Läksin Rosaliniga kaasa ja kõigepealt sai nalja ruumiga. Vaatasime enne järgi, kus loeng toimub ja marssisime kohale. Loengusaal oli paksult rahvast täis ning olime õnnelikud, et VAREM kohale läksime ja hea koha saime. Lektor hakkas rääkima aineprogrammist, loengukavast ja eksamitest. Vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, et nonii nüüd saab nalja - see on kindlasti tudengite tähelepanu võitmiseks korraldatud. Jälgisime ka teiste hämmingus nägusid ja kihistasime omaette kuni seinale ilmusid slaidid hoopis valede teemadega. Loomulikult olime vales saalis, kuid õnneks ei olnud me ainsad. Terve punt segaduses olevaid üliõpilasi tõusis püsti ja lahkus kiiremas korras. Nii tegime ka meie, silmad häbist maas.
Kõigepealt jalutasime ühest loengust demonstratiivselt esimeste minutite jooksul välja ja siis jäime õigesse demonstratiivselt hiljaks. vapustav. Seinal laiusid kirjad "What kind of career to do within the EU". Tore, vähemalt oli seekord õige saal. Esimene kõneleja oli täielik kuivik. Mingi Euroopa ombudsman. Huvitav, kas ta reaalselt midagi teeb ka, sest mina polnud kunagi sellisest tegelasest kuulnud ja tema jutu järgi oleks võinud arvata, et ta on aknakaunistus. Rääkis pool tundi, kuidas tal vedas täiega ja tänu tutvustele sai soojale kohale ning oma esimesest case'st Microsoft'iga. Superigav oli ja Roosi tegi hea tähelepaneku, et oleksime võinud sinna valesse loengusaali jäädagi.
Seejärel rääkis teine kuivik sellest, kuidas käib nende töölevõtuprotsess ja esimene kuivik küsis täiendavaid küsimusi. Mu lemmik oli: "Miks peab kandidant oskama peale emakeele veel mõnd EU keelt?" Oleks tahtnud püsti tõusta ja küsida, et kas onuke ka äkki vales saalis ei ole. Sest ega rahvusvahelisel tasandil töötades emakeelest ju piisab, eks.... see oli üks näide tema nutikatest "kaasaaitavatest" küsimustest. Peale teist kuivikut oli kange tahtmine lahkuda, aga õnneks jäime. Seejärel asus kõnelema üks noormees, kes on üks lahedamaid ja otsekohesemaid kõnelejaid, keda ma üle tüki aja live's kuulnud olen. Ta rääkis, kuidas tema erinevatesse organisatsioonidesse kandideerima hakkas ja kuhu ta jõudnud on. Alustas EL Nõukogust vist, siis liikus ÜRO-sse, kus ta "kohvi valmistaja" oli, käis mitme missiooni raames nii Sierra Leones kui ka Malaisias ja nüüd tagasi Hollandisse jõudis. Ta rääkis nendest institutsioonidest nii ausalt, et see oli tõeliselt humoristlik. Nt sellest, kuidas ta tahtis ÜROsse maailma muutma minna, aga tal paluti vait olla, võimalikult madalat profiili hoida ja hiljem õppida. Oli näha, et eelkõnelenud kontorirottide näolt peegeldus küsimus "kes tema siia kutsus?". Parim osa oli see, kuidas tüüp rääkis, et see on täiesti okei, kui noored vigu teevad - kui ta ÜRO mingi välismissiooni jaoks eelarvet koostas, oli ta paar nulli numbrite järelt ära unustanud ja missioon pidigi läbi ajama 243 dollariga mitme miljoni asemel. Kujutate ette? :D Küllap avalikkus oleks tahtnud sellest teada! Ja lugu sellest, kuidas tema sõber pidi korraldama Clintoni ja mingi riigi välisministri kokkusaamise kuskil lennujaamal. Point oli selles, et välisminister pidi saabuma helikopteriga ja USA presidenti ametlikult tervitama. Air Force 1 jõudis kohale ja palus maandumisluba, aga vennike ei saanud seda anda, sest siis oleks ju USA president saabunud enne välisministrit ja kuhu see siis kõlvanud oleks. Lasi presidendil tund aega õhus tiirutada, kuni sai väga vihase kõne välisministrilt, et "mida kuradit sa teed?! ma olen tund aega juba presidenti oodanud, ma tulin autoga!".
Hahaa, ja mina põdesin oma vigade pärast tööl, kui alustasin :D see on uus tase juba!
ReplyDelete