Nüüd istun Maastrichti McDonaldsis ja ootan Egelyni, kelle aktus peaks varsti lõppema ja kes mu siis esialgsesse peatuspaika sisse saab lasta. Egelyn on ka armas tüdruk – joonistas mulle detailse kaardi, kuhu kohale jõudes minna.

Ma olen nii loll, et ma jätsin oma ühe koti rongijaama või rongi peale. Pidin vahepeal ümber istuma ja läks nii kiireks. Ei mäleta enam, mis hetkest mul seda pisikest musta spordikotti RIIETEGA enam ei olnud. Tore, et mul nüüd dušigeel ja šampoon kenasti olemas on, aga nende riiete üle oleks vähe parem meel.... Loll pea on ikka ihunuhtlus küll. Tegin avalduse ka kohe ära, aga esialgne päring vastust ei andnud. Kas siis tõesti keegi tahtis neid nii väga? Sinna oli teatatud isegi rahakottidest ja mobiiltelefonidest, aga minu spordikotikest polnud. No kurat. Ma loodan, et see tropp, kes selle leidis on mu spordisokkide ja pesu üle ja ma ei tea mille üle õnnelik.

Ülinärvi ajab selline lollus. Sõidaks kasvõi tagasi ja vaataks, aga äkki jäi rongi ikkagi.

Ja siin mäkis mängib mingi muusika aastast 1990. Halloo, Madonna ei ole enam nii popp, laske muud ka.

Ja mingi sääsk just ründas mind. Mäkis sees. Ma ei tea, ma bronnin parem kohe piletid tagasi.

Selle koti võiks ikka tagasi saada.