Gruusia president

Kolmapäeval pidas aulas kõne Mihhail Sakašvili, kes rääkis olukorrast Gruusias ning oma vaadetest. Muuseas saime teada, et ta poeg võitis mõned kuud tagasi Hiinas I-padil trükkimise maailmameistrivõistlused :D Nali naljakas, tegelikult oli väga hariv ning kaasahaarav kõne.

Teiselt pildilt leiate meie vastlapäevakukli. Kuna pagariärid olid karnevali puhul kinni, siis pidime läbi ajama käepäraste vahenditega. Eestlased hätta ei jää ning tulemus tuli isegi maitsvam, kui tavaline kukkel - šokolaadivahvel iirise-banaanikastme ja vahukoorega.

Ettevõtte ühiskondlik vastutus

...on uus aine, mis mul praegu käib. CSR tähendab nii majandusliku kui keskkonna ja sotsiaalse mõõtme integreerimist ettevõtte juhtimissüsteemi, mis arvestaks kõikide sidusgruppidega ning tooks kaasa huvide tasakaalustamise ja lisandväärtuse sidusrühmade silmis.

Kuna see aine on kohustuslik nii äri- kui ka inimõiguste suunale, on naljakas näha, kuidas pool seminarirühma üritab teada saada, kuidas kõik ettevõtted lihtsal viisil kohtusse kaevata ja võimalikult palju hüvitisi saada ja teine pool, kuidas inimõiguste rikkumisest seaduslikult kõrvale nihverdada ja ikka kasumit toota. Tegelikkuses on tegemist halli valdkonnaga, sest seaduses on selle koha pealt laiad lüngad ning ettevõtteid vastutusele võtta on keeruline. Siiski on selliseid juhtumeid esinenud. Enamasti kasutatakse kohtusse kaebamise asemel aga avalikke naming-shaming kampaaniaid, mille käigus tuntud brändide teod pävavalgele kistakse ja maine nulli tambitakse. Nt üks Belgia õlletootja läks pankrotti, sest nende tootmisahel oli ka mingil moel keelatud tegevusega seotud ja kuna "räpase" õlle joomine tegi jooja "luuseriks", muutus see nii ebapopulaarseks, et pankrotistus paari kuuga. Minu jaoks oli üllatus, et ka Nike'i vastu on suunatud mitmeid kohtuasju, nt lapstööjõu kasutamise tõttu jms. Tavaliselt on naming and shaming kampaaniad väga edukad, et nt ühe suurima naftatootja BP puhul osutus tulemus soovitust vastupidiseks - meediakära tõttu tõusis naftahind lakke ja firma pistis tavapärasest kõvasti suuremad miljonid taskusse.

Karneval

Pühapäevast kolmapäevani toimub siin tõeline tsirkus. Kõik laaberdavad ringi ja pidutsevad. Eile õhtul rääkis Anna, et see on mingit pidi katoliiklusega seotud. Seega - nädal aega tinutamine=katoliiklus? Ma ilmselgelt ei mõista seda. Terve linn on värvikirevaid lippe ja kaunistusi täis ning inimesed näevad välja nagu klounid. Jube.

Pühapäeval toimus paraad ja vedasime end, muutlikku ilma trotsides, sillale. Sadas vihma, lund, rahet ning paistis päike. Vahepeal oli kevadiselt soe ja vahepeal oli nii külm, et ei tundnud varbaid. Pidasime kaks tundi vastu, sest osad kostöömid olid lihtsal nii vinged, siis läksime koju, panime rohkem riideid selga ning läksime uuesti linna. Paraad kestis vähemalt kolm tundi ja siit ka veidi pildimaterjali. Meie lemmikuks osutusid Paracetamoli kostüümi kandvad noormehed.

Oli näha, et tegemist on tõeliselt populaarse üritusega, sest isegi tuletõrjeauto oli end parimasse kohta parkinud ning tuletõrjujad nautisid auto katuselt show'd. Osavõtjateks on nii imikud, kui pensionärid, nt üks vahva vanaema jalutas ringi "kitsega" (ratastega abivahend käimiseks) ja pakkus eakatele pealtvaatajatele pitsist konjakit. leidus nii kolle kui ka haldjaid, aga kõige lõbusam tundus siiski lastel olevat.

