tagasi Maastrichtis

Poolteist kuud kodus oli täielik luksus ja aeg lendas kiiresti.

Lend läks mul kenasti, jõudsin isegi 25 min ettenähtud ajast varem – kes sellist ime varem on näinud?! Maastrichti jõudsin öösel ja koju ei olnud üldse „kodune“ tulla – kolisime ju samal päeval, kui Eestisse sõitsime ja asjad said lihtsalt üleukse sisse visatud. Mitte midagi ei olnud „oma koha peal“, aga nüüdseks olen jõudnud juba kõik lahti pakkida ja asi hakkab ilmet võtma.

Väljas on külm, hommikul oli lausa -10. Eestist tulles ei ole see väga hull, aga eks ootused olid kõrged – alles mõne päeva eest lubas ilmateada kümmet soojakraadi ja ka Roosi ütles, et käib väljas õhukese mantliga. Kohalike jaoks on olukord harjumatu, mida tõestavad tihedad rattaõnnetused. Lund tuleb siin haruharva, aga nüüd katab maad sissetallatud lumest moodustunud igikelts.

Tegelikult on lund imevähe ja pisike jääkirme tänavatel ei vääri ka erilist mainimist, kuid isegi minule tundub see siin kuidagi väga harjumatu.

Võiks arvata, et siinsetele „lõunamaalastele“ valmistab korralik talveilm oma eksootilisusega rõõmu, aga nagu täna selgus, siis mitte – meie majakaaslane Bart avaldas oma pahameelt küllaltki väljendusrohkelt ja vägagi kategooriliselt – lumi sakib! Jää veel eriti, sest siis ei saa ta oma 120 km rattatrette teha (just nimelt, tegemist on rattafanatiga).

Muidu on meil siin päris tore ja tunneme pisiasjadest rõõmu – nt kirjutuslauast, mida meil vanas korteris ei olnud ja sellest, et keegi ei tinista kitarri, nagu meie soomlane seda päevad läbi tegi. Meil on siin vahva! J