One down, one to go!

Täna oli mul esimene eksam!

Eelmine nädal oli tohutult kiire, sest olin nii reedel kui laupäeval pika päeva tööl ja katsusin nii palju õppida, kui vähegi jaksasin. Pärast tööpäeva oli päris keeruline raamatukogus pikalt keskenduda, sest pisike haigus puges ka ligi ja väsimus võttis võimust. Tööl on samuti kiired ajad, lastel on siin koolivaheaeg praegu ja pered reisivad kõik Maastrichti, sest hollandlaste jaoks on see eksootiline kuurortlinn, segu Hollandist, Prantsusmaast ja Belgiast. Tulevad peredega siia ja seega on restoranis ainult üks jooksmine. Köögis eriti. Aga tundub, et ülemused on rahul, sest iga kord olen kiita saanud.

Kartsin kõige rohkem, et tänasel eksamil köhin nagu 100 a tuberkuloosihaige ega lase teistel ka rahulikult keskenduda. Õnneks sattusin mõne päeva eest Meriliniga kokku, kes andis hea idee küüslauku süüa ja nüüd sööngi iga hommik ja õhtu paljalt küüslauku. Lihtsalt näringi küüslauguküünt ja oh imet - täna oli juba täitsa inimesetunne sees!

Eksaminärvi sees ei olnud, pigem olin mures sellepärast, et õiget hoonet üles ei leia - eksamid toimuvad hoopis teises kohas, kus loengud ja seminarid. Õnneks on eksamihoone minu majale väga lähedal - 10 min jalutuskäigu kaugusel - kõik teised muidugi vingusid, et miks me nii kaugele peame minema, aga mina ju elangi perifeerias, niiet mulle väga sobis :D

Kohale jõudes oli see majalahmakas nagu lennujaam! Päriselt ka! Eskalaatorid sadade õpilastega, üks viib siia, teine sinna majatiiba... Lõpuks leidsin õige koha üles ja ootasime sadade õpilastega pikas pikas koridoris. Lõpuks tehti uksed lahti ja sõitsime veel paari eskalaatoriga alla, kus lõpuks ootas ees hiiiiiglaslik ruum, mis meenutas lennukiangaari. Ilmselt oligi. Sinna mahtus vist umbes tuhat õpilast korraga... Ruum on jaotatud sektoriteks ja korraga toimus eksam kuues erinevas aines. Iga sektori juures on oma eksamineerijad, kes eksami kätte jagavad ja valvavad. Telefonid tuleb kotis hoida - kui telefon nt taskust avastatakse, siis saad eksmati. Spikerdamisest rääkimata. Kasutada võis ühte seadustekogu ja eksam koosnes viiest küsimusest. Teemaks Advanced International Law ehk Rahvusvaheline õigus edasijõudnutele vms. Esimese küsimusega panin puusse - alguses kirjutasin õige asja, siis hakkasin kahtlema, tõmbasin maha ja kirjutasin teise printsiibi sinna.... aga no ühest küsimusest ei tohiks suurt muutuda, sest kõik teised olid seminaritest juba tuttavad ja eksam raske ei tundunud, tundsin end kindlalt. Lõpetasin esimesena ja jalutasin kena päikesepaistelise ilmaga koju :) Võtsin kodust asjad ja tulin nüüd raamatukokku neljapäevaseks eksamiks õppima.

Pärast seda olen jälle kaks pikka päeva tööl ja siis algabki juba teine periood, uute põnevate ainetega. Vaheaega meil enne jõule ei tule.

Eksamite tulemused peaksime saama kuni nelja nädala jooksul, mis on mõistetav, sest meid on ju tohutult palju ja kes meie töid ikka paar päevaga läbi jõuab vaadata. Siin on kümnepallisüsteem - ehk siis maksimaalne hinne, mis saada võid, on 10. Läbi saab 5,5-ga ja keskmine hinne meie koolis pidi olema 6,5. Kümne pidid saama vaid need, kes lisaks nõutud materjalidele veel kõrgeid erialaseid teadmisi omavad ja nii palju lisamaterjali läbi võtavad - ehk siis kümmet väljastatakse väga harva. Eks ma jään siis oma tulemusi ootama...

Aga okei ma lähen nüüd õppima.

Olge tublid!