Enne ja pärast

Tegemist on palju olnud ja oleme mõlemad õppimisega nii ametis olnud, et pole siia midagi põnevat kirjutada olnud. Kui Roosil eksamid möödas olid, tegime korraliku ümbermööbeldamise ka ja saime kõvasti ruumi juurde. Siit leiategi meie "enne ja pärast" pildid, ise oleme igal juhul väga rahul. Alt naabri ehk omanikuga saame kenasti läbi ja vennike on muhe. Ühe korra oleme juba ühise õhtusöögi ka maha pidanud ja igal korral valmistab keegi meist ühe roa - eel- või põhiroa ning magustoidu. tegemist on tõelise gurmaaniga nii et meil on vedanud.

Eile tegime ka soolaleivapeo, mille teemaks valisime must-valge, sellest annab tunnistust ka juuresolev pilt.




Tege

Harry Potter ja Mr Hiir

Esiteks viin teid kurssi oma kooliga - mul on kaks uut ainet ja eile oli ühes esimene loeng.

Lektoriks oli vanem meesterahvas, kes nägi välja nagu professor Harry Potteri raamatust - ta kandis keepi, mille all oli paar vesti, kuub ja ma ei tea mis kõik veel. Keebi taskust rippus välja vana kuldne uur, ees olid tal loomulikult prillid ja ma ei valeta, isegi kingad olid naljakalt veidi ülespoole ninadega. Ta nägi nii vahva välja! Täna käisin tema kabinetis ühe uurimustöö teemat kinnitamas ja minu senine arvamus, et tegemist on Hogwartsi õppejõuga sai kinnitust. Kabinett oli otsast otsani täis antiikset mööblit, raamaturiiuleid ja naljakaid vidinaid. Tahtsin kangesti küsida, kas ta mõnda võlutrikki ka oskab.

Teine päeva sündmus oli see, kui üle tüki aja jälle esimest korda tööle läksin. Kuna kliente on praegusel ajal väga vähe, on ka tööpäevi vähem ning kohale minnes on ka tegevust vähe. Ülemus otsis võimalikke asju, mida veel koristada, et mind koju ei peaks saatma ja olin just ahjualuste riiulite koristamise lõpetanud, kui ta mu sinna tagasi kutsus, et midagi näidata. Arvasin, et jätsin midagi vahele, aga silm ei märganud midagi. Käskis täpsemalt vaadata. Ja mida ma nägin??? Riiuli ja seina vahelt paistis hiire tagumik koos pika sabaga. Ma olin all keldris varemgi ühel korral hiirega kokku sattunud ja kuna ma neid ei karda, ei väärinud see minu arvates isegi kellegile mainimist. Raske oli uskuda, et nad ka köögis on, sest seal on ju nii palav ja ma eeldaks, et ebameeldiv ühele hiirepoisile. Mõtlesin, et no koristan sealt ümbert siis ära. Hiirejäänukit ma katsuda ei kavatsenud, aga oh seda kiljatust, mis mu huultelt valla pääses, kui see zombie riiuli vahelt püsti hüppas, mu kätt riivas ja kuskile peitu siblis. Kostas naeris nagu ma oleks just maailma parima nalja rääkinud ja isegi eest ruumist tuli kelner kontrollima, kas kõik ikka korras on. Ma niimoodi ehmatasin! Hiiri ma ei karda, aga ma ei osanud oodata, et laip ellu ärkab.

Tööl oli muidu tore, õhkkond oli meeldiv ja nüüd olen taas kodus, et õppima hakata.

Lisaks veel paar pilti, mille Roosiga klõpsinud oleme - kivikuju naisega on meie teaduskonnast, pilt klouniga näitab kohalikku karnevalimeeleolu - ülejärgmisel nädalal on siin karnevalipidustused (see sama, millest teile enne rääkisin, kus terve linn ja vist isegi terve Holland nina viltu tõmbab) ja terve linn on juba vastavalt ära kaunistatud. Ära kaunistatud tähendab koledaid erksavärvilisi ja eriti maitsetuid dekoratsioone nagu odav tsirkus. Okei natuke värvi ei tee paha, aga ma ei jõua oodata, kuni kõik need tulbid ja muud lillelised siin õitsema hakkavad juba, praegune pilt on too much. Siis veel üks pilt kommipoest nimega Pinky - seal pakutakse ka suurepäraseid vahvleid ja pilt juustupoe ees - siin on säilinud pisikesed teatud tootele spetsialiseerunud "butiigid" - nt juustule, saiale ja lihale (karnid).

