Tere Holland

Tervitused Hollandist!

Aasta tagasi guugeldasin esimest korda välismaa ülikoolide listi. Olin otsustanud, et aeg on minna end välismaal harima. Järgmine pool aastat ma sellega siiski rohkem tegeleda ei viitsinud. Kuni jõuludeni, mil avastasin, et pagan võtaks, vist hakkab kiireks minema. Võtsin ükshaaval läbi kõik erialast magistriõpet pakkuvad õppeasutused, kuni jõudsin veendumuseni, et Holland on just õige koht. Miks? Sest Holland on omamoodi maailma õiguskeskus oma arvukate rahvusvaheliste kohtuinstituutide ja ettevõtetega.

Mind on esimesest korsusest peale paelunud rahvusvaheline õigus ja Eesti süsteem teadupärast spetsialiseerumist ei võimalda. Olin Maastrichti ülikoolist kuulnud ka varem, kuid see ei olnud mitte mu ainus valik. Algsesse listi koondus 6 Hollandi kooli, mõni esinduslikuma imago pärast, mõni eriti põneva eriala pärast.

Lõpuks kandideerisingi Maastrichti ning ühte Londoni ülikooli. Sain mõlemasse sisse, kuid otsustasin, et mulle meeldiks rohkem elada siiski Hollandis. Armas riik. Ja siis tulid teated Londonis asetleidvate rahutuste kohta, niiet võibolla oli see instinktiivne valik.

Minu erialaks on Globalisation and Law, ehk siis lihtsamalt rahvusvaheline õigus, kus tuleb veel spetsialiseerumine valida. Magistri peaksin kätte saama aastaga, mis tundub mulle vägagi paeluv. Parem oleks, et ta siis aastaga ära ka tuleb.

Vahepeal tuli teha veel TOEFLi test ja tegelikult tuleb tunnistada, et kandideerimises ei ole küll midagi keerulist – kõik on tehtav online süsteemis.

Korra jõudsin nende peale juba vihastada ka. Enne Hawaiile sõitmist saatsin kooli kirja, et mis kuupäeval ma Hollandis pean olema.Tädi vastas, et hiljemalt 15. aug tuleb end linna Raekojas arvele võtta, avaaktus olevat 31. augustil. Küsisin veel järgi, et kas tõesti nii vara peab siis kohal olema. Jah pidi küll. Mõned nädalad tagasi võttis minuga ühendust üks tore reaali tüdruk plaaniga korterikaaslasteks hakata ja tuli välja, et tema küll nii vara ei lähe. Saatsin siis oma student advisorile kirja, et mis toimub. Tädi ütles, et 15. sept tuleb Raekojas arvele võtta. Mitte august, vaid september. Ja läkski mu esimene lennupilet raisku, sest vahetada seda ei saanud ja nii vara ma siis asja-ees-teist-taga ka Hollandisse ei viitsinud minna – kodus ka hea olla ju...

Terve eilse õhtu juurdlesin selle üle, kui väga mul sõprade ja lähedastega vedanud on. Kuna mu armas Mammu oli minu äraminekul ise reisil, siis pakkus Liisa, et ta võiks mu lennujaama ära viia. Ta ärkaski veerand 5 hommikul, et mulle järgi tulla ja viimasel kurval hetkel veel kätt hoida. Pärast pidi veel täispika tööpäeva tegema.

Istun rongis ja mõtlen, millised imelised inimesed mu ümber on.

Hoolimata sellest olen hetkel äraütlemata kurb. Mitte kunagi varem ei ole lahkumine olnud veel nii raske. Seda erinevatel põhjustel, mida ma siinkohal siiski lahkama ei hakkaks. Eile istusin oma asjade keskel keset põrandat ja sundisin keskenduma sellele, mis ees ootab, mitte mis maha jääb.

Aga tuleb ennast ju pidevalt proovile panna ja mugavustsoonist välja sundida...