Feil

Olen raamatukogus ja hakkasin just sõbra saadetud linki vaatama, kui kõrvaklappidest hakkas kostuma "Jooo, sõber, joo! Joo ennast täis kui sigaa!" noh taustamuusika filmile või nii. vaatan siis omaette, kui Rosalini ehmunud nägu kõrvalkabiinist mind piidlema hakkab. See oli sama hetk, kui ma sain aru, et midagi on valesti. Arvuti ei tunnistanud enam kõrvaklappe ja mängis sama muusikat ka kõlarist. Päris piinlik oli. Jumal tänatud, et ülejäänud raamatukogu seda laulu ei teadnud. Noh, nüüd teavad.

Külm on!

Meil on ka lõpuks külm, vaatasin ilmateadet ja umbes sama, mis Eestiski, paar kraadi ehk on soojem. Mõlemad Roosiga iga õhtu peaaegu jookseme koju, sest õues on nii vastik.

Täna toppisin lausa talvesaapad jalga, väljas hakkas isegi sutsu palav, aga hingata on ikkagi freeeeeezing!

Mina püüdsin juba mingid batsatikad ka kinni, reedel tundsin end nii kehvasti - kaelasooned ja pea valutasid, silmad jooksid vett, kurk oli valus ja ma olin rohkem, kui kindel, et palavik oli mul ka. Läksime koju ja Roosi hakkas mind kohe oma arstimitega ravima, käskis sellest pulbrist kuuma jooki teha ja seda ja seda tabletti süüa. Hommikul tundsingi end juba oluliselt paremini ja nüüd on enamvähem juba okei olla, aga trenni pole veel julgenud minna. Arvan, et külmetasingi, kui pärast trenni juuksed ära pesin ja märja peaga läbi linna koju tuterdasin. Müts oli peas küll, aga ju sellest jäi siis väheks. Meil ei ole trennis fööne, mis on minu arust megaimelik ja nii ma siis märja peaga teele asusingi, järgmise pakiga tellin kodust fööni ka! Õnneks oli mul Dr Rosalin Süld käepärast võtta, sest peale valuvaigistite ja nohurohu mina muud kaasa ei võtnud, sest mina ju ometi haige ei ole.... Eile läksin ja ostsin endale kohe vitamiine ja sain päris hea diili - poole aasta varu kahe euroga!

Muidu oleme õppinud nagu vanad nohikud kunagi, eile olime ka kümneni raamatukogus ja alles pärast sulgemist saime korra sõpradega üheks kokteiliks kokku. Kõik on õppimislainel, sest eksamid on juba nädala pärast!

Ma armastan Eesti asjaajamist!

Mulle tuli veidi aega tagasi koju kiri, et mu ravikindlustus on lõppenud, ehk siis et mul ei ole kehtivat haigekassast. Veits paanika oli, aga kui ei ole, siis ei ole. Ma pole varem pidanud haigekassale ise mingeid dokumente esitama ja arvasin, et kui nüüd välismaale läksin - ju siis siin enam ei olegi kindlustust.

Tegelikult pidin lihtsalt akadeemilise õiendi koolist küsima ja neile saatma.

Ja mis te arvate kas poole tunni pärast tuli juba kiri, et "tänan, kõik on korras" või jaaaaal?!

Mul oleks siin Hollandis nende asjadega 2 kuud aega läinud!

Interneti saamine võtab siin ilma naljata minimaalselt kuu. Kõigepealt pead pangakonto tegema, selleks pead olema koolis registreeritud, mis alguses võttis kaks nädalat aega (nüüd ma jah olen), seejärel võtab pangakonto kaks nädalat aega+internetipank veel 2 nädalat ja siis internetijama 4 nädalat. Muideks koju me nüüd netti ei võtagi, sest see poiss, kes sellega tegelema pidi, võttis endale USB-internetipulga ja ilmselgelt tal nüüd wifi vastu huvi puudub ning mina ei kavatse end ühegi lepinguga selle majaga siduda niiet ma lihtsalt teen vajalikud asjad raamatukogus ära ja kodus loen materjale vms, polegi mul vaja netis koguaeg istuda.

