2 peakorraldajat ühe osaleja lapsega :)

Mr Organisaatoriga

Mr kõige parem huumorisoon terves programmis

with my brother from another mother :D - kuni lõpuni peeti meid õeks ja vennaks

Kõige ägedamate neiudega

Tagasi Maastrichti!

Nüüd olen teist päeva tagasi Maastrichtis. Jõudsin reede öösel ning mind tervitas selline paduvihm, et olin sekund pärast rongijaamast väljumist pealaest jalatallani läbimärg. Ilmselgelt on minu ja Maastrichti tunded vastastikkused ja ma ei olnud tagasi oodatud - ka mina ei tahtnud sugugi Leidenist tagasi tulla. Tormist ja äikesest hoolimata laius üle terve mu näo lai naeratus, kui möödunud kuule Leidenis mõtlesin.

Otsus Columbia suveprogrammis osaleda on Hawaiile ja Maastrichti minemise kõrval mu targim otsus ja olen nii tohutult õnnelik, et mul see võimalus oli. Küll on kurb, et see läbi on! Lisaks sellele on põhja-Holland nii palju vingem lõunaosast, kus mina elan ja seda eelkõige inimeste tõttu - põhjapool on inimesed nii tohutult avatumad ja sõbralikumad, et lihtne on uusi vingeid tutvusi luua ja alati on nalja nabani. Siinpool on inimesed "uhkemad" ja tahavad minu arust jätkuvalt rohkem prantslaste moodi olla. Põhjapool on võimatu isegi bussis sõita, ilma, et keegi juttu teeks ....nagu Ameerikas. Ja nad on merele lähemal! Niiet igatepidi ägedam!

Viimased 2 nädalat möödusid superkiiresti. Pärast Haagi ekskursiooni läksime järgneval reedel Amsterdami, kus käisime kunstimuuseumis, sõitsime paadiga kanalitel ringi ja pidasime korraliku peo maha. Kella viiese rongiga sõitsime tagasi Leidenisse ja paar tundi hiljem läksime randa peesitama. Kuna nädala sees oli õppimisega kõva tamp peal, siis võtsime ka nädalavahetustest viimast. Kolmanda nädala keskpaigas oli meil harjustuskohtu võistlus, mis oli omaette huvitav kogemus ja pärast seda oli rohkem aega niisama tsillida ja just seda me tegime, sest tajusime kõik, et varsti on meie aeg koos läbi ja kes teab kas ja millal üldse veel näeme - eurooplastega on lihtsam sidet pidada, aga Rio de Janeirosse ju nii lihtsalt ei satu :D

Neljapäeval oli meil uhke Farewell dinner. Kohale sõidutati meid paadiga ja dokkisime otse Leideni uhkeima resto terassile. Veetsime seal oma 5 tundi, sest roogade vahele mahtusid arvukad kõned (eriti hinge läks peaorganisaatori Morrison'i kõne, kes ütles, et tema korraldajakarjääri jooksul on meie grupp talle kõige rohkem hinge läinud ja see ei kõlanud sugugi mitte palja meelitusena, sest ka tema jaoks oli see viimane aasta korraldada ja eks tal ole oma emotsioonid sellega seoses), sketchid, milles pidime professoreid järgi tegema ja autasustamistseremoonia. Kui kõhud uhket toitu täis, sõidutati meid taas paasiga kesklinna, kus läksime oma seltskonnaga privaatklubisse, kus varajaste hommikutundideni tantsu lõime. Järgmisel päeval käisime paar tundi rannas ja seejärel ruttasin koju asju pakkima, et laupäeva hommikuks tööle jõuda Maastrichti.

Uskumatu, et see läbi on... Mis imelised inimesed! ja see energia, mis sellest programmist tuli...nii motiveeriv!

