"Enjoy your meal" ja "Cove"

Eile käisin vaatamas dokumentaali, mis peaks vaatajad mõtlema panema, kust nende toit toidulauale jõuab. Film algab sellega, kuidas 2 hollandlast supermarketis uhkeid tooraineid valivad ja hargneb siis osadeks rääkides, kust need toorained tulevad ja kui palju kahju nad arengumaadele tekitavad. Nt kuidas prantsuse ubade kasvatamine on viidud Keeniasse. Oad vajavad tohutult palju niisutusvett ja selleks, et eksportida ube näljastele eurooplastele, vaevlevad kohalikud absoluutse veepuuduse käes, sest kogu vähene olemasolev vesi suunatakse põldudele. Ja kuidas nt lõuna-ameerika riikide talumehed kannatavad sojaoa põldude pärast. Ja kuidas Aasias kannatavad põlisrahvad selleks, et meile krevette toota.

Igavene nõme film oli! Iseenesest mõistetav, et maailmas on ebavõrdsus ja arengumaad kannatavad, osaliselt tõesti selleks, et meie tarbimiskultuuri rahuldada, aga väide, et Euroopa on kõiges süüdi, on küll ajuvabadus. Kui meid ei oleks, siis arengumaad õitseksid? Ja kas me hakkame nüüd vähem sööma? Ma ei saanudki aru, mida see film saavutada püüdis.

Teine film, mis mind hoopis rohkem puudutas, oli seotud delfiinidega.

"The Cove" viib vaataja Jaapanisse, kus ühes pisikeses laguunikeses neid imelisi veeloomi tuhandete kaupa mõrvatakse. Valitsus mätsib kõik kinni, sest esiteks šokeeriks tõe ilmsiks tulemine kodanikke ja teiseks on see suur rahaallikas. Mäletate filmi "flipper"? Enne seda filmi võis maailma delfinaariumid kahe käe sõrmedel üles lugeda. Siis puhkes buum ja nüüd on delfinaariumid igas suuremas mereäärses linnas. Flipperi peatreener, kes treenis delfiine 10 aastat muutis oma veendumusi, kui tema lemmik hoolealune stressist enesetapu sooritas (delfiin võib hingamise teadlikult lihtsalt lõpetada). Kõlab vb klišeelt, aga sp soovitangi filmi ise vaadata. Onu on viimased 35 aastat pühendanud delfiinide päästmisele. Sellega seoses on teda muidugi lugematu arv kordi vahistatud. Küsimusele, mitu korda teda vahistatud on, küsis onu " sel aastal?". Ta ei teinud nalja.

Jaapani Taji linnakese peamine ekspordiartikkel on delfiiniliha. Delfiinid on meiega samal toiduahela tasemel ja nende liha ei ole küll eriti lugupeetud. Rääkimata sellest, et nad on intelligentsuselt inimesest mitmest aspektist vaadatuna isegi kõrgemal. Kuna vaalapüük keelustati, tegelevadki nüüd loetud arv kalureid delfiinidega. Delfiinid meelitatakse suletud lahte, kuhu hommikul tulevad delfinaariumite treenerid üle kogu maailma endale ohvreid valima. Need tuhanded, keda ei valita, tapetakse hiljem ja müüakse vaalaliha pähe maha. Pärast jõhkrat mõrva on terve laht tulipunane. Vett ei ole näha, ainult veri. Kohutavalt võigas vaatepilt. Sellegipoolest ei takistatud seda. Jaapani esindajad ütlesid, et delfiiniliha söömine kuulub nende traditsioonide juurde. Pealinnas inimesi küsitledes polnud sellest keegi kuulnud- "delfiine? süüa? issand, eieiei". Sellist traditsiooni pole kunagi olnud. Lisaks sellele sisaldab delfiinide liha väga palju teatud mürgist ainet, mis on toiduahelat pidi mitmekordistunud ja inimesele väga toksiline, tekitades järeltulijates erinevaid väärarenguid. Seega vaalalihaostjad saavad hoopis delfiiniliha ja söövad sisse tohutul hulgal mürki.

Väga mõtlemapanev film, soovitan!