Eile sain lõpuks oma BSN numbri ka kätte, mis on sotsiaalkindlustusnumber, umbes nagu isikukood, aga läbi selle käivad kõik tööandmed, maksud jms, nagu USA SSN. Ma taotlesin seda 1. septembril! Pidid postiga saatma. Eile läksin kohale, küsisin, et kus mu number on, kaua võib!? Tädi ütles, et jah, teie nime taga on apostroof. Ma küsisin, et mis see apostroof seal teeb siis. Tädi ütles, et jah, selle teie avalduse peab ikka veel üks inimene üle kontrollima. Aga pakkus välja, et võib mulle numbri paberile kirjutada ja siis saan selle tööandjale juba anda. No see oli temast tõesti kena, aga sellele ma ei saanudki vastust, miks mu avalduse pidi üle vaatama 7 tädi. Pärast mind oli üks teine Eesti neiu täpselt sama murega - tema oli taotluse esitanud 8. septembril ja tema saadeti lihtsalt pikalt. Öeldi, et sorry numbrit pole, võid homme uuesti proovima tulla.

Kõik need arenenud riigid pole üldse mitte arenenud, mingu vaadaku, kuidas Eestis asjad käivad! Hurraaa Eestile!

Igavesed loodrid, paneme 7 inimest ühe inimese tööd tegema ja üleüldse miks on vaja poed kell 5 kinni panna? heaoluühiskond, ma ütlen.... keegi tööd ei tee, kõik ainult "naudks elu"...

Aga ilmselgelt ma olen nüüd happy puppy, sest mul on olemas nii haigekassa kui ka BSN, jei, progress!

Lugu veidrikust

Ma lihtsalt pean teile rääkima meie kohalikust ahistajast, kes meile palju nalja valmistab.

Umbes kolm nädalat tagasi istusin raamatukogus üksikkabiinis – selline üleni klaaskabiin, kus vähe vaiksem ja rahulikum õppida on. Ühel hetkel kais seljatagant koputus uksele ja mingi noormees astus sisse. Lühikesed juuksed olid geeliga nii ära möksitud, et ta nägi välja nagu siilipoiss. Laua peal oli mul õpik, mille kohta ta küsis, et kas ma olen sellega juba lõpetanud ja kas ta võib seda ehk kasutada.

Ütlesin, et tõepoolest olen sellega juba lõpetanud ega jõudnud seda veel tagasi viia ja ta võib selle vabalt võtta. Noormees aga ei kiirustanudki minema. Küsis, kas ma olen Eestist. Olin tema küsimusest siiralt üllatunud ja küsisin, et kust ta seda võtab. Ütles, et eestlased on kaugelt äratuntavad ning et ta on õppinud Ida-Euroopa ja Balti riikide ajalugu ja mitmeid kordi Eestis käinud. Ründas mind kohe järgmise küsimusega, et kas ma õppisin siis Tartus või Tallinnas. Mul oli jälle,et wtf, kust ta teab selliseid asju. Seejärel uuris edasi, et kus ma siis Tallinnas elasin jne jne mul oli mingi, et okei appi stalker! Rosalin oli mu kõrvalkabiinis ja tegi nägusid, mis mind kohutavalt naerma ajas. Võitlesin seal naeruturtsatustega, kui see tüüp ütles, et “aga meil on ju kindlasti siis ühiseid tuttavaid”, loomulikult oli ta enne märganud, et mul on facebook lahti ja seejärel lisas ta end kohe ise sõbraks – et ikka sidet hoida. Raamatut ta otseloomulikult ei võtnudki, see oli vaid ettekääne.

Pärast kuulsin ühe teise Eesti neiu käest, et ta ongi mingi täisveidrik ja sain soovituse eemale hoida. Kustutasin ta facebookist ära ja lootsin, et enam ma teda ei näe.

Eile tuli aga Rosalin koju ja hüüdis isegi enne “tsau”’d et “arva ära, kellega ma täna kohtusin?!” See lontrus oli täpselt sama nipiga tema kabiini tunginud ja küsinud markerit laenuks. Roosil oli roheline marker laual ja tüüp küsis kollast. How smooth is that?! Ja siis läks jälle jutt sujuvalt Eesti ja ühiste tuttavate peale. Tüüp tahtis ka tema facebookis end lisada, aga Roosi oli juba ettevalmistatud ja ütles, et tal on seal väga privaatne vestlus pooleli ja üleüldse peaks ta nüüd edasi õppima. Uskumatu!

Kes see gaasipliidi välja mõtles?

Siin on igal pool ainult gaasipliidid, teate seda?! Ma polnud mitte kunagi enne siiatulekut pidanud gaasipliiti süütama, päris palju nalja on sellega saanud.