Karjääriloeng

Roosi rääkis, et nende kursus on kutsutud karjääriloengule, kus erinevate institutsioonide esindajad oma kogemusest ja pakutavatest praktika- või töökohtadest räägivad. Tore, et selliseid loenguid siis esimese aasta üliõpilastele korraldatakse. Selles suhtes, et keegi võiks neid magistri omadele ka ju teha.

Läksin Rosaliniga kaasa ja kõigepealt sai nalja ruumiga. Vaatasime enne järgi, kus loeng toimub ja marssisime kohale. Loengusaal oli paksult rahvast täis ning olime õnnelikud, et VAREM kohale läksime ja hea koha saime. Lektor hakkas rääkima aineprogrammist, loengukavast ja eksamitest. Vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, et nonii nüüd saab nalja - see on kindlasti tudengite tähelepanu võitmiseks korraldatud. Jälgisime ka teiste hämmingus nägusid ja kihistasime omaette kuni seinale ilmusid slaidid hoopis valede teemadega. Loomulikult olime vales saalis, kuid õnneks ei olnud me ainsad. Terve punt segaduses olevaid üliõpilasi tõusis püsti ja lahkus kiiremas korras. Nii tegime ka meie, silmad häbist maas.

Kõigepealt jalutasime ühest loengust demonstratiivselt esimeste minutite jooksul välja ja siis jäime õigesse demonstratiivselt hiljaks. vapustav. Seinal laiusid kirjad "What kind of career to do within the EU". Tore, vähemalt oli seekord õige saal. Esimene kõneleja oli täielik kuivik. Mingi Euroopa ombudsman. Huvitav, kas ta reaalselt midagi teeb ka, sest mina polnud kunagi sellisest tegelasest kuulnud ja tema jutu järgi oleks võinud arvata, et ta on aknakaunistus. Rääkis pool tundi, kuidas tal vedas täiega ja tänu tutvustele sai soojale kohale ning oma esimesest case'st Microsoft'iga. Superigav oli ja Roosi tegi hea tähelepaneku, et oleksime võinud sinna valesse loengusaali jäädagi.

Seejärel rääkis teine kuivik sellest, kuidas käib nende töölevõtuprotsess ja esimene kuivik küsis täiendavaid küsimusi. Mu lemmik oli: "Miks peab kandidant oskama peale emakeele veel mõnd EU keelt?" Oleks tahtnud püsti tõusta ja küsida, et kas onuke ka äkki vales saalis ei ole. Sest ega rahvusvahelisel tasandil töötades emakeelest ju piisab, eks.... see oli üks näide tema nutikatest "kaasaaitavatest" küsimustest. Peale teist kuivikut oli kange tahtmine lahkuda, aga õnneks jäime. Seejärel asus kõnelema üks noormees, kes on üks lahedamaid ja otsekohesemaid kõnelejaid, keda ma üle tüki aja live's kuulnud olen. Ta rääkis, kuidas tema erinevatesse organisatsioonidesse kandideerima hakkas ja kuhu ta jõudnud on. Alustas EL Nõukogust vist, siis liikus ÜRO-sse, kus ta "kohvi valmistaja" oli, käis mitme missiooni raames nii Sierra Leones kui ka Malaisias ja nüüd tagasi Hollandisse jõudis. Ta rääkis nendest institutsioonidest nii ausalt, et see oli tõeliselt humoristlik. Nt sellest, kuidas ta tahtis ÜROsse maailma muutma minna, aga tal paluti vait olla, võimalikult madalat profiili hoida ja hiljem õppida. Oli näha, et eelkõnelenud kontorirottide näolt peegeldus küsimus "kes tema siia kutsus?". Parim osa oli see, kuidas tüüp rääkis, et see on täiesti okei, kui noored vigu teevad - kui ta ÜRO mingi välismissiooni jaoks eelarvet koostas, oli ta paar nulli numbrite järelt ära unustanud ja missioon pidigi läbi ajama 243 dollariga mitme miljoni asemel. Kujutate ette? :D Küllap avalikkus oleks tahtnud sellest teada! Ja lugu sellest, kuidas tema sõber pidi korraldama Clintoni ja mingi riigi välisministri kokkusaamise kuskil lennujaamal. Point oli selles, et välisminister pidi saabuma helikopteriga ja USA presidenti ametlikult tervitama. Air Force 1 jõudis kohale ja palus maandumisluba, aga vennike ei saanud seda anda, sest siis oleks ju USA president saabunud enne välisministrit ja kuhu see siis kõlvanud oleks. Lasi presidendil tund aega õhus tiirutada, kuni sai väga vihase kõne välisministrilt, et "mida kuradit sa teed?! ma olen tund aega juba presidenti oodanud, ma tulin autoga!".

