Kuna see aine on kohustuslik nii äri- kui ka inimõiguste suunale, on naljakas näha, kuidas pool seminarirühma üritab teada saada, kuidas kõik ettevõtted lihtsal viisil kohtusse kaevata ja võimalikult palju hüvitisi saada ja teine pool, kuidas inimõiguste rikkumisest seaduslikult kõrvale nihverdada ja ikka kasumit toota. Tegelikkuses on tegemist halli valdkonnaga, sest seaduses on selle koha pealt laiad lüngad ning ettevõtteid vastutusele võtta on keeruline. Siiski on selliseid juhtumeid esinenud. Enamasti kasutatakse kohtusse kaebamise asemel aga avalikke naming-shaming kampaaniaid, mille käigus tuntud brändide teod pävavalgele kistakse ja maine nulli tambitakse. Nt üks Belgia õlletootja läks pankrotti, sest nende tootmisahel oli ka mingil moel keelatud tegevusega seotud ja kuna "räpase" õlle joomine tegi jooja "luuseriks", muutus see nii ebapopulaarseks, et pankrotistus paari kuuga. Minu jaoks oli üllatus, et ka Nike'i vastu on suunatud mitmeid kohtuasju, nt lapstööjõu kasutamise tõttu jms. Tavaliselt on naming and shaming kampaaniad väga edukad, et nt ühe suurima naftatootja BP puhul osutus tulemus soovitust vastupidiseks - meediakära tõttu tõusis naftahind lakke ja firma pistis tavapärasest kõvasti suuremad miljonid taskusse.
No comments:
Post a Comment