Nt esimeses peatumismaigas, Signe juures, oli uhke pliit, kus kõigepealt vajutasid gaasi jooksma ja siis andsid teisest nupust süüdet. See oli tore, sest ei pidanud oma näppe põlema panema.

Siis me kolisime ära ja nüüd on meil tore pliit, kus saab iga hommik näppe kõrvetada. Nüüd ma olen osav sellega juba ja aitan meie maja poisse, sest nemad ei oska pliiti põlema panna. Nt meie Soome poiss tegi üleeile esimest korda kodus süüa, sest ta ei julgenud varem pliiti kasutada. Esimene kord pani 5 min seda põlema, lõpuks läksin aitasin teda. Järgmisel päeval oli ostetud see vidin, millega kaminaid tavaliselt põlema pannakse, kus vajutad nuppu ja vidina kaugemast otsast ohutult süütad leegi. Ma ei tea, mis selle nimi on, sorry.

Mina korraldasin ükskord juba peaaegu suure plahvatuse. See oli esimene kord, kui ma seal süüa hakkasin tegema. Tahtsin hakkliha praadida. Panin gaasi jooksma ja üritasin süütemasinaga leegi saada. Oma arust sain, aga see suslik ei läinudki tegelikult põlema. Kümme minutit ootasin ja kui hakkliha veel kuskilt otsast ei pruunistunud palusin Egelynil allkorrusele tulla ja kontrollida, kas midagi on valesti või peabki see nii aeglaselt minema. Egelyn tuli poole trepi pealt jooksuga, et kas ma tahan enesetappu teha või maja õhku lasta. Terve tuba oli paksult gaasi täis ja tegime kiiruga kõik aknad-uksed lahti. Ma ei julgenudki seal rohkem selle süütemasinaga proovida, karstin, et lähebki põlema, nagu filmis. Ei tahtnud mingit Die Hard'i plahvatust teha seal eriti... Läksin tegin poole tunni pärast süüa edasi, kui lootsin, et õhk piisavalt puhas.

Nüüd olen ma gaasipliidi-äss, aga ikkagi on see nii ohtlik ja ma üldse ei salli seda gaasimajandust!

Eile saime jälle Eestist paki, nii vahva on, alati on tunne nagu pisikesel lapsel, kes kuuse all pakke avab. Ühest pakist tulid välja kaks suurt pakki suitse ja alkoholi ja mõtlesime Roosiga, et no mis nali see on. Mingi leivaküpsetusjuuretis võimisiganes oli seal ka ja juurdlesimegi, et kes see nüüd head nalja omast arust tegi. Tuli välja, et tegelikult pidi see üks pakk hoopis Brüsselisse mingile poisile minema ja oli kogemata meie juures maha pandud. Meil oli muidugi nalja nabani, kui mõtlesime, et kes see naljahammas meile suitsu saatis.

Mu armas vanaema saatis mulle mingi suitsusingi, mis on suurem, kui mu pea! Ausalt ka! Panin suurema osa ruttu sügavkülma, aga seda söön küll vist jõuludeni välja!

Eilse päeva tippsaavutus oli pesupesemine. Kõlab humoorikalt? Kaugel sellest! Meie pesumasin on mingi totaalne pirtsperse - vahel töötab, vahel mitte. Minuga ta koostööd ei tee ja kuna eile ei olnud kodus ka kedagi, kellelt masina paitamisel ja meelitamisel abi paluda, siis võtsin oma 15 kg voodipesu ja kõik muu tavaari näpu otsa ja kõndisin 4 km teise linna otsa marju juurde pesu pesema. Ma mõtlesin tee peal kaks korda, et ma saan ataki. Lõpuks jõudsin kohale ja panime pesu vurama. Kõik programmid olid hollandikeelsed ja valisime suvalise. Loomulikult pesi see pesu 2, 5 tundi. Siis 35 minutit kuivatit ja siis teine masinatäis 45 minutit ja siis jälle kuivati, mis seekord otsustas sama programmiga täpselt poole võrrra kauem vuristada, niiet lõpuks jõudsin koju pärast südaööd. Ma tean, et pesupesemisest ei ole kindlasti väga huvitav lugeda, aga see oli eile ainuke asjalik asi, mida ma tegin ja pakkus kohe nii suure elamuse. Pärast oli nii hea mõnus puhtasse voodisse pugeda ja hommikuni põõnata.