Ülehomme sõidan 2 nädalaks Eestisse ja seejärel taas Maastrichti, et oma lõputöö ära lõpetada ja esitada. Sealt edasi.... veel ei tea, aga kauaks ma Maastrichti ei jää. Ma kohe tunnen seda. Kui kellelgi on mõni huvitav tööpakkumine Brüsselisse või Haagi, siis teil on mu kontakt ;D

Kallistan teid kõiki kõvasti ja juba varsti näeme!

Den Haag

Mitu head aastat tagasi käisime Mammuga Haagis ja tegime seal korraliku turistiprogrammi, aga kuna ma olin alles paras tatikas, siis ega ma suurt enam ei mäletanud. Eile sõitsime aga terve oma suvekooli kursusega taas Haagi avastama (10 min rongisõidu kaugusel, seega lähemal, kui Lasnamäelt Õismäele). Programm oli tihe - kohale jõudes tehti meile ekskursioon ühes suurimas Hollandi advokaadibüroos, mis esindab Hollandi riiki kõgis kohtuasjades. Büroo oli uhke ja suur, aga kuna nad palkavad vaid inimesi, kellel on kraad Hollandi õiguses, siis oli see enamusele meist tegelikult täiesti kasutu käik ja olgem ausad, rahvas oli eelmisest õhtust päris väsinud ka, sest tähistasime ühe saksa tüdruku sünnipäeva. Ilmselt on see büroo meie programmi üks toetajaid ja seetõttu käisimegi endid seal siis üle näitamas. Uhke büroo oli küll, töötaks isegi seal. Lisaks sõime seal hommikust ja kuulasime lühidat loengut keskkonnaõigusest, mis oli ausalt öeldes päris igav, seda enam, et ma olen keskkonnaõigust ise varem õppinud ja seega jäi loeng väga pealiskaudseks. Pärast käisime Parlamendihoones, kus meid troonisaali ekskurseeriti ja kuhu muidu inimesi haruharva lastakse. Uhke värk. Kamin oli suurem, kui selle kõrval olev uks (pildi pealt näete). Seejärel läksime tagasi advokaadibüroosse, kus ootas ees vein, snäkid ja sotsialiseerumine firma töötajatega. Veits mõttetu tripp oli tegelikult, ma lootsin, et meid viiakse ehk Jugoslaavia eritribunali või rahvusvahelisse kriminaalkohtusse vms, aga ei. Umbes kuuest oli programm läbi ja mina suundusin Kärdi juurde, kes parajasti ka Haagis paariks nädalaks suveülikoolis on. Kokkasime (Kärdu tegi muidugi suurema osa tööst, niiet au kuulub talle) õhtusöögi, mida terrassil nautisime, tegime linnas tiiru ja muljetasime niisama, sest näeme ju nii harva. Järgmine päev kallas vihma ja rannaplaanist ei tulnud midagi välja, seega jalutasime niisama veidi linnas ja nüüd jõudsin just tagasi Leidenisse. Suur tänu Kärdule öömaja ja muheda seltskonna eest!

Esialgu lähen tuttu, sest nädal on kiire olnud ja ma lihtsalt ei jaksa hetkel miskit asjalikku enam teha. Esmaspäevast hakkavad uued loengud, sest algab teine blokk ja ootan uusi aineid juba huviga.

Naljakas on jälgida, kuidas teise nädala lõpuks on inimesed grupeerunud ja inimesed hakkavad rohkem iseloomu näitama. Eks see kuulub kõik asja juurde.

Järgmine nädal on meil harjutuskohtu finaal niiet tempo on laes.

Panen mõned pildid ka juurde.

RAND!

Kas te teate, mida ma Maastrichtis üle kõige igatsen (sõbrad ja pere muidugi välja arvestada :D)? MERD! Nii väga! Täna läksime terve oma seltskonnaga bussi peale ja sõitsime 10 minuti kaugusel asuvasse "kuurorti". Veetsime seal mõnusad kaks tundi ja ausalt, ma pole tükk aega nii elevil olnud! Ma olin nagu seitsmendas taevas oma ranna, mere ja päikesega...rohkem polegi õnneks vaja. Nüüd on mul muidugi päevasest jalutuskäigust kenad päikeseprillirandid ja kõik jutud, aga meel on hea.

tähelepanek

Õpin iga päev uusi asju, mille üle ära ei jõua imestada. Teadsite, et USA-s võib kohtunikuks saada inimene, kel pole õigusharidust? Just nii ongi. See on küll väga vähe tõenäoline ja on juhtunud haruharva, aga teoorias on see võimalik.