Ma ei ole siia väga pikka aega midagi kirjutanud, sest oleme oma elu nii tavapärasesse rütmi saanud, et mul ei olnud väga millegagi üllatada. Päevikupidaja pole ma kunagi olnud ja tegemistest stiilis "pesin hambaid-sõin õhtust-läksin magama" ei viitsi ei mina kirjutada ega vaevalt teie lugeda. Täna tegin ühte koolitööd ja tutvudes selleks ette nähtud materjalidega tundsin tugevat vajadust oma mõtteid ka teiega jagada (eeldusel, et keegi siia üldse enam aeg-ajalt kiikab).

Aine, mida ma juba sügisest peale väga ootasin ja mis nüüd lõpuks algas on International Humanitarian Law - ehk rahvusvaheline humanitaarõigus, mis reguleerib rahvusvahelisi relvakonflikte. Sõjaõigus siis põhimõtteliselt. Iganädalaselt peame lahendama antud kaasuse ja selle õppesüsteemi laadima. Käesolev ülesanne puudutas Wikileaksi avaldatud videot Iraagi sõja ajal aset leidnud konfliktist. Video leiate siit: http://www.collateralmurder.com/

Tagataustaks nii palju, et USA väed olid oma tugipunktid kenasti üles seadnud, üleüldise vastupanu summutanud ja patrullisid helikopteritega õhus. Tänavad on tühjad, tsiviilisikutel on kas keelatud või mitte soovitatud väljas liikuda.

Paar ajakirjanikku (mh nt rahvusvaheliselt tunnustatud ajalehe Reuters) sattusid ühe sõjakopteri huviorbiiti, kui nad autost väljudes kaameraid kandsid. Kaamerad meenutasid sõduritele õhust kangesti AK-47 automaatrelvi. Arvates, et tegemist on kohalike mässajatega, said sõdurid loa nad "kahjutuks teha". Kopter avas täistule ja tulistasid kõike, mis liikus. Kui tolm keerlemise lõpetas, paistis kaheksast isikust üks, kes veel maapinnal roomas ja varju üritas leida. Sõdurid rääkisid omavahel, et oi võta ainult see relv veel kätte... oli aru saada, et nad vajasid vaid ettekäänet, et uuesti tuli avada. Samal ajal saadeti maapatrull laipu kokku korjama. Vahepeal jõudis kohale aga järgmine ajakirjanike minikaubik, kes, nähes, mis oli juhtunud, kahe mehega haavatud maasroomaja kaubikusse tõstsid. Kaubiku esiistmel oli kaks last. Kopter avas täistule ka kaubiku suunas, tappes või haavates ka sealsed isikud. 8 minuti pärast jõudsid kohale maaväed. Teiste seas sai surma mitmekordselt tunnustatud Reutersi fotograaf, kes oli kuulutatud parimaks sõjafotograafidest.

Kui Reuters asja uurimist nõudis, ütlesid USA esindajad, et tegemist oli väga kahetsusväärse juhtumiga, kus tõepoolest tsiviilisikud hukkusid, aga sõdurid tegid kõik endast oleneva, et süütuid ohvreid vältida. Ajakirjanikud olla tulejoonele jäänud seetõttu, et parajasti puhkes konflikt kohalike mässajatega. Seega olid nad valel ajal vales kohas olnud ja tegelikult olid sihtmärgiks mässajad. Oligi kõik.... kuni Wikileaks avaldas kopterist filmitud video sellest, mis tegelikult toimus.

Algusminutitel vaatasin isegi, et mina poleks küll nii kaugelt aru saanud, kas tegemist on kaamera või relvaga ja kui sa oled sõjaolukorras, siis ilmselt näed relva ka seal, kus seda pole. Rääkimata sellest, et olles kaotanud kaasvõitlejaid, tahakski vastasele koha kätte näidata. Sellegipoolest.... Miks ei saadetud maapatrulle kohe peale ja miks oli tule avamine üldse vajalik? Miks tulistati bussi, kui kehtib üldtõde, et haavatuid ja neid, kes neid aitavad, ei tohi rünnata? Miks ei viidud lapsi siis vähemalt sõjahaiglasse, kus neile oleks võimaldatud parem ravi, kui see Iraagi haiglates võimalik oli?

Ma ei ole mingi naiivitar, kes arvaks, et sõjas ei tohi ühtegi tsiviilohvrit olla ja sõdurid on pahad-pahad - see on ilmselge, et sõjaga kaasnevad alati tsiviilohvrid ja asjad pole iialgi must-valged - ajakirjanikud võivad sama hästi mässajad olla... aga see konkreetne juhtum on mul harja praegu nii punaseks ajanud, et ma lõpetan parem siinkohal kiiresti ära.