Marju juures vaatasime Animal Planetit, mis näitas mingit eriti napakat saadet veidratest inimestest - täiskasvanud, aga mängivad beebisid. Maksavad naistele, et neid luipudelist toidetaks ja elavad suures hällis ja kannavad pamperseid ja mängivad päevotsa legodega. Ei midagi perversset, lihtsalt kujutavdki ette, et on beebid. Neil on lausa oma kogukond umbes 15 000 liikmega. No mida kuradit?

Novot sellised harivad programmid animal planetist....

Ma lähen nüüd õppima, tsaupakaa!

Esimene palk

Aga mina sain eile oma esimese Hollandi palga! Nänäännäännäänäänänäää!

Kokku lausa 88 eurot ja 35 senti ja see oli kahe tööpäeva eest, millest esimene pidi olema üldse proovipäev :) Jei, nii hea tunne oli!

Istun raamatukogus ja tegin ära koduse töö, mis tuleb alles esmaspäeva ööseks esitada, nii tubli olengi :) õhtul on meil siin väike istumine plaanis niiet saab südamerahuga kooliasjadest korra mõtted eemale.

Nüüd suundungi trenni, mõnusat nädalavahetust teile!

Vastik ilm!

No sõnusingi meie suveilma ära, kelkisin siin sõpradele, et meil on 25 kraadi ja mõnus päike ning täna hommikul ootas mind ees vana sõber tormituul ning tema abikaasa paduvihm. See lollakas tuul murdis mu vihmavarju raudvarre ära. Kujutate ette? Enne sain ma sellega mõnusalt vastu pead muidugi, niiet homme on kindlasti kena muhk mul otsaees. Koolis ütlen, et mul on koduvägivald. Äkki siis kool paigutab mu nt lähemale elama?! Aga no kui reaalne on ikkagi, et raudvars ära murdub? Ma ei tea ma esitaks kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule Hollandi riigi vastu seoses nende ilmaga. Sest see on ikka tugev inimõiguste rikkumine mu arvates.

Olen praegu iga päev trennis käinud, hoiab meele erksana ja tuleb siin maiustuste maailmas kasuks ka.

Kahe nädala pärast on eksamid! Ma tegelikult juba väga ootan seda. Sest siis on oktoobrikuu ka läbi ja käes on november ja novembri alguses tuleb mu sõbranna Haagi ja seejärel novembri keskel näen oma teist sõbrantsi ja siis on juba detsember. Ja detsember läheb ruttu, sest siis on kohe kohe teine laar eksameid ning siis on juba jõuluvaheaeg! Jei!

Ei ole mul siin mingeid põhjapanevaid uusi uudiseid, istun nina õpikus, käin trennis ja tööl ja aeg muudkui lendab.

väike update

Nii kiire on olnud, et pole olnud aega siia midagi kribida.

Meil läheb kõik kenasti, eile käisime peol ja tänane päev oli selline mõnus iseendale keskendumise päev. Käisime mitmes klubis-baaris, kus sissepääsaupiletit kuskil ei ole ja üks andis isegi klubi mõõdu välja. Klubi sisemus on muidugi täiesti kohutav lihaturg, mingi 70% rahvast on mingid tšurkamehed ja püha jumal, kui hull seal tegelt vallalisena olla oli. Aga nalja sai palju ja tegelikult oli väga tore. Koju saime mingi 7-8 ajal.

Kodus on paras draama. Egelyn oli eile viimast õhtut meie pool ja õhtul küsis meie soomlane talt, et sa oled ikka veel siin? kauaks sa jääd siis? me peame järgmise kuu üüri maksma hakkama, kas tead ?! Egelyn ütles, et kui sa aitad mul asjad uude kohta viia, siis ma läheks kohe, mille peale soomlane ütles, et ta aitab teda hea meelega....asjad ukse taha kanda.... Meil Rosaliniga oli nalja nabani, aga tegelik olukord on päris hull ja pinged nende vahel on laes. Aga nüüd sai Egelyn oma armsasse koju ja soomlane rahunes ka maha. Win-win.

Koristasime täna terve maja ära ja nüüd on kõik nii kena puhas. No poisid on meil muidugi siuksed põrsad, et homme ilmselt pole meie koristusest jälgegi järel :D

Sain teada, et minu kursusel õpib Globalization and Law'd umbes 150 inimest, kellest umbes 90 on valinud Human Rights tracki. Meid on isegi vähem, kui ma arvasin.

Novot, nüüd lähme Roosiga kokkama ja homme tuleb täispäev raamatukogus.