaarne ju...
Käisin neljas workshopis. Esimene rääkis EPSO testidest, mis on eurotööle saamiseks vajalik test (koosneb kolmest astmest). Mina tegin esimese taseme testi paar kuud tagasi ja eeldasin, et ehk saan infot järgmiste tasemete kohta. Ei. Kui küsisin mingeid konkreetseid küsimusi, algas iga vastus sõnadega "I think..." no mis mind huvitab, mida sa arvad, ma tahaks konkreetseid vastuseid ikka. Järgmine workshop oli tegelikult isegi päris lõbus. Läbiviijaks noor Soome kutt, kes sai praktika kaudu tööle juba enne bakakraadi omandamist ja kelle karjäär on olnud tõeliselt värvikas. Kihvt edulugu, aga selleks peab parajas koguses õnne olema. Kutt oli muidugi ise ka väga andekas niiet oli lausa lust kuulata. Viimased kaks sessiooni olid kombineeritud ja teemaks Amnesty International. Läbi viidi rollimäng, kus meie Roosi ja Thomasega esindasime mässuliste gruppi, kes mässab Nigeeria naftakatastroofi tagajärgede vastu. Suht lapsik üritus ja täiesti ebavajalik töö leidmisel. Päris kasutu see siiski mulle isiklikult ei olnud, sest läbiviija tutvustas paari raportit, mida saaksin kasutada oma juunikuus esitatava uurimustöö jaoks. Pärast ametliku osa lõppu läksingi tädikesega rääkima, et kuidas ma neile raportitele ligipääsu saaksin. Enne mind hüppas vahele aga mingi hipi, kes oma rumalate küsimustega närvi päris mustaks ajas. Ilmselgelt läks ta AI esindajaga rääkima vaid selleks, et veidi pugeda. Milles ei ole iseenesest midagi halba, sest mis selle karjääripäeva point siis veel on, kui mitte enda meelde jätmises potentsiaalsele tööandjale. hipi ütles umbes 20-l erineval viisil tädile, et ta ikka ei saa aru, mis see Amnesty Internationali roll siis ikkagi on - nad ju ei tee peale "rääkimise" mitte midagi ja mis nende tegevuse tulemus siis on.... no halloo, sa rumal tüdruk, mida sa ootad siis? Järgmine aste "rääkimisest" oleks ju relvade võtmine ja sellisel moel asjade ajamine.... Tädi jäi siiski minust diplomaatilisemaks ja vastaski tüdrukule samamoodi 20-l erineval moel, et "no midagi me ju ikka teeme". See piff küsis oma ühte ja sama küsimust tervelt pool tundi ja lasi lihtsalt enda järel oodata. Oleks võinud siis oma pooletunnise pugemisega oodata, kuni ma oma raportite kohta uurimisega 2 sekundit oleks varastanud.
Kokkuvõttes oli terve üritus minu arvates täielik ajaraisk. Kui ma siia pikemaks jääksin, siis võtaksin korraldamise enda peale, sest praegune lahendus on ikka küll väga nigel. Lisaks nõrgale organisatoorsele küljele, on enamus kutsutud advokaadifirmasid kas Saksa või Hollandi omad, millest ei ole meie rahvusvahelisele kontingendile niikuinii suurt kasu.

Friday, May 4, 2012

Tervisekindlustus

Umbes kuu tagasi sain oma postkasti kirjakese, mis teatas, et kuna ma olen Hollandis ametlikult tööl, nõuab kohalik tervisekindlustusseadus vms, et ma kohalikult kindlustusepakkujalt ka tervisekindlustuse võtaksin. See tuleks ära teha hiljemalt 4 kuu jooksul pärast tööle asumist, muidu ootab kopsakas, mitmesaja euro suurune trahv. Ma hakkasin tööle oktoobris, täna on meil juba mai. kuidas ma oleksin seda teadma pidanud? Samas, läks isegi hästi, sest arvestades, et see on keskeltläbi 100 eur/kuus, siis on see siiamaani päris suur kokkuhoid olnud. Saatsin praktiliselt kõigile kindlustusepakkujatele, keda on umbes 40, meili, et välja peilida kõige soodsam, sest mul olekski seda vaja vaid selleks, et seadusega kooskõlas töötada - ehk siis vana hea bürokraatia. Ülikaval oli see vennike, kes sellise seaduse läbi surus, kedagi ei huvita, et sul kodus kindlustus olemas on, sa pead kohalikule pakkujale pappi maksma.