Jõusaal

Aga meie käisime täna õhtul Roosiga Bodypumpis! Roosi tegi ka täna liitumise ära ja nii me kahekesi kohale marssisimegi. Rosalini jaoks oli see esimene kord, mis tähendas seda, et trenn võttis ikka väga võhmale. Lõpuks olid lihased nii haiged et, tsiteerin: "isegi vetsupaberit oli raske võtta".

Muidu on siin selline naljakas komme veel, et kui uus treeningkava välja tuleb, jagatakse saalis spordijooki ja KEEKSI! Väga veider!

Pärast käisime saunas lõõgastumas ja nüüd oleme tagasi töölaua taga.

sünnitunnistus

"Kui elada Maastrichtis kauem, kui aasta, tuleb linnavalitusse viia oma sünnitunnistuse vähem, kui poole aasta eest väljastatud koopia. Sellest aitab." Nii öeldi mulle kolmel korral, kui selle kohta linnavalitsuses küsimas käsin. Käisin Eestis kenasti Perekonnaseisuametis ära, küsisin tõendi ja tõin endaga kaasa. Võite kolm korda arvata, kas sellest piisas.

Eip.

See tõend neile ei kõlvanudki. Nüüd on vaja originaali ja selle NOTARISEERITUD tõlget. Ma ilmselt kirjutan end lihtsalt kohe suve alguses välja ja ei hakka sellega rohkem jändama.

Näide kohalikust asjaajamisest

tagasi Maastrichtis

Poolteist kuud kodus oli täielik luksus ja aeg lendas kiiresti.

Lend läks mul kenasti, jõudsin isegi 25 min ettenähtud ajast varem – kes sellist ime varem on näinud?! Maastrichti jõudsin öösel ja koju ei olnud üldse „kodune“ tulla – kolisime ju samal päeval, kui Eestisse sõitsime ja asjad said lihtsalt üleukse sisse visatud. Mitte midagi ei olnud „oma koha peal“, aga nüüdseks olen jõudnud juba kõik lahti pakkida ja asi hakkab ilmet võtma.

Väljas on külm, hommikul oli lausa -10. Eestist tulles ei ole see väga hull, aga eks ootused olid kõrged – alles mõne päeva eest lubas ilmateada kümmet soojakraadi ja ka Roosi ütles, et käib väljas õhukese mantliga. Kohalike jaoks on olukord harjumatu, mida tõestavad tihedad rattaõnnetused. Lund tuleb siin haruharva, aga nüüd katab maad sissetallatud lumest moodustunud igikelts.

Tegelikult on lund imevähe ja pisike jääkirme tänavatel ei vääri ka erilist mainimist, kuid isegi minule tundub see siin kuidagi väga harjumatu.

Võiks arvata, et siinsetele „lõunamaalastele“ valmistab korralik talveilm oma eksootilisusega rõõmu, aga nagu täna selgus, siis mitte – meie majakaaslane Bart avaldas oma pahameelt küllaltki väljendusrohkelt ja vägagi kategooriliselt – lumi sakib! Jää veel eriti, sest siis ei saa ta oma 120 km rattatrette teha (just nimelt, tegemist on rattafanatiga).

Muidu on meil siin päris tore ja tunneme pisiasjadest rõõmu – nt kirjutuslauast, mida meil vanas korteris ei olnud ja sellest, et keegi ei tinista kitarri, nagu meie soomlane seda päevad läbi tegi. Meil on siin vahva! J