Kui veider korraldus neil ikka on...

Esimesed päevad Leidenis

Lahkusin esmaspäeval kella 10 ajal Maastrichtist ja mõtlesin, et mul on aega maa ja ilm, et Leidenisse loksuda, aga võta näpust - ikka läks jooksmiseks. Rong sõitis oma kenakesed 3,5 tundi kokku ja kella 13.30 ajal sain kõne korraldajatelt, et preili, kas te ikka tulete? Mis oli neist ju väga armas, sest registreerimine pidi 15 lõppema. Palvetasin, et rong nüüd ikka lõpuni õigesse kohta läheks ja nt pooleks ei tehtaks, mida juhtub aegajalt (pool rongi sõidab ühte kohta ja teine pool teise) vms. Õnneks läks. Siis võtsin jalad selga ja pistsin õigusteaduskonna poole liduma. Mõnusad munakiviteed siin. Sarkasm. Lisaks pead jälgima, kus pool kanalit sa parajasti oled, siis kanaleid on siin palju. Väga palju. Lõpuks jõudsin kohale ja sain koolist majutuse võtme, õppematerjalid ja muu vajaliku informatsiooni. Ruttasin käbedasti "koju", mis oli, nagu eelnevalt mainitud, varem kasutusel vanadekoduna. Eelmisest postitusest leiate pilte mu toa, siseaia jms kohta. Kööki ja vannituba-tualetti jagan ühe hollandi kuti ja ühe aseri tüdrukuga. Võiks ka hullem olla, aga ikkagi on lastelaagri tunne... Saab hakkama, aga ma juba igatsen Maastrichti kodu oma privaatsusega :D Ausalt, selle aseri tüdruku mustad juuksekarvad IGAL POOl on lihtsalt nii ..., aga no mis sa teed ja eks see kestab vaid kuu aega. Kohale jõudes, lohistasin oma sajakilose kohvri (tegelt ka megasuur, mitte see tavaline, millega ma rändamas käin - Roosi laenas lahkelt enda oma - mida lähemale minek on, seda rohkem ju asju võtad :D) kolmandale korrusele - pole ime, et need vanurid siit ära koliti, need trepid on ebainimlikud! Ja siis avastasin, et ma olen maja vales tiivas. Suurepärane. Õnneks oli üks noormees kohe valmis abistama ja võttis mu kohvri nobedasti selga ja lidus tagasi alla ja siis uuesti maja teises otsas üles kolmandale. Siiamaani mul käed ja kael haige sellest lohistamisest. Elan viimasel korrusel ja ma ei tea, mis mul nende katusekorteritega on - Maastrichtis ju ka :D Veits valgust võiks rohkem olla, aga no pole hullu.

Kokku on meid programmis vaid 29 ja sain teada, et kahele anti siiski ka täisstipp, aga samas nad olid väljastpoolt Euroopat ja neil kulus oma viisade, tervisekindlustuse ja reisikulude peale ilmselt ikka sama suur summa, kui kõigil teistel. Niiet võin oma stipiga väga rahul olla.

Seltskond on väga rahvusvaheline - 20st erinevast riigist! nt Brasiiliast, Argentiinast, Jaapanist, Austraaliast, Kanadast jne jne jne.

Eile oli kohe ava-aktus, millele järgnes paadisõit mööda kanaleid, kus saime nii omavahel, kui ka professoritega lähemalt tuttavaks ja seejärel läksime õhtusöögiks hiiglaslikke pannkooke sööma.

Pärast seda ruttasin koju, et järgmiseks hommikuks materjale lugema hakata. Kui tihtipeale on suveülikoolid vaid kahenädalased "laagrid", kus suurem rõhk on tsillimisel, siis meil on ikkagi päris kõva tamp peal ja palju materjale läbi vaja töötada. Vaba aega põhimõtteliselt nädala sees pole. Kaks esimest nädalat on mul sellised ained nagu Contracts, Constitution Law, Statutes and Regulations , Litigation ja Moot Court ning järgmisel kahel environmental law, tax policy, Professional Development and Responsibility. Järgmise nädala reedel viiakse meid haagi ekskursioonile ja sellele järgneval reedel Amsterdami.

Loengud on kahetunnised ja algavad kell 10. Kell 12 läheme kõik koos õppejõududega lõunat sööma (mis kenasti kinni makstakse) ja sugugi mitte sööklasse vaid ikka linna restodesse ja see on lihtsalt suurepärane, sest see võimaldab meil õppejõududega väga palju aega veeta ja üksteist hästi tundma õppida. Täna rääkisime just ühe õppejõuga sellest, kuidas nt programmist kuulsin ja siia sattusin ning andsin neile soovitusi, kuidas end paremini promoda, sest tuleb välja, et turundusmeeskond on neil väga santi tööd teinud. Pakkusin mitu ideed ja pärast rääkisime veel muudel teemadel ning vestluse lõpus küsis Mark, et kas ma Columbia Law Schoolis teise magistri tegemise peale pole mõelnud. Et ta ei ole otseselt vastuvõtukomisjonis, aga selle komitee juht, millele vastuvõtukomisjon allub ja ta kostaks kohe paar head sõna mu eest. Polevat mingi probleem ja saaksin kohe sisse. Võite mu imestunud nägu ette kujutada. Aga no siis võiks keegi mitu miljonit stipendiumi ka anda, sest just nii palju need aastamaksud seal tavaliselt on. Kuigi asjaolu, et võimalus sinna minna oleks, on juba tegelikult väga suur asi, sest sinna on praktiliselt võimatu sisse saada. Andis väga positiivse motivatsiooni ja inspireeris.

Täna oli mul kaks esimest loengut, lepinguõigus oli ülipõnev, aga pärastlõunane põhiseadusõigus oli küll mulle väga igav. Haldusõigus pole mulle kunagi istunud ja vastu õhtut, täis kõhuga kuulamine ei teinud asja teps mitte põnevamaks. Homse suhtes on väga kõrged ootused, sest siis ootab ees kohtuvaidluseklass - ja ameerika kohtusaali debatid on ju kõigile filmidest tuttavad :D

Leidenist endast nii palju, et 16 sajandil üritasid hispaanalased linna ära vallutada ja asusid piiramisrõngasse. Leiden asub pisi-pisikese künka peal (seda nad vähemalt lootsid) ja nad otsustasid tammid purustada, et vaenlased ümberringi vee alla jätta. See neil ka õnnestus. Päris muhe lugu ajaloost, mida meile eile aktusel räägiti. Merele on Leiden lähemal, kui mu kodulinn Maastricht, kus ma pean leppima koleda mudase jõe Maasiga. Siit peaks meri 15 min rattasõidu kaugusel asuma. Mõtlesin, et vb jooksen sinna mõni päev. Üks austraalia neiu oli ka käpp, niiet eks näeb.

Leideni ülikool on Hollandi vanim ja rajatigi pärast hispaanlaste tagasilöömist Wiliiam Oranje poolt. Muideks, isegi Albert Einstein õpetas siin kunagi!!! Ta oli siin ajutise lepinguga ja kui leping lõppes, seda ei pikendatud, sest hollandlased ei pidanud teda eriti "heaks". Siis läks Albert USAsse, kus ta väga edukas oli ja siis näitas Leiden üles suuremeelsust ja kutsus papi tagasi, mida ta ka tegi. 4 professorit on siin Nobeli auhinna saanud.

Ma lähen nüüd õppima!

